Ilmus mahukas Juri Lotmani ja Boriss Uspenski kirjavahetus

J. Lotman ja B. Uspenski. Kirjavahetus 1964–1993

FOTO: TLÜ kirjastus

TLÜ kirjastuse sarjas Bibliotheca Lotmaniana tuli trükist raamat «Ю. М. Лотман – Б. А. Успенский. Переписка 1964–1993» («J. Lotman ja B. Uspenski. Kirjavahetus 1964–1993»), mis rohkem kui 420 kirja kahelt silmapaistvalt teadlaselt aastatest 1964–1993. Raamatu on koostanud ja kommenteerinud Olga Kelbert ja Mihhail Trunin, toimetaja on Boriss Uspenski.

Juri Lotman ja Boriss Uspenski tutvusid 1964. aastal, mil Lotman oli 42-, Uspenski 27-aastane. Sellest kohtumisest kasvas välja sõprus ning viljakas kaasautorlus. Tegu on aastatepikkuse dialoogiga, mis ei ava üksnes autorite isikuid, vaid on oluliseks tunnistuseks teaduselu arengutest 1960. aastate keskpaigast 1990. aastate alguseni. Neis kirjades võib leida Tartu-Moskva semiootikakoolkonna lätteid. Ühtlasi on kirjavahetus viimaseid näiteid klassikalise postikirja žanrist, mis suri välja meie silme all.

Raamat sisaldab üle 420 kirja, mis on avaldatud täismahus ning varustatud akadeemilise ja biograafilise kommentaariumiga. Lisades on avaldatud ka Boriss Uspenski sugulaste kirjad Juri Lotmanile ja Zara Mintsile (sh tuntud matemaatiku Vladimir Uspenski kirjad), samuti seniavaldamata venekeelsed artiklid, milles reflekteeritakse strukturalismi ja semiootika arendamise üle. 

Boriss Uspenski meenutab: «Sain Juri Lotmaniga tuttavaks 1964. aastal, kohe algas ka meie kirjavahetus. Tuleb märkida, et me kohtusime regulaarselt: kord sõitis Lotman Moskvasse, kord mina Tartusse. Nii jätkavad kirjad tihti meie vestlusi. Ma ei oska aimata, mida pakub meie kirjavahetus lugejale tänapäeva, kui huvitav see talle on. Ent vaatamata sellele, kui huvitavad võivad näida konkreetsed sündmused, usun, et kirjavahetus loob ettekujutuse toonasest elust, meie tööst ja argipäevast. Elu oli üsna intensiivne. Me ei elanud vabal maal, aga püüdsime olla seesmiselt vabad. Oli palju halba, aga ka head. Halvad asjad olid seotud ametliku sfääri ja selle struktuuridega, head asjad nimelt inimeste ja nende suhetega.»

Tartu Ülikooli professor Kalevi Kull märgib, et kahe teadlase kirjavahetus ei ole mitte ainult omamoodi ajastu päevik, vaid suurepärane näide sellest, kuidas sõprus ja headus on hinnaliseks toeks teadusele. Lausanne’i Ülikooli professor Jekaterina Velmezova lisab: «See on raamat teaduslikust ja inimlikust Aust ja Aususest, Väärikusest ja Vabadusest. See raamat sellest, kui oluline on jääda Inimeseks, vaatamata välistele asjaoludele, ja mõnikord enamiku arvamuse vastu.»

Raamat on kõvakaaneline, selles on 821 lk.

Tagasi üles