Kultuurisoovitused

Kui olime noored ja tegime bändi…

Raamat Igor Garšnek «Ruja: must ronk või valge vares» Pegasus, 2010, 254 lk

FOTO: Repro

Võtsin Igor Garšneki raamatu kätte pärast Paavo Kanguri kirjutatud Alenderi elulugu, kõheldes ja kaheldes, kas «Ruja: must ronk või valge vares» pakub midagi uut – olid ju Kanguri raamatu üheks kandetalaks ka mälestused Garšnekilt, Ruja klahvpillimängijalt aastatel 1985–1988. Pakkus. Eelkõige puhast lugemisnaudingut, Garšneki stiil on lobe ning vürtsitatud piisava annuse huumoriga.


Ette rutates võib öelda: kui seisate raamatupoes ja peate valima kahe raamatu vahel ja kui te pole paadunud Õhtulehe ega Kroonika lugeja, vaid soovite raamatust midagi enamat kui vette kritseldatud kõmu, siis on teie valik Igor Garšneki «Ruja: must ronk või valge vares». Sest ka Garšneki raamatus on ohtralt eraelulisi seiku, nii koomilisi kui piinlikke, kuid kordagi ei ületa raamat labasuse piiri.

Ennekõike on Garšneki raamat bändist. Bändist, kus peamine oli idee ja meeletu tahe. Bändist, kus alguses polnud midagi ja siis ühtäkki oli kõik. Ja taas ei midagi.

See on raamat ajast, mil oldi noored ja muusika oli jumal. Aga lisaks muusikale oli teisigi jumalaid – võim, kes jagas tähtajatuid esinemiskeelde, ja publik, kes võis sind kätel kanda, või kui sa ikka hevi ei tee või õiges keele ei laula, siis… mis siis juhtub, seda lugege raamatust.

Võib-olla autor takerdub kohati liialt bänditegemise üksikasjadesse, aga seda tõesti vaid kohati. See-eest on algajatele bändimeestele-naistele «Ruja: must ronk või valge vares» suurepärane lektüür.

Enne «oma aega» olnut meenutades (Ruja tegutses aastatel 1971–1988) tugineb Garšnek eelkõige Jaanus Nõgisto mälule, Rein Rannapi kommentaare me sellest raamatust ei leia.

Teose esitlusel tunnistas Garšnek, et soovib raamatuga mõista anda, et Ruja ansamblina oli huvitav ja põnev muusikakollektiiv ka ilma Rannapita, lahkus ju Rannap enda loodud ansamblist kahel korral – 1975. ja 1983. aastal.

Jah, raamatut lugedes võib veenduda, et Rannapi kõrval ja Rannapita oli Rujas teisigi andekaid muusikuid – Garšnek ise, eelkõige Jaanus Nõgisto ja loomulikult ka Urmas Alender. Aga veelgi enam kinnistub pilt Rannapist kui andekast heliloojast, karismaatilisest isiksusest. Rannapita poleks Rujat. Ja seda enam tahaks lugeda Rein Rannapi meenutusi, tema mõtteid nii Ruja ajast kui ka tänapäevast.

Nagu eespool öeldud, on tegu lobedalt kirjutatud ja ilusa raamatuga (kujundus Asko Künnap), kus norida võiks vaid pildiallkirjade kohmetu stiili üle. Eriti hää oleks leida raamatu vahelt boonusena Ruja CD-d… aga jah, ega kõike head korraga ei saa.

Raamat

Igor Garšnek
«Ruja: must ronk või valge vares»
Pegasus, 2010, 254 lk

Tagasi üles