Mahavok on müstilisemaid bände Eesti popmuusika ajaloos. Looming on müstiline ja sama võib väita tegutsemisloogika kohta. 1980ndate algul alustanud bänd kadus 90ndate hakul areenilt ning jättis oma futuristlikud seemned kuulajate pähