iDeal kampaania

Ühe hoirava täku (elu)lugu

Nii raamatud – Igor Garšneki «Ruja: must ronk või valge vares», Paavo Kanguri «Urmas Alender. Lõputa lookleval teel» – kui ka kaks aastat tagasi Vanemuises etendunud «Ruja» on vaid mineviku peegeldus, kus võitjaks tuleb NO99 kahurväe Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi loodu. Sest just rokkooper «Ruja» võtab kõige tabavamalt kokku kunagise menubändi loo.

FOTO: Priit Mürk

«Urmas Alender. Lõputa lookleval teel» pretendeerib selle aasta skandaalseima ja paljastavaima elulooraamatu tiitlile, sest sealt leiab teravaid ütlusi ja piisavalt ka musta pesu pesemist.

Kroonika ajakirjaniku Paavo Kangori kirjutatud Urmas Alenderi eluloos on rõhk kollasel – naised, viin, kaklused. Lisaks loomulikult muusika ja Ruja. Aga just naissuhted, pidev hoir, 70ndatel–80ndatel alla 30-aastaste muusikute lõbus elu annavad raamatule tooni, muutes selle üheplaaniliseks, kohati lausa igavaks.

«Alender oli popp poiss. Reisil juhtus selliseid asju, et saabusid ilusad naised šampustega ja ütlesid davai võpim. Nad ei olnud supermodellid, aga siiski kenakesed, suure kodumaa pandavad tüdrukud. Edasi võis aimata, mis toimus.

Ruja ei olnud mungakoor. Igasse reisi mahtus mõni tore intsident daamidega. See on osa tõest,» täiendab Igor Garšnek leheküljel 216. Ses suhtes on «Lõputa lookleval teel» hea täiendus Mihkel Raua teosele «Musta pori näkku» ja Onu Bella raamatule «Ma võtsin viina».

Ma ei arva, et elulooraamatus peaksid kõik muutuma nunnaks-mungaks, nagu pahatihti juhtub, kuid lisaks naissuhetele oodanuks raamatust selgemat Alenderi kui inimese ja looja portreed. Tõsi. Siin-seal sõbrad-bändikaaslased iseloomustavad Alenderit, kuid see kaob muu müra sisse.

Kanguri raamatu põhjal jääb Alenderist mulje kui ebastabiilsest, kergesti ärrituvast, väliselt jõhkrast, seesmiselt õrnast, närvilisest ja õnnetust inimesest, kes oli pidevalt armunud. Kadedus, auahnus, edevus, samas ka töökus on märksõnad, mida Alendrist rääkides kasutatakse. Üsna vastandlik tüüp. Hingeline Alender pääseb korraks mõjule Rootsis Kärt Hellermaale antud usutluse katkedes. Alenderi lapsepõlv, kujunemislugu jääb lugeja eest suurest varju.

Ruja mälestused pärinevad peamiselt Jaanus Nõgistolt ja Rein Rannapilt, viimasega Kangur jutule ei saanud, seetõttu trükitakse ümber meenutusi «Roostevabast raamatust». Parema ja terviklikuma ülevaate Rujast annab Ojasoo-Semperi aastatetagune suvelavastus Vanemuises. Ja ka hiljuti ilmunud Igor Garšneki raamat «Ruja: must ronk või valge vares».

 «Lõputa lookleval teel» vajanuks tugevat toimetamist. Praegu jääb mulje, et kõik, mis ajakirjanikust autorile diktofonile räägiti, ka raamatusse jõudis. Et info sorteerimiseks ei jätkunud enam jõudu või aega. Seesuguste raamatute puhul ei teeks paha lõppu-algusesse väike kokkuvõttev elulugu mahutada.

Raamat

Paavo Kangur
«Urmas Alender. Lõputa lookleval teel»
Ajakirjade Kirjastus, 2010, 279 lk 

Tagasi üles