Teletoimetaja: formaadivargus on äärmiselt otsekohene sõjakuulutus konkurentkanalile

"Suur komöödiaõhtu" vs "Pühapäev Sepoga" Foto: Kanal 2 / TV3

Sel nädalal kõneaineks kerkinud formaadivarguse süüdistus TV3 aadressil on huvitav märk. Mina näen seda kui otsest sõjakuulutust: võtame, mida tahame, lahinguväljal viisakusreegleid ei tunta. Tõenäoliselt on TV3 oma juristidega nõu pidanud, kui palju formaati tuunida, et keegi ei saaks neile hõlma hakata. Soome formaadiomanikul on õigus – kohtuasi oleks liiga keeruline ja kulukas teekond, nii et «Pühapäev Sepoga» on nagu suur laev, mis pürstib edasi kajakate kisast hoolimata.

Ega formaadivargus ole Eestis ka ju midagi enneolematut. Erakanalite pöörastel algusaastatel on ju kõike tehtud – võetud välismaa reality, pandud sellele uus nimi, nakitsetud natuke siit ja sealt, ükski koer ei haukunud. Geriljatelevisiooni tehti veel selle kümnendi alguseski. Algaja teletöötajana mäletan, kui hoolimatult võis televisioonis suhtuda intellektuaalse omandi vargusse – kattepilti näpati YouTube`ist või välismaistest filmidest sarjadest (kõik tegid nii), fotosid tõmmati internetist, taustamuusika eest ei tulnud pähegi kellelegi maksta, jne.

Ma arvasin, et need ajad on juba mõnda aega läbi. Käitutakse nüüd ju väga korralikult, kõik on kontrollitud ja kinni makstud, YouTube`ist ei julge enam keegi varastada. Üks põhjuseid on, et maailm on jäänud väikeseks ja info liigub (kas või tähelepanelike fännide käe läbi) ülikiiresti kas või Ameerikasse välja. Vana kooli produtsendid üritavad mõnikord küll kunagisest harjumusest libedat teed pidi minna, aga aina vähem on neilgi selleks julgust.

Ning siis, põmaki, võtab üks telekanal kätte ja toodab teise kanali formaadist enda versiooni. See ei ole enam süütu läbi lillede matkimine, nagu meie erakanalitel kogu aeg kombeks – kui üks teeb edukalt laulusaadet, leiutab teine kärmelt midagi analoogset. Aga ma ei mäleta, et kunagi varem oleks tehtud nii, et lajatatud teisele kanalile täpselt sama formaadiga.

Tahaksin olla kärbes telejuhtide seinal. Nii palju olen oma ligi kaheksa aasta pikkuse telekogemuse jooksul õppinud, et teleäris on lojaalsus äärmiselt oluline. Häid isiklikke suhteid hinnatakse kõrgelt ja ükski produtsent ei riski programmijuhi vihaga, sest tellija käe pihta ei lööda. Kuluaarides räägitakse ühest tuntud seriaaliprodutsendist, kes müüs oma tulevase hittsarja ühele programmijuhile maha, aga sai siis teiselt parema pakkumise ning mõtles viimasel hetkel ümber. See tekitas paksu verd, konkurents seriaaliturul on aga tihe. Seega lühinägelik käik.

Vähe on neid produtsente, kes suudavad ära elada ainult ühele kanalile tootmisest. Seetõttu on praegune komöödiasõda mulle väga üllatav just selle poolest, kuidas riskis produtsent nii teha? Või on seal taga hoopis Eesti teles korduvalt juhtunu, et kaks kanalit ajasid taga ühte ja sama formaati, ühel oli see peaaegu sõrmede vahel, kui teine napsas selle viimasel hetkel endale? Sel juhul võiks säherdust käitumist isegi peaaegu mõista.

Ootan põnevusega, mis saab sügishooajal. Pinged on õhus.