Uno Loop: mäletan Erist kõiki pisiasju

Eri Klas, Kalju Terasmaa ja Uno Loop.

FOTO: Peeter Langovits

«See on vapustav uudis,» ütles Eri Klasi vana sõber Uno Loop, kui oli Postimehe käest saanud kurva teate: maestro lahkus meie hulgas ööl vastu 26. veebruari.

«Tundsin teda väga kaua, praktiliselt tema lapsepõlvest saadik,» ütles Klasist üheksa aastat vanem Loop. «Ma käisin tema juures külas siis, kui ta elas Gogoli tänaval. Olime head tuttavad Eri hooldaja Juliaga ja omavahel sõbrad.» Noorukid tegelesid koos spordiga ja lobisesid niisama.

«Muusika oli tema elu. Mäletan, kuidas ta käis meiega 1957. aastal Moskvas festivalil. [VI Ülemaailmne noorsoo- ja üliõpilasfestival, Loop esines seal ansambli Metronoom kooseisus, mis võitis festivali hõbemedali – toim.] Ta oli kogu aeg meie kaasa, Eri oli muusikamees, kõndis meiega ühte sammu.»

«Eri armastas kogu aeg tegutseda. Juba varases nooruses oli näha temas juhtiva inimese iseloomujooni. Võib arvata, et just selle pärast sai ta nii suureks ja üle maailma tuntud inimeseks,» meenutas Loop. «Ta tahtis võita, ta tahtis rännata, tegutseda, juhatada ja juhendada. Aga ilma andeta ei oleks ta muidugi nii suureks saanud.»

Viimast korda kohtusid Uno Loop ja Eri Klas eelmise aasta novembris, kui Lennusadamas toimus poksimatš Kolme Maestro Karikas. «Seal me veel laulsime koos. Ja järgmisel päeva kohtusime uuesti Eesti raadio vanas majas, mis on praegu lammutatud. Tuletasime vanu mälestusi meelde. Ja kõige meeldejäävamad on olnud muusikalised mälestused.»

«Oleksime kohtunud hiljemgi, kui mu telefon oleks korras olnud,» kahetses Loop. «Tema naine helistas mulle ja ütles, et Eri on haiglas. Veel Lennusadamas ütles ta mulle: «Me teeme veel koos tegusid!» Aga need teod jäid tegemata.»

«Klas on oma elu jooksul väga palju ära teinud ja ma mäletan kõiki pisiasju tema tegemistest, sest hoidsin tal instinktiivselt silma peal, kuigi viimastel aastatel harva kokku saime. Aga vahetevahel ikka leidus aega,» ütles Loop.

Tagasi üles