Kõigepealt toogem esile üks küsitavus. Miks on filmi pealkiri «Polli päevikud»? Miks mitte «Põlula päevikud»? Saksakeelne «Poll» tähendab ju eesti keeles «Põlulat». Polli nime kannab üks teine mõis, mis ei asu Lääne-Virumaal, vaid Viljandimaal. Ja see pole teps mitte see, mis kuulus kunagi Krausidele ja on inspireerinud ka seda filmi. Sakslased ise võivad ka Tartut Dorpatiks nimetada, meie ei pea ju seda järele kordama.
Film ise on üpris õnnestunud. Ja mitte ainult sellepärast, et vaatleb baltisakslust ühes huvitavas murdepunktis, mida pole kuigi palju kujutatud – I maailmasõja eelõhtul, kui Saksa keiser ja Vene tsaar olid sattumas vaenuleeri ja üha enam hakkas pead tõstma eestlus.
Või ka sellepärast, et 14-aastase Oda lugu – kes saabub Saksamaalt koos oma ema kirstuga lahutatud isa juurde Põlulasse, et see kodumaa mulda matta, ja iseseisvub dramaatiliste sündmuste tulemusena, ümbritseva keskkonna kiuste vaimult sedavõrd, et julgeb oma isa üha enam kivinevatele vaadetele ja kasvavale vihale selja pöörata – jutustab Chris Kraus selgelt ja haaravalt.
Pigem on kõige huvitavam siin hoopistükkis see, milliseid seoseid ärgitab Põlulat tabav katastroof looma ideoloogiatega, mis valitsesid maailma järgnevatel aastakümnetel. Pole ju ainuüksi Oda kirurgist isa Ebbo meditsiinilistest eksperimentidest ja kuulutusest, et kõik on ette määratud ning muutuda ei ole võimalik, natsideni just kuigi pikk maa.
Ettemääratuse ja vaba tahte, inimloomuse muutumatuse ja muutumisvõime konfliktil rajaneb tegelikult kogu film. Väga olulisel kohal, suisa iseseisev tegelaskuju on veel vette rajatud vaiehitis, eraldi seisev dekadentlik häärber, mis justkui rõhutaks sümbolistlik-groteskselt baltisaksluse kurbmängu ajaloo keerises. Loodetavasti saab vaataja janu vanamoeliste, ilmekalt ette kantud suurte jutustuste järele sellega rahuldatud.