Kui kirjandus on ühtaegu filosoofia

Jüri Talvet Foto: Margus Ansu

Ligi nelikümmend aastat Tartu Ülikoolis maailmakirjandust õpetanud Jüri Talvet on oma tegemiste ja osalemisega kokku kuhjanud vaimse mäe, millest jaguks mitme mehe elutööks. Tuleval nädalal 65. sünnipäeva pidavat humanitaari võttis sel puhul usutleda Rein Veidemann, Talveti professorist kolleeg ja kauaaegne sõber Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudist.
 

Kui kolmkümmend kaheksa aastat tagasi alustasid Villem Alttoa kõrval ja tema mantlipärijana oma õppejõu-elu, õpiti ja õpetati Tartu Ülikoolis veel väliskirjandust (otselaen muidugi vene keelest – zarubežnaja literatura); Gustav Suits oli eesti ja ü l d i s e kirjanduse professor.
«Maailmakirjanduski» ei tähenda ju kogu maailma. Kas pole siis «maailmakirjandus»
rahvuskirjandusi ja regioone ületav mudel, nagu seda juba Goethe 1827. aastal määratles?

«Väliskirjandus» tähendas N. Liidus eeskätt lääne kirjandusi – neid, mis olid raja taga. Üheski tollases liiduvabariigis ei arvatud nende sekka vene kirjandust – see loeti «omaks». Leningradi ülikoolis kaitsesin kandidaadikraadi lääne kirjanduste alal.

Kogu maailmas loodavat kirjandust ei suudaks keegi haarata, seega õpetame maailmakirjandust ikka  tähenduses, mis algab alates Goethest ja saksa romantikutest – rahvuskirjanduste seda osa, mis on juba küündinud või võimeline küündima üle rahvuspiiride. Alates tollestsamast ajastust on kujunenud maailmakirjanduse kaanon – mõistagi tulvil ebaõiglusi, eriti väiksemate kultuuride seisukohast.  Sellest eemale hoides on aga vähe lootust vaimses maailmas osaleda.     

Ikka see vana küsimus kirjandusprofessoreile: kas kirjandust saab üldse õpetada?

Kirjandus on enam kui teised kunstid ühtaegu filosoofia. Filosoofiaski ei saa mingeid lõplikke või kindlaid tõdesid õpetada. Kindluse ahvatluse loob teoste vorm, kuid kirjandusteoseid luuakse harva pelgalt vormi pärast. Kirjanduse õpetamine tähendab koos õppuritega arutleda tõelusetundmise erinevate viiside üle, nii nagu see suurvaimude loomest ilmub, nagu ka osutada sellele, kuidas andekaimad kriitikud-uurijad – kirjandusfilosoofid – on seda loomet tõlgendanud.

Oled olnud hispanoloogia tee­rajajaks Eestis, kuigi hariduselt inglise filoloog. Kuidas oled suutnud kokku viia, tasakaalustada oma vaimuilmas anglosaksi ja hispaania ning iberoameerika maailmad?

Hispaania keelt hakkasin õppima oma teisel ülikooliaastal Tartus – innustajaiks mu enda kirjaside Hispaaniaga, tollal ainus Tartus elanud välismaalane Arthur-Robert Hone (meie inglise kirjanduse õppejõud, kes romaani filoloogina õpetas vabatahtlikele ka hispaania keelt) ning Ain Kaalep, kellest sai mu peamine õpetaja-innustaja tõlkekunstis.

Ju mind kutsuti sellega tegelema – sel ajal ei teatud Hispaaniast ja suurest hispaaniakeelsest kirjandustraditsioonist Eestis suurt midagi. Võimalus olla millegi avastaja on parimaid mõeldavaid stiimuleid. Mida rohkem ma hispaania kultuurile lähenesin, seda enam aimasin, et see on mu enda meelelaadile omasem kui anglosaksi vaim – mis sugugi ei tähenda, et ma ei imetle paljude inglise ja ameerika kirjanike loomingut.  

