Totruse(st) mõistmiseni

Toomas Paul Foto: Peeter Langovits

Kas meil on õigus kujutleda teisi elusolendeid antropomorfsel kombel? Kas eluta loodust tohib hingestada? Kes paneb maksma loodusseadused? Mis on elu? Kas korra loomise võime eristab elusat elutust? Mille alusel eristada mõistusega olendeid juurviljadest ja pudulojustest?

Kuidas ja mil viisil tekivad tähendused? Mida tähendab «kõige ilusam idee»? Kus on põhi? Miks mõnele on määratud edu ja õndsus, teisele viletsus ja põrgu? Milles seisneb geenide geniaalsus? Miks on kasulik hirmu tunda? Jne jne.

Need on vaid mõned tsiteeritud või ümbersõnastatult esitatud osaküsimused, mille ümber kulgeb Toomas Pauli erudeeritud ja intensiivne arutelu. Just nimelt  o s a k ü s i- m u s e d, sest põhiküsimuseks on elu müsteerium, mille äratundmise ja kinnitamiseni võib jõuda läbi poeetilise kujundi, aga ka läbi teadusfaktide sedastamise ning väidete ja argumentide distsiplineeritud esituse. Pauli sellesse raamatusse koondatud üheksakümmend filosoofilist fragmenti esindavadki just viimati nimetatud lähenemisviisi.

Kuigi kujund pole talle võõras, nagu ka keele maagilist toimet esile toov alliteratsioon: «Metafooride mets», «Külma kõhuga geenid», «Reipad rotid», «Sügamine ja silitamine», «Sündiv sümbioos» jts. Metafooridest ei pääse ka kõige rangem loodusteaduslik diskursus, sest metafoorid on mudelid ja samas ka mõtlemise ülekandemehhanism (nagu närvirakkudes sünapsid).

Werner Heisenbergile viidates ütleb Paul iga sõna olevat tänu ta aja jooksul kujunenud kõrvaltähendustele oluline tegelikkuse mingi uue külje avastamisel, milleni loogiline järeldusmeetod ei pruugi viia. «Alguses oli Sõna», pole niisiis mitte ainult usuküsimus ega teoloogiline probleem, vaid selle kinnitus, et inimesest lähtuvast kujutamisest, isikustamisest ja hingestamisest pole pääsu.


Kui viitasin «elu müsteeriumile», mis seisab Pauli arutluste keskmes, siis ei tähenda see talle mõistetamatust, elu taandamist ilmutuslikkusele. Vastupidi, Paul ei väsi imetlemast eluilma endasäilituse mehhanisme, selle sisemist (jumalikku?) loogikat, mis ei pruugi kokku sobida inimese tavakäsitlusega elust ja surmast, olevast ja olematusest. Selles igaveses heitluses juhusliku ja paratamatu, püsida tahtva ja pöördumatult häviva vahel kujutab endast just üleminek ühest seisundist teise paradokside mänguvälja.

Ainult üks näide (fragment «Elus ja elutu»). Enne kui küsida elu eesmärgi või mõtte järele, peab teadma, mis see elu on. Aga paraku, sedastab Paul, pole selle kohta kõikehõlmavat definitsiooni. Vähe sellest, ka piir elusa ja elutu vahel võib olla kõikuv (paradoksaalne!). Elusatel asjadel olevat võime end taastoota, ent «mõni muteerunud eluvorm võib kaotada taastootmise võime» – kas ta siis on elutu? Kaasajal ei peeta enam korrastatust elusate kehade tunnuseks, sest näiteks «isepaljunev tarkvara arvutiviiruste (mis teevad halba) ja arvutiusside (mis ei tee halba) näol on juba olemas». Nii leiab Paul, et «mingis mõttes kindlasti» on isekopeeruv programm elus.

Just niisugune, lakkamatust uudishimust ja paradokse fikseerivast lähenemisest on kantud Toomas Pauli «Totrus ja tähendus». Fragmendis «Mõistmise mõte» tõdeb ta, et «me näeme maailma läbi selle, kes me oleme». Me loome iseennast ja siis kasutame «seda «ennast» uue informatsiooni filtreerimiseks ja nende maailmade koosloomiseks». Ma saan sellest aru nii, et meie algseisund on «totrus» (teadmatus, rumalus, süüdimatu naiivsus).

Aga meil on võimalus «tähenduseks», milleks on enese loomine, ja meil on võimalus «mõista», mis on arusaamine sellest, mis on totrus ja kui pikk on tee meie eneseloomisest «maailmade koosloomiseni». Toomas Paul on seda meile oma esseistikaga meenutanud ja õpetanud. Tema kutsumust ja ametit silmas pidades tahaksin öelda: ta on jumalailma istutanud eluilma, sidunud totaalse ja lõputu teadvuse meie endi ainulise ja surmaga piiratud teadvusega. Pauli paatos, tema metatekst seisneb selles, et vaatamata sellele piiratusele on meil ometigi antud võimalus kogeda seda igaviku paradoksi. 

Raamat

Toomas Paul
«Totrus ja tähendus»
Tuum, 2010, 288 lk