Eestis ilmub nii suurepäraseid, häid kui ka keskpäraseid ja kohutavaid tõlkeid. Kirjastuse Varrak esindaja ja tõlkija Krista Kaer, tõlkija Triinu Tamm ja kirjanik-tõlkija Jan Kaus leiavad, et olukord pole sugugi lootusetu. Juttu vahendab Heili Sibrits.
Millises seisus on Eestis tõlkekultuur?
Jan Kaus (J. K.): Tegu on püramiidiga, kus on tipp olemas, aga tipus on ikka vähem ruumi.
Krista Kaer (K. K.): Püramiid on täiesti loomulik ja see jääb igavesti niimoodi. Kui olid kaunid ajad, mil tiraažid olid kohutavad, aga raamatute nimetuste arv väike, siis oli ka tõlkijate arv väga väike. Ja nad olid enamastki kõik väga head. Ma ei usu, et Eestis tuleks juurde palju väga häid tõlkijad, samal ajal kui raamatuid antakse välja väga palju rohkem kui varem. Rahvaarv seab piirid. Paratamatult on suur hulk väljaantavast kirjandusest kas väga halvasti, halvasti või kehvasti ja keskpäraselt tõlgitult. Samas, osa tõlkeid on väga head.
Triinu Tamm (T. T.): Raske öelda midagi pädevat tõlgete taseme kohta üldiselt, kuna sellest on võimatu omada täielikku ülevaadet. See kitsas osa tõlkekirjandusest, mida loen, on enamjaolt hästi tõlgitud väärtkirjandus.
Mis teeb tõlkijast hea tõlkija?
J. K.: Tõlkijana tekib mul kohe raskusi vastamisega. Heaks tõlkijaks olemisega kaasneb ka igavene enesekriitilisus, nõudlikkus. Ma ei julge öelda, et minu tõlked on head, näen väga hästi oma tõlgete nõrkusi, mis on tingitud kogenematusest. Kirjanikuna kirjutan oma lugu, tõlkijana pean väga tähelepanelikult, sõna sõna haaval jälgima, kuidas keegi teine lugu kirjutas.
T. T.: Ka tõlkimise juures on väga olulised teatud käsitööoskused, mis tulevad ainult seda tööd tehes. Tõlgete kvaliteet kõigub, kuna suure nõudluse juures satuvad sageli tõlkima inimesed, kes tõlgivad üks-kaks raamatut ja kaovad. Neil ei saagi tekkida mingit pagasit, mille põhjal teha hea tõlge. Sageli arvatakse, et keelt ma ju oskan, mis mind siis üldse takistada saab.
K. K.: See on see pidev ja igavene konflikt originaalteksti ja tõlkja toodetud teksti vahel. Iialgi ei saa need kaks teksti moodustada ideaalset tervikut. Ideaalne sulandumine on ideaal, mille poole peaks iga hetk ja iga päev püüdlema. Aga ei tohi unustada, et kogu protsess on originaalteksti teenistuses. See on ikkagi autor, keda me tõlgime.
Käisin just Istanbulis rahvusvahelisel tõlkijate ja kirjanike konverentsil, kus jäi kõlama, et tõlkijat ei armastata, austata ega hinnata, talle raha ei maksta. Aga praktiliselt üldse ei räägitud tõlkija vastutusest. Räägiti, kui kohutavalt loominguline töö see on. On, ma ei vaidle vastu. Kuid need versioonid, mida eesti lugejad loevad, on Jani, Triinu, minu ja teiste tõlkijate versioonid. Kui neid tsiteeritakse, on see meie keel, samal ajal ka meie vastutus, sest sa oled kellegi teise teose kallal oma sõnadega ja sinust sõltub, sinu pieteeditundest, täpsusest, sellest, kuidas sa keelega ringi käid, sõltub, kuidas kirjanik astub eesti lugeja ette.
Tõlkija ei tunneta vastutust?
