Film, mis kaevab välja kadunud baltisaksluse

Grotesksevõitu Põlula häärber astub «Polli päevikutes» esile suisa eraldi tegelaskujuna. Foto: Kaader filmist

Chris Kraus, kelle siniverelistele esivanematele kuulus kunagi Põlula mõis, rändab oma filmi «Polli päevikud» vahendusel tagasi aega, kui baltisakslus hakkas kaotama oma senist positsiooni. Film, millest Kraus kõneles PÖFFi ajal Eestis käies, jookseb nädalavahetusest ka siinsetel ekraanidel.

Chris Kraus, PÖFF on läbi, elagu PÖFF. Palju õnne festivali parima režissööri preemia puhul! See on hea enne – ehk koguni taganttõuge siinse kinolevi õnnestumiseks.

Aitäh. Ma loodan väga, kuigi väike närv on sees. Eesti on esimene riik, mille kinolevisse «Polli päevikud» jõuab – Saksamaal, Austrias ja Itaalias tuleb see välja alles järgmisel aastal. Me ei tea, kas see töötab või mitte. Mis teie arvate?

Miks see ei võiks. Film on hingega tehtud, pealegi on see parunite värk meid, endist orjarahvast, ikka enese poole kiskunud. Pool Eestit on täis inimesi, kes end uhkusega parunite sohilasteks peavad. Nali naljaks – baltisaksa teema, just 20. sajandi alguse oma, on meile suhteliselt tume maa. Teame küll mõisate põletamist, mõisamaa võõrandamist ja Umsiedlung’it, aga ei enamat. Kui miski kohe meenub, siis Tammsaare ja «Ma armastasin sakslast».

Ega see ime ei ole. Baltisakslus on unustuses ka Saksamaal, paljuski halva alatooni tõttu. Meid, sakslasi, rõhub ju süütunne, et me tõime siia maailma nii palju valu. See film on lugu kultuurist, mida enam ei ole. Ühest erilisest kultuurist, mis asus mitme kultuuri ristumiskohas. Selle allakäigust. Mis juhtub, kui käes on võim, aga siis hakatakse sest ühel hetkel ilma jääma? Tekib agressiivsus. Paarkümmend aastat hiljem tulevad Saksamaal võimule natsid. Siin võib olla seos. Väike küll, aga 20. sajandil on kõik seotud.

Kirjanik Oda Schaefer, kellest mu lugu tõukub ja kes on filmi peategelase, 14-aastase Oda von Sieringu prototüüp, kirjeldas üht väga erilist ajahetke ligemale sada aastat tagasi, kui algas valu. See oli hetk, kui sai alguse moodne maailm kõigi oma plusside ja miinustega – see, milles me praegu elame.

Oda Schaefer on teie...?

Vanatädi.

... ja teie soontes voolab baltisaksa veri?

Jah. Minu vanavanaisa oli pärit Kuramaalt, vanavanaema Eestimaalt. Kraused ja Schillingud on vanad baltisaksa suguvõsad.  

Teile, st Krausedele kuulus ka Põlula mõis, saksa keeles Poll, kus filmi tegevus, vähemalt nime järgi, aset leiab?

Jah. Ja Põlulast, sellest päris-Põlulast, on tegelikult pärit ka selle filmi tegemise viimane tõuge. 1993. aastal, kui piirid olid avanenud, käisime koos suguvõsaga Lätis ja Eestis. Siis nägin ma esimest korda ka Põlulat, seal oli kool, räämas ja lagunenud. Kontrast oli võimas, sest suguvõsas oli räägitud Põlulast kui vanajumala seljataga olevast idüllilisest paigast. Kui paradiisist.

Meenus, kuidas Oda Schae­fer oli oma memuaarides detailselt kirjeldanud tapeete, mis 1914. aastal tubade seinu olid katnud. Need olid siis veel alles! Õigemini nende tükid. Mul tekkis kohe soov seal filmi vändata, sain aru, et see oli suurepärane võttekoht, kus ajaloo kulg, olnu allakäik oli nähtav.

Ka Põlula, oma suguvõsa sügavamate juurte juurde jõudsite just Oda Schaeferi kaudu – kas võib öelda, et üsna juhuslikult, nagu õigupoolest Oda enesenigi, kui ma nüüd õigesti aru olen saanud?

Küllap vist. Õppisin Mannheimis 1987. aastal ajalugu ja kirjandust ning sattusin juhuslikult seminaritöö käigus kellegi Oda Schaeferi – ta on Saksamaal praeguseks üsna unustatud – luulekogu lehitsema. Sain teada, et tema neiupõlve nimi oli Kraus. Olin üllatunud, kui selgus, et ta on minu vanatädi. Tuli välja ka see, miks temast kunagi ei räägitud. Suguvõsa oli poliitiliselt lõhki. Minu vanaisa, tema vend, oli SS-ohvitser, nats, natsimeelne oli ka suguvõsa, Oda, vastupidi, oli antifašist, kes nimetas kõiki natse idiootideks ja kurjategijateks. Nii sai temast meie suguvõsa must lammas, kelle olemasolu lihtsalt maha vaikiti. Nii, muide, oli paljudes saksa perekondades.

Isiklikult kohtunud te temaga ei ole?

Kahjuks mitte, ta suri 1988. aastal. Sestap tõukub film tema memuaaridest («Auch wenn du träumst, gehen die Uhren» – toim), millest koguni neljandiku võtab enda alla üürike Põlulas käik 1914. aasta suvel. Järelikult pidi see olema väga oluline. Samas, neid ridu lugedes tajusin ma kogu aeg, et midagi on justkui puudu – see, et miski juhtus just sel ajal, mis muutis tema elu, aga millest ta otsesõnu ei räägi.

Nii fantaseerisin ma sündmused, mis võinuks Põlulas tol suvel aset leida. Sündmused, mis viisid selleni, et Odast sai sõltumatu ilmavaatega inimene, kes ei kartnud sõltumatuse nimel ka jäikadel seisukohtadel oleva suguvõsaga vastuollu sattuda. Ega temast siiamaani õieti räägita, ei meie suguvõsas ega ka Saksamaal baltisaksa asja ajavas ringkonnas, kes on huvitatud üksnes staatuse säilitamisest ja mineviku glorifitseerimisest. Arvan, et selle filmi väljatulek ei ole nende jaoks kuigi rõõmustav sündmus.

Tagasi Põlula juurde. Miks te seda filmi ikkagi seal üles ei võtnud? Miks te Matsiranda selle pseudohäärberi ehitasite?

Sellepärast, et 1990ndate lõpus, kui ma Põlulasse naasin, oli mõis vahepeal ära remonditud. Kuidas te seda ütletegi, euroremont?  

Just. Mis edasi sai? Kuidas te Matsiranda jõudsite?  

Läbi valu ja vaeva. Kõik oli valmis, isegi raha oli olemas, aga õiget kohta ei olnud. Olime läbi vaadanud ligemale 5000 mõisat Poolas, Ida-Preisimaal, Soomes, Leedus, Lätis ja Eestis.

Mida te täpsemalt otsisite? Kohta, mis sisaldaks apokalüptilist hõngu?

Ei-ei. Oda memuaarides oli kõige huvitavam see, et ta kirjeldas Põlulat kui mikrokosmost, väikest maailma, kus kõik on üksteisele väga lähedal ja seotud. Mida ma teadsin, oli see, et koht peab olema väga eriline, mitte tavaline härrastemaja. Aga milline täpsemalt – kirjeldada on seda raske, sellest saad aru alles siis, kui kohale jõuad ja hüüatad, et nüüd lõpuks!

Ja Matsirand oli selline – küll ilma häärberita?

Ma olin juba üpris meeleheitel, meeleheide aitab aga vahel leida loova lahenduse. Olin otsustanud filmi Eestis vändata – meil on seal massistseene ja tüssata ma väga ei tahtnud. Autentsus on oluline. Matsirand jäi silma kui väga eriline koht, ainult mõisat seal polnud ja seda ei saanud ka otse kaldale ehitada. Siis tuligi mõte, et mis oleks, kui teeks otse merre, väikese groteskina. Kujutlesime, et keegi Oda esivanematest on olnud Alaskal kuberner ja püstitanud kodumaale naastes igatsuste maja, kus palladianism seguneb alaskapärase ehitusstiiliga, seal on ju ka hooned vette ehitatud. Miks ei võinuks see nii ollagi? Baltisakslased püstitasid ju toona igasuguseid veidrusi.   

Aga autentsus, mida ennist mainisite?

Mis teha, eks see väike risk ole. Loodetavasti siiski õigustab ennast, andes juurde pisut irreaalsust. Teisalt näiteks olime väga autentsed keelega. Taastasime baltisaksa aktsendi, mida enam ei eksisteeri.
Kuidas?

Leidsime endile õpetaja Anita Kugleri, kes sündis pärast sõda Saksamaal, aga kasvas kuni 14-aastaseni üles keskkonnas, kus seda kasutati. Ta ise räägib seda imeliselt. Kokku kolm kuud harjutasime. See tuli pisut ootamatult isegi nende jaoks, kes filmi jaoks raha andsid. Sellise raha eest (eelarve oli 125 miljonit Eesti krooni – toim) filmitakse ju tavaliselt inglise keeles. Meil kõlab aga veel eesti ja vene keel, saksa kirjakeelest rääkimata.

Lõpetuseks – kui teilt Toronto festivalil küsiti, mis tunne oli nii eksootilises provintsis nagu Eesti filmida, vastasite, et eriline. Et oleks justkui metsikul Kanada kõnnumaal ja et Eesti on teie jaoks arhailise hõnguga, kuigi üha vähem.

(Naerab.) Olen väga õnnelik, et võtsime vastu otsuse filmida just siin, minnes sellega ka pisut rahastajate tahte vastu. Et meil on ühes peaosas fantastiline eesti näitleja Tambet Tuisk. Et me ei teinud europudingit – lihtsalt raha pärast. Lõpuks on see minu enda suguvõsa lugu, mille kaudu mõtlen tagasi tervele 20. sajandile.

Uus film kinolevis
«Polli päevikud»
Stsenarist ja režissöör Chris Kraus. Operaator Daniela Knapp. Kunstnik Silke Buhr. Helilooja Annette Focks
Osades Paula Beer, Edgar Selge, Tambet Tuisk
Saksamaa-Austria-Eesti 2010
Alates 17. detsembrist Tallinna ja Tartu kinodes