Sind on jagunud tõlkija, koostaja, toimetaja erinevatesse rollidesse. Mida neist loed enda jaoks olnud kõige väljakutsuvamaks ja mis on pakkunud järelvaates enim rahuldust?

Mäletan hästi, kuidas rõõmustasin oma esimese trükis ilmunud tõlke üle – see oli Pedro Antonio de Alarcóni jutustus «Prantsusmeelne», mille avaldas 1970. a jaanuaris ajaleht Edasi. Nooremana tõlkisin päris palju, alates Eesti iseseisvusajajärgust kasvas töökoormus aga järsult, hakkasin ülikoolis sisuliselt juhatama kaht eriala. Lisaks avanes maailm – ja eks iga välismaareis eksitab töörütmi.

Uuemal ajal olen oma tõlkevõime varunud luuleteoste vahendamiseks. Suurimaid rahuldusi on kolm hispaania kuldajastu draama suurteost – Calderóni «Elu on unenägu» (1999) ja «Suur maailmateater»  (2006) ning Tirso de Molina «Sevilla pilkaja ja kivist külaline» (2006). Kaht esimest on meil juba mängitud – draamateatris, Rakvere kirikus –, ootan nüüd, milline julge lavastaja tooks teatripubliku ette Tirso de Molina don Juani – selle, kellest kõik hilisemad don Juanid alguse said.

Koostaja-toimetaja rolli sattusin eeskätt sellepärast, et algatasin Tartu Ülikooli kirjastuses kolm uut sarja: «Maailmakirjanduse tõlkevaramu», «Kaasaegne mõte» ja «Kaasajaluule». Et need käigus püsiksid, tuleb päris palju praktilist igapäevatööd teha. Ja muidugi – juba viisteist aastat toimetan võõrkeelset võrdleva kirjanduse aastaraamatut Interlitteraria. Tean aga, et neid tegemisi hindavad paljud, see ongi peatasu vaeva eest.  

Oma paljudes keeltes ilmunud artiklitega kuulud eesti akadeemilise humanitaaria eliiti. Sel sajandilgi ETISest kokku lugedes sain ligi sadakond kirjutist, kogumik «Tõrjumatu äär» ja raamat-essee «Sümbiootiline kultuur» (mõlemad 2005) kroonimas viimase kümnendi tegemisi. Mida on tähendanud sulle kirjanduse uurimine?

Kirjanduse uurimine on mõtisklemine vaimuloome süvakihtide üle – kindlasti minu jaoks filosoofiline tegevus, kuigi ennast filosoofiks ma nimetama ei kipu. Heal juhul olen Michel de Montaigne’i jälgedes mõtleja, tunda-üritaja. Niisuguseks mõtteavalduseks sobib esseistlik laad pareminigi kui range kirjandusteadus. Kuid «Tõrjumatus ääres» leidub nii ühte kui teist.

Üheks oma elutööks võid lugeda eesti kirjandusuurijatele rahvusvahelise tribüüni loomise Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni (EVKA) aastaraamatu Interlitteraria näol. Kuidas läheb nii assotsiatsioonil kui ka väljaandel?

EVKA koondab enamikku eesti kirjandusuurijatest, liikmeid on 40–50 ringis. Aastase vahega korraldame rahvusvahelisi konverentse,  uuel aastal on tulemas järjekorras üheksas – maailmakirjanduse ja rahvuskirjanduste omavahelise suhte teemal.

Konverentside materjalidel põhinevad Interlitteraria monograafilised numbrid, vaheaastatel on aga võimalik kaasa teha vabateemalistes numbrites – nii ei jää ükski võimekas autor kõrvale. Panustajate hulk on aina kasvanud. Eesti oma noorem uurijate põlvkond valdab juba hästi inglise keelt, nii et keel ei ole avaldamisel enam tõkkeks.  

Ehk tuleb mõnele lugejale üllatusena, aga juba nüüd ei saa Kreutzwaldi «Kalevipojast», Juhan Liivist ega ka Jaan Krossist kirjutades vältida viitamist sinu osale nende eesti kirjanduse hiidude käsitlemisel. Tuglase, Vinkli kõrval oled just sina püüdnud uuel ringil Juhan Liivi geeniust taasmõtestada. Mis sind on köitnud Liivis?

Seep see on, et geeniuse mõtestamine ei saa piirduda kahe-kolme uurija tööga. Liivi luule näiteid hispaania keelde tõlkides avastasin äkki, et ilma vähimagi poleemikata oli meil ringlusse läinud kuulsa luuletuse «Ta lendab mesipuu poole» kaks erinevat varianti, kusjuures üks neist on selgesti nõrgem. See tekitaski huvi Liivi luulet lähemalt uurida. Mida rohkem süvenesin, seda enam veendusin, et Liivi luulet pole kuigi põhjalikult käsitletudki. Ometi on Liiv küllap üldse meie suurim luuletaja!

Olen seejärel koostanud kolm Liivi luule raamatut, äsjaseim lähtub käsikirjadest. Loodetavasti saan Liivi üle veel mõnda aega edasi mõtiskleda, aga ei puudu head märgid, et uus huvi Liivi vastu on tärganud ka juba mõnes noorima põlvkonna ärksas hinges. Eriti vajab meie kirjandus uurimist võrdlevas, rahvuslikust kontekstist välja ulatuvas plaanis. Erinevalt mõne teise meie tuntud kirjaniku loomest on Liivi luules seda, mis euroopalikes võrdlustes ei kahvatu.

Ja ikkagi, loojana on su hing luules. Viimasel ajal oled rännanud ühelt Euroopa luulefestivalilt teisele. Hiljuti olid Boliivias. Kohe on ilmumas uus luulekogu, sinu tekste ringleb hispaania, inglise, katalaani, prantsuse keeles. Kes on luuletaja Talvet, kui teda peaks iseloomustama kirjandusteadlane Talvet?

Vaimne maailmarändur, kosmopoliit, kes aga ometi vajab rohkem kui midagi muud armastust, alguste puhast lapsemeelt ja kodu.

Oma kuuekümne viiest eluaastast kaks kolmandikku oled elanud Tartus. Linn on sulle omistanud teenetemärgi, sinust kirjutatud artiklites räägitakse «Talveti Tartu vaimust». Ent sinu juured on Pärnus. Kui peaksid isikustama või muul moel metaforiseerima oma sünni- ja lapsepõlvelinna, siis kuidas see välja näeks?

Siin on luuletus mu äsjasest uuest kogust. Selle on inspireerinud pärnaallee, mida mööda olen lugematuid kordi jalutanud mereranda.


PÄRNALEHTEDE VAHELT PÄIKE
piserdab pähe kulda.

Seal kus lõpeb roheline
algab kõrb.

Mere valutav selgus.

Jüri Talvet

•    Sündinud 17. detsembril 1945 Pärnus

•    Haridus ja töö: Pärnu L. Koidula nimeline 2. keskkool (Koidula gümnaasium) 1964, Tartu Ülikooli inglise filoloogia osakond 1972, kandidaadiväitekiri Mateo Alemáni loomingust 1981 (kaitstud  Leningradi ülikoolis); 1973. aastast õppejõud eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedris ja alates 1990. a väliskirjanduse kateedris, dotsent 1984, professor 1992

•    Looming: seitse luulekogu alates 1981. aastast (debüütkogu «Äratused»), viimati ilmunud 2008 «Silmad peksavad une ­seinu»; essee- ja artiklikogud «Teekond Hispaaniasse» (1985), «Hispaania vaim» (1995), «Tõrjumatu äär» (2005), «Sümbiootiline kultuur» (2005) jt