K. K.: Jah, see vastutustunne on läinud väga paljudel noortel tõlkijatel täiesti kaotsi. Väga mitmed noored tõlkijad on rääkinud oma stiilist. Mind ei huvita nende stiil! Mind huvitab, kuidas nad annavad edasi autori stiili.
J. K.: See on õige. Tundsin Sofi Oksaneni puhul eriti teravalt, et pean tõlkima mitte ainult soome kirjaniku raamatut, mis kirjeldab Eesti ühiskonda, vaid ka soome kirjaniku ettekujutust Eesti ühiskonnast. See oli pidev tasakaaluharjutus. Teksti tõlkimine on alati ka konteksti tõlkimine. Ma pean tõlkima autori ettekujutust, ma ei saa autorile öelda, et nii see tegelikult ei olnud.
T. T.: Isegi kui saad aru, et autor on teinekord natuke puusse pannud, näiteks õli, mida ta raamatus mootorisse valab, sinna tegelikult ei käi. Mida siis tõlkija peab tegema? Ta peab jääma truuks autorile, isegi see nõuab teatud eneseületust. Ta peab vastutama nii autori eest kui ka autori ees.
Kas tõlkija peab tõlkima mõtet või sõnu?
J. K.: Mõlemat.
K. K.: Üks ei välista teist. Mõtet sa annadki sõnadega edasi. Mõni tõlkija näeb vahel meeletut vaeva, et mõni lihtlause tõlkida originaalselt, näiteks lauset «ta läks kapi juurde» tõlkides kasutatakse sõna «hüppas» või «tormas» vms. Niisugusel puhul on kõige õigem tõlkida «ta läks kapi juurde» ja ongi kõik, siin pole mõtet lasta end heidutada, et see on sõnasõnaline tõlge. Tõlkija peab vaatama lõigu ulatuses, et mõte on edasi antud.
T. T.: Ja siis ta peab veel tõlkima kõla, kujundeid, pilte, allusioone…
J. K.: Keelest, millest soovitakse tõlkida, on mõnes mõttes olulisemgi osata keelt, millesse tõlgitakse.
Just, olen kuulnud nurinat, et osatakse küll võõrkeelt, kuid mitte eesti keelt.
K. K.: Aga anna andeks, kust teatakse, et tõlkija, kes eesti keelt ei oska, oskab võõrkeelt? See võib olla sama umbropsu tõlgitud. Lugejal pole originaali kõrval.
Seega, tõlkijad ei oska tõlgitavat keelt?
K. K.: Ei oska jah! Siin tuleb mängu sama kontekst, nad ei mõista kultuuritausta, nad ei saa aru, kus tegevus toimub, milline on stiilitasand. Näiteks üks väga ohtlik asi, millega inimesed ei arvesta – sõnade tähendus võib ajas muutuda. Eriti inglise keeles. Kui sõna-sõnalt tõlkida, võtta sõnaraamatust esimene vaste, meie sõnaraamatud pole väga ajakohased, siis on pahatihti tulemus üsna suur absurd.
On see suur probleem?
K. K.: Headega pole, nemad teevad endale olustiku, kultuuritausta, sõnade tähenduse vägagi selgeks. Ma ei saa öelda, et ma inglise keelt üldse ei oska, aga praktiliselt igat teist sõna kontrollin sõnaraamatust, sest mingisugune eessõna võib anda sõnale teise tähenduse, uue varjundi.
T. T.: See on enesehinnangu küsimus ka. Kui inimesed arvavad, et nad midagi teavad ja oskavad, siis kas nad tegelikult ka ikka teavad ja oskavad?
J. K.: Enesekriitilisus pole moes.
K. K.: Inglise keel saadab meid kõikjal – lauludes, filmides –, seetõttu arvatakse, et osatakse seda keelt. Kuid valdavalt on oskused väga pinnapealsed, argitasandil, aga kirjandus pole argitasand, seal on keerukamad kombinatsioonid. Teiseks siis see kontekst. Püüan nii palju kui vähegi võimalik lugeda inglise kultuuriväljaandeid, nädalalõpulisasid, et tajuda seda, millist keelt kasutatakse, mis seal päevakorras on, kes on seal meediakangelased.
Minnes eesti keele juurde tagasi – kui suur vastutus on tõlkijal eesti keele arendamisel?
K. K.: Väga suur. Paljud väärtkirjanduse tõlked arendavad eesti keelt edasi rohkem kui originaalteosed.
J. K.: Juba piiblitõlked arendasid eesti keelt väga palju.
K. K.: Tänu tõlgetele, et hakati katekismust tõlkima, on meil üldse eesti keel. Tõlkijad peavad tihti tooma sisse uusi sõnu, mõisteid. Ma ei pea silmas ainult ulmet ja fantaasiakirjandust, vaid ka lihtsat teksti. Tõlkija ei saa seda teha, kui ta enda eestikeelne lugemus on väike ja kui ta enda keel on vaene. Siis vaatadki originaalkeeles väga rikast teksti ja eesti keeles väga haledat tõlget.
Kuidas väärtustavad kirjastused tõlkijaid, on nad hästi tasustatud?
K. K: Ei ole, väga halvasti makstud.
Miks te siis ei maksa neile hästi?
K. K: Sellepärast, et meil pole võimalust neile maksta. Summadest ma ei taha rääkida, sest need on kirjastuste kaupa erinevad. Aga väärt tõlkekirjanduse tiraažid on langenud umbes kuuesajale, mis tähendab, et kalkulatsioonides on arvel iga sent, need raamatud jäävad niikuinii kahjumisse, neid antakse teiste raamatute arvel välja.
Nii Varrak kui ka tõenäoliselt teised kirjastused katsuvad saada tõlketoetusi riikidest, mis oma maa kirjanduse tõlkimist toetavad. Need toetused lähevad otse tõlkijale. Ja kena oleks, kui kulka peaks hea tõlketeose toetamist niisama loomulikuks nagu eesti autori toetamist.
Miks siis tõlkijad tõlgivad?
J. K.: Mina teen seda suures osas enda pärast, et minus säiliks enesekriitilisus. Tõlkijana saan nii aru oma võimete piiratusest. See tuleb minule kui kirjanikule väga kasuks. Ma pole kaugeltki kirjanikuna valmis, pean võimsalt veel sukelduma keele sügavustesse, siis jälle pinnale tulema ja vaatama, kui kaugele mu silmapiir ulatub. See on mulle ääretult oluline, et saaksin keelega intensiivselt tegeleda. Keel on minu ainus töövahend, sellega teenin elatist, ja et mul säiliks elav suhe oma töövahendiga, on tõlkimine väga sobiv. Lugemine on see, kui ujud üle mere, ja tõlkimine on sukeldumine.
T. T.: Tõlkimine on tõesti väga eriline, süvitsi minev ja rikastav lugemise viis. Mulle meeldib tõlkimine ka protsessina, teksti lahti muukimine, sõnadega töötamine, olen isegi võimeline sõnaraamatuid lugema jääma. Tekstimaailmas elamine pakub mulle suurt naudingut. Tasule mõtlemine läheb siis kuidagi meelest ära.
K. K.: Sama siin. Kolmandaks veel (ega mulle ei maksta rohkem kui teistele) rõõm head raamatut teistega jagada. Teha see teistele kättesaadavaks.
Aga naastes halbade tõlgete juurde – töötasu väiksusega ei saa ju põhjendada lohakat tööd. Olen kuulnud lugusid, et toimetaja on pidanud raamatu sama hästi kui uuesti tõlkima.
K. K.: Igas kirjastuses võib selliseid asju ette tulla. Ise olen oma kolm-neli raamatut ümber kirjutanud. See on kõige hullem asi, mis sündida võib, sest väga raske on teha halvast tekstist head. See on jube.
T. T.: Toimetajale jääb sageli tõesti suur töö teha. Idaalis peaks toimetaja tõlget võrdlema originaaliga, lause lause haaval. Kui siis mõelda töötasule, siis hakkab päris hirmus.
J. K.: Kirjastused on kapitalistlikud rakukesed, neil on oma loogika. Ja usun, et nende suhtumine ei muutu. Lugege viimast Carlos Ruiz Zafóni raamatut, kus kaks võluvat kirjastajat autoril mõnusalt naha üle kõrvade tõmbavad. Minu arvates on probleem hoopis selles, et tõlkijaid ei nähta kirjanikega võrdväärsena.
Soovid seda ka kirjanikuna?
J. K.: Absoluutselt! Pärast seda, kui hakkasin tõlkima ja nägin, et minu tööd ei panda tähele, olen hakanud tõlkijaid rohkem hindama. Pean head, nauditavas eesti keeles tehtud tõlget ääretult oluliseks, sest see arendab mu keeletaju sama hästi kui algupärand, mõnikord pareminigi. Kuna eestlaste identiteet on tugevalt seotud keelega, siis heade tõlkijate töö on ääretult oluline.
Kas tõlkija mitte märkamine on Eestile omane või üldine probleem?
K. K.: Eks ta ole üleilmne probleem. Osas maades võideldakse selle eest, et tõlkija nimi oleks raamatu kaanel, eriti kui tegu on raske ja suure tekstiga. Sest paratamatult on see tõlkija keel, mida inimesed loevad. Alati on valida, keeles on sõnu palju, sünonüüme palju, tõlkija teeb valiku. Selles mõttes, mitte tõlkija stiil ei peaks kirjaniku stiili summutama, aga tõlge on tõlkija nägu, tema isiksus on tunda. Eestis, mujal ka tõenäoliselt, ma ei tea seda, aga Eestis on muidugi see häda, et räägitakse raamatutest nii, nagu need oleksid originaalteosed. Näidendite puhul ei märgita tihtipeale tõlke autori nime, arvustuse juures nende nimesid ära ei trükita.
Me elamegi tõlgete keskel. Kinos, teles, online-meedias on tõlgete kvaliteet problemaatilisem kui väärtkirjanduses.
J. K: On tõlkijaid, kes ei oska isegi fraseologisme tõlkida, see läheb umbes nii, et «by the way» tõlgitakse «mööda teed». Seetõttu oleks vaja häid tõlkijaid väärtustada. Tore, kui rahvusringhääling teeks väljapaistvatest tõlkijatest saatesarja, räägiks nende tööst, elust. Paljud neist on rikka hingeeluga inimesed.
T. T.: Kindlasti on kinos ja teles kohusetundlikke ja häid tõlkijaid, aga kõike on nii palju ja silma kipuvad jääma halvad näited.
Võib-olla just nähtamatus annab võimaluse teha halba tõlget, kes ikka mulle ütlema tuleb, tähele paneb…
K. K.: See võib küll nii olla. Ükskõik kui hea tõlkija on, kui tema tööst vaadatakse mööda, siis ikka sees võib kihvatada.
T. T.: See on ikka igas inimeses endas kinni. Rikka hingeeluga tõlkijad, kellest Jan saadet tahab, nemad teevad vast ikka hästi oma tööd. Aga kui nimi on suuremalt kaanel, siis kindlasti vastutus suureneks.
Triinu Tamm ütles, et tõlkeid on palju ja seetõttu paneme halba tähele. Kui hull meil olukord on, võib-olla meil polegi põhjust siin istuda, et kui tõlkija saaks soovitud tähelepanu, siis olekski kõik mured murtud?
J. K.: Meil puudub ka tõlgete mõtestamise kultuur, meil puudub koht, kus regulaarselt käsitletaks värskeid tõlketeoseid ning nii tekiks laiem käsitlusväli, sest tõlked on ju väravad laiemasse kirjandusilma, nendest rääkimine aitab võistelda eesti kirjanduse kapseldumise vastu.
K. K.: Janil on õigus, eesti kirjanike raamatute retsensioonid siiski ilmuvad. Kuid kui ilmub raamat, millest terve maailm räägib, siis Eestis kaob see jäljetult, isegi ringi ei jää vee peale. Keegi ei märkagi, sellest on nii kurb ja kahju.
Põhjuseks on nõrgad kirjandustoimetajad?
K. K.: Aga kus on need leheküljed, kus neist kirjutada?
T. T.: Tõlkekriitika nõuab kriitikult ka suurt pädevust. Tal peaks käepärast olema teose originaal, ta peaks selda keelt mingil määral ja konteksti igal juhul valdama, siis saab midagi öelda. Sellist pädevust sageli pole.
J. K.: Aga ka originaalita saab teha kriitikat, mis põhineb sisul, sellestki on puudus. Me ei aseta raamatuid laiemasse konteksti, et mida see raamat ütleb meile, eestlastele, kellel on kindel taust. Mis puudutab Sirpi, siis ma pean keskenduma algupärasele kirjandusele, sest oleme eesti kultuuri ajaleht, aga nagu rõhutan, pean ka tõlget väga oluliseks. Seetõttu püüan avaldada ja kirjutada ka arvustusi olulistest tõlgetest, et jääks mingi jälg. Reklaam on üks asi, sisuline analüüs teine.
K. K.: Jah, lugejal pole vaja kirjastuste kinnimakstud reklaame, meil on vaja arvustusi, mida inimesed usaldavad. Sa tead arvustaja seisukohti, milleks ta on võimeline, ja tema maitset. Ja sellele vastavalt siis ostad või jätad raamatu ostmata. Suur pahandus, millega kollane meedia on hakkama saanud, on see, et pole piinlik olla loll, vaid vastupidi, loll olla on uhke ja hää. Mida lollim, seda parem
J. K: Ja see on liikunud kanalitesse, mis peaksid tegelema rahvavalgustusega, nagu näiteks ETV. Kui keerame ETV prime-time’i ajal lahti, siis näeme seal saatejuhti, kes hammustab kartulit ja ütleb, et see maitseb nagu kartul. Me saame sisutühje sõnumeid.
K. K.: ETVs tuleb väga põhjalikult võidelda, et lisaks «OP!-ile» räägitaks mõnes saates väärtkirjandusest. Samal ajal ei nõua mingit vaeva saada saatesse raamat «Söö, palveta ja armasta» – ma ei ütle selle kohta midagi halba, selle arvelt on meil võimalik mõni «Moodsa aja» raamat välja anda.
Mida siis peaks ette võtma?
K. K.: Arvan, et võiks vähehaaval kasvatada tunnet, et vaimsus ja natuke mõttepingutusega tegelemine on täitsa vahva ja popp ja see oleks lausa hädavajalik.
J. K.: Küsimus on riiklikes prioriteetides. Tegelikult oleks vaja aru saada, et vaimne tervis on mingis mõttes olulisem kui füüsiline tervis. Et ei tekiks küsimustki raamatukogude eelarvete näppimisest.
Vaimsele tervisele võib ju isegi raamatu «Söö, palveta, armasta» lugemine mõjuda hästi, sest see on ikkagi lugemine?
K. K.: Jah, vaieldamatult. Olgem ausad, see on naistekas, kerge lugemine. Ma ei taha öelda ühegi raamatu kohta, et ärge seda puutuge. Kui inimene tahab seda lugeda, siis jumala eest, lugegu. See pole halvasti tõlgitud, inimene saab sealt mingi doosi kirjasõna, ta loeb eesti keelt ja see on väga hea. Täpselt sama käib Meyeri kohta. Kui sealt edasi minnakse ja otsitakse teisi raamatuid, siis on kõik väga hästi. Aga hoopis teine asi on see, millele meedia tähelepanu pöörab. Ühe keskpärase raamatu niisugune ülevõimendamine tuleb ikkagi millegi arvelt. Ja see on halb.
J. K.: Meie ülesanne ongi praegu neist asjadest rääkida, osutada tähelepanu. On probleem ja selle probleemi taga on võimaluste maailm, mis on täis ilusaid, kauneid lugusid, mis võiksid palju rohkem mõjutada meie maailmapilti ja meid paremaks muuta, kuid need maailmad jäävad kuidagi varju.
Kui rääkida meelelahutuskirjandusest, siis just seal ilmub ohtralt kehvi tõlkeid. Hinnatud tõlkija ei võtagi neid töid vastu.
K. K: Jah, arvatakse, et sellele pole mõtet tähelepanu pöörata, sest see pole oluline. Aga on oluline! Iga inimene võtab mingil hetkel kätte meelelahutusliku raamatu. Mõni inimene muud ei loegi ja see ongi see keel, mida ta saab. Seetõttu peaksid need sama hästi tõlgitud olema. Aga kuidas seda teha, seda mina ei tea.
T. T.: Me ei saa välja mõelda mehhanismi, mis seda üldiselt ja «kõrgemalt poolt» reguleeriks. See jääb ikka tõlkija ja kirjastuse vastutusele ja südametunnistusele.
K. K: Kui anname raamatu tõlkimisse, siis tõlkija tõlgib selle nii hästi kui võimalik, siis läheb toimetamisse, ja on kokkulepe, et toimetaja loeb ka korrektuuri, põhimõtteliselt nad peaksid selle töö ära tegema vigadeta, sest nad on lepingule alla kirjutanud. mitsi kogu aeg.
Mis saab neist vigu tegevatest inimestest?
K. K.: Sõlmib lepingu järgmise kirjastusega. Mõnele loetakse sõnad peale ja antakse järgmine töö, lootuses, et seal on vähem vigu.
T. T.: Halva tõlke puhul peaks toimetaja julgemalt «ei» ütlema, las tõlkija õpib.
K. K.: Oleme mõnikord seda teinud, igat raamatut ei jõua ju ise kontrollida. Selge on, et see on probleem, kellele meeldiks maksta vigadega raamatu eest.
Kas lugeja peaks vaatama raamatut ostes tõlkija nime?
K. K.: Ei oleks paha, sest see distsiplineeriks ka tõlkijaid.
J. K.: Jürgen Rooste tegi Sirpi intervjuu Ene Mihkelsoniga ja küsimusele, kas ta tõlkekirjandust ka loeb, vastas Ene, et ta loeb Mati Sirkeli tõlgitud raamatuid ja ka muid. Tema jaoks ongi tõlkija kvaliteedimärk.
T. T.: Vaatan kindlasti tõlkija nime. Mitte et ma tundmatu tõlgitud raamatut välistaks, aga tuttava nimega kaasneb kohe usaldus.
J. K: Tõlkija nimi võib avaldada samasugust mõju nagu autori nimi.
Krista Kaer
• Milorad Pavic «Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest», tlk Maiga Varik, Loomingu Raamatukogu, 2008
• Lionel Shriver «Me peame rääkima Kevinist», tlk Triin Tael, Varrak, 2008
• Mihhail Šiškin «Veenuse juus», tlk Jüri Ojamaa, Varrak, 2010
• Mika Waltari «Sinuhe», tlk Piret Saluri, Varrak, 2009
• Malcolm Lowry «Vulkaani jalamil», tlk Erkki Sivonen, Eesti Raamat, 2009
• Lloyd Jones «Mister Pip», tlk Triinu Pakk, Varrak, 2009
• Andrei Makine «Tundmatu mehe elu», tlk Triinu Tamm, Varrak, 2010
• Orhan Pamuk «Lumi», tlk Ly Seppel, Pegasus, 2007
• William Faulkner «Absalom, absalom», tlk Kersti Unt, Tänapäev, 2008
• Sandor Marai «Maa, maa…», tlk Edvin Hiedel, Varrak, 2006
• David Mitchell «Pilveatlas», Aet Varik, Varrak, 2006
• Boriss Akunin «Türgi gambiit» jt, tlk Veronika Einberb, Tänapäev, 2003
• Umberto Eco «Minipäevik», tlk Mailis Põld, Varrak, 2006
Viimaste aastate tähelepanuväärsed tõlked, nimekiri on juhuslikus järjekorras
Triinu Tamm
• Gilgameši eepos, akkadi keelest tõlkinud Amar Annus, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2010
• Robert Musil «Omadusteta mees», saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel, Eesti Keele Sihtasutus, 2006
• Siegfried von Vegesack «Balti tragöödia», saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve, Eesti Päevaleht, 2009
• Marguerite Duras «Põhja-Hiina armuke», prantsuse keelest tõlkinud Tiina Ainola, Varrak, 2008
• Gorges Perec «Mõelda/liigitada ja teisi tekste», prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar ja Marek Tamm, Varrak, 2008
• Marguerite Yourcenar «Silmapaistmatu inimene. Ilus hommik», prantsuse keelest tõlkinud Merike Riives, Loomingu Raamatukogu, 2006
• Pascal Quignard «Ekslevad varjud», prantsuse keelest tõlkinud Leena Tomasberg, Loomingu Raamatukogu, 2009
• Michel Houellebecq «Elementaarosakesed», prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff, Varrak, 2008
• Haruki Murakami «Norra mets», jaapani keelest tõlkinud Kati Lindström, Varrak, 2006
• Yukio Mishima «Kuldne tempel», jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas, Varrak, 2009
• Torgny Lindgren «Isa arm», rootsi keelest tõlkinud Tõnis Arnover ja Anu Saluäär, Varrak, 2009
• Carlos Fuentes «Inezi vaist», hispaania keelest tõlkinud Margus Ott, Pegasus, 2006
• Jeanette Winterson «Apelsinid pole ainsad viljad», inglise keelest tõlkinud Kätlin Kaldmaa, Tänapäev, 2008
• Salmon Rushdie «Kesköö lapsed», inglise keelest tõlkinud Aet Varik, Varrak, 2009
• Sebastian Barry «Salajane käsikiri», inglise keelest tõlkinud Krista Kaer, Varrak, 2010
Aastate 2006–2010 olulisemad tõlketeosed. Nimekiri on juhuslikus järjekorras
Jan Kaus
• Claes Andersson «Külm on, tuli lahti», tlk Mati Sirkel, Eesti Keele Sihtasutus, 2006
• William Boyd «Üks inimsüda», tlk Kaaren Kaer, Varrak, 2006
• David Mitchell «Pilveatlas», tlk Aet Varik, Varrak, 2006
• Marguerite Yourcenar «Silmapaistmatu inimene. Ilus hommik», tlk Merike Riives, Loomingu Raamatukogu, 2006
• Walter Benjamin «Ühesuunaline tänav», tlk Katrin Kaugver, Loomingu Raamatukogu, 2007
• Raymond Queneau «Stiiliharjutused», tlk Jana Porila ja Triinu Tamm, Varrak, 2007
• Pentti Saarikoski «On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik», tlk Piret Saluri, Varrak, 2007
• José Saramago «Pimedus», tlk Mare Vega Salamanca, Eesti Raamat, 2007
• Cormac McCarthy «Tee», tlk Kersti Unt, Varrak, 2008
• Zbigniew Herbert «Valitud luuletused», tlk Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2008
• Michel Houellebecq «Elementaarosakesed», tlk Indrek Koff, Varrak, 2008
• Dina Rubina «Päikeselisel tänavapoolel», tlk Veronika Einberg, Tänapäev, 2008
• Carlos Ruiz Zafón «Tuule vari», tlk Kai Aareleid, Varrak, 2008
• Elias Canetti «Pimestus», tlk Mati Sirkel (1. ja 2. osa) ja Toivo Tasa (3. osa). Eesti Päevaleht, 2009
• Lars Saabye Christensen «Oscar Wilde’i lift», tlk Eha Vain, NyNorden, 2009
Aastate 2006–2010 olulisemad tõlketeosed
Nimekiri on ajalises järjekorras