«Meid ajendab kirjutama üha kasvav mure Eesti rahvusliku heliloomingu käekäigu pärast. Muusikat tavatsetakse tihti tõsta esile kui Eesti üht olulisemat visiitkaarti ja kultuurisaadikut laias maailmas. Vaadates selle valdkonna arenguks eraldatud vahendite järjekindlat vähenemist läbi aastatem tekib põhjendatud hirm, et seda «saatkonda» ähvardab peatselt sulgemine,» märkis heliloojate liidu esimees Olav Ehala.
Võrreldes statistikaameti andmeid heliloomingu riikliku rahastamise ja üldiste majandusnäitajate osas aastail 2003-2009, jõudis heliloojate liit ehmatavate järeldusteni: samal ajal kui keskmine palk on tõusnud 45 protsenti ning tarbijahinnaindeks kasvanud 31,7 protsenti, on kultuuriministeeriumis uute heliteoste tellimiseks mõeldud vahendid kahanenud 36 protsenti.
«Võttes arvesse nende summade pöördvõrdelist dünaamikat, saame kokkuvõttes toetuse reaalseks languseks koguni 74,3 protsenti,» tõdes Ehala.
Paraku on nendel arvudel tema sõnul ka täiesti reaalne ehmatav tagajärg, mida kujukalt illustreerib drastiliselt vähenenud esiettekannete arv: kui aastal 2003 kirjutati Eestis 231 uut teost, siis mullu oli neid vaid 118.
«Esiettekannete vähesuse tingib omakorda heliloojate vajadus otsida äraelamiseks teisi sissetulekuallikaid ning seeläbi jääb suur osa Eesti muusikast sündimata. Üsna selge on, et praeguses olukorras jäävad uued «Eesti ballaadid» sündimata, sest raha jätkub piltlikult öeldes vaid lühikesteks klaveripaladeks,» nentis Ehala.
«See tähendab aga, et me jätame oma järeltulijad ilma just sellistest suurtest lugudest, mida me ise praegu suure uhkusega oma visiitkaardile kirjutame,» lisas ta.
Lisaks tegi heliloojate liit ettepaneku luua riiklike muusikakollektiivide juurde resideeruva helilooja ametikoht.