Maal vanaema juures ehk neli last Murka kuningriigis

Foto: Repro

Kätlin Kaldmaa esimene lasteraamat tekitab rõõmsat vastukaja paljude lugejate hinges. Aga need lugejad on juba lapseeast välja kasvanud. Ka nende mälestustepagasis on oivaliselt vabad suved maal vanaema juures: paljajalu lippamised, muljetavaldavad äikesehood, rukkipõllu ääretu kollane, mets ja karjamaa, kruusatee tolmused servad, linnaga võrreldes kasinamad, aga huvitavana tunduvad olud jne.

Ärgu hea lugeja nüüd arvaku, et tegu polegi õige lasteraamatuga. On küll. See kuulub rubriiki «Ema, palun räägi sellest, kui sa veel laps olid!». Kaldmaa raamat sarnaneb Meelike Saarna «Kuldsete põrnikatega», mõlemad kirjeldavad õnnelikku lapsepõlvesuve nõukogudeaegses külakohas.

Erinevalt Kadri Hinrikuse «Miiast ja Friidast» ajalugu ega poliitika end vahele ei sega. Loeme miilitsast ja kolhoosilaudast, sõidavad UAZid, Moskvitšid ja villised. Kümnendi saab kätte deduktiivsel meetodil. Nimelt laskis Märta enesele sellise seeliku õmmelda, nagu Arabellal raamatupildil oli. Mereröövli tütre lugu ilmus 1982. aastal, seega kaheksakümnendad.

Siin raamatus saadetakse kolm õde väikevennaga kaheks õndsaks juulinädalaks maale vanaema juurde. Meile tutvustatakse asjaosalisi, loo alguses on tulek, lõpus ärasõit, vahepeale jääb hulk sündmusi – dramaatilisi, nagu keravälgu ilmumine, ja koomilisi, nagu soolasöömine.
Kaldmaa on lapse eneses kirjutama pannud.

Sellel lapsel on peale juhtunud asjade meeles ka tunded ja aistingud ja toonased arusaamad. Autor oskab sõnu seada ning mõtteid reastada nii, nagu laps seda oma peas teeb. On täiskasvanute juttude pealtkuulamisest sugenenud kõnepruuki – kõikide maailma murede enda peale võtmisest näiteks. Tänase lapse arusaamisvõimet mu meelest proovile ei panda.

Praegune laps märkab küll mõndagi tavatut – kella saab omale alles kümnendaks sünnipäevaks! Päevad ei möödugi telerit vaadates, arvutit nokkides. Ollakse õues. Igav ei ole.
Pealkiri lubab laste ja koera seiklusi oodata. Murka osaleb õigupoolest vaid kahes peatükis.

Ega sellest midagi. See näitab, kui tähtis loom laste jaoks on. Nii tähtis, et koguni vanaema nimetatakse Murka-vanaemaks. Tema nime me teada ei saa, aga tema kohta nii mõndagi. Kas lapsedki nime teavad? Ometi on vanaema ja Murka maailma keskpunkt.

Nelja lapse vanaema on nagu sibul. Pealt paistab kibe, käsutab käredalt lapsed õue, punub tööst kõverate sõrmedega tüdrukutele valusad patsid pähe, piiksatada ei julge keegi. Kõigile tuttavat mõistatust ringi keerates – kiht-kihilt koorub siiruviirulise pealispinna alt kuldne sisu.

Ta kingib lastele vabaduse (kellel on aega maal laste järele passida!). Tööülesannete ega kingade jalgapanekuga neid ei vaevata. Maiustamist ei keelata. Vanaema teeb lastele «arbuusi», paneb pooliku kurgi sisse suhkrut, ja ostab külapoest nina peale suure karbi maisikepikesi.

Vanaema mõistab lapse hirmusid ja oskab neid maha võtta. Kui Murka tööle läheb ehk siis ööseks huntidega võitlema, ei saa põnnid und. Vanaema võtab kätte ja mängib nendega läbi kõik oma lapsepõlve mängud.

Lõpuks tantsitakse arusaamatute sõnade «vatlupsadi, luusangadi» saatel labajalavalssi ning uni ongi kallal. Ka äike ei hirmuta enam, kui vanaema hirmunud põnnidele jumala tünniloopimisest jutustab. Raamatu edenedes tekib Murka-vanaema vastu suur sümpaatia. Lapsed on rohkem ühetasased ja karakterid eristuvad kiduralt.

Kaldmaa proosakeel on ­poeetiline. Mis seal imestada, luuletaja ju. Ta kasutab huvitavaid väljendeid, ilu­said kujundeid: autoaknast paistab porikriimuline valgus, lavkas räägitakse tädijutte, vaikus kasvab suureks jne.

Raamatu illustratsioonid loovad erilise maailma. Ajastutruuduse nimel need ei pinguta. On pigem tinglikud. Niisugused, mida me lapse esimeseks valikuks ei tihkaks pidada. Samas sisaldavad pildid mitut kihti, ei aja oma rida, esitavad kummalise, aga mõjusa valiku detailidest.

Kui jutus on tüdruku kopsupõletikest juttu, siis äkki märkad, et pildil on lapse kleidil kuidagi kopsjas muster. Ei ülearu anatoomiline, pigem dekoratiivne. Plaastriga prillid, «pooleks« lõigatud tald – huvitav on! Pildid mitte ei kujuta, vaid loovad tunde – ääretu kollase rukkipõllu tunde, ähvardava hundiöö tunde.

Lähiminevikku kujutavad lasteraamatud on omanäolise lisa saanud.

Raamat

Kätlin Kaldmaa
«Neli last ja Murka»
Illustreerinud Angelika Schneider
Hermes, 2010,
80 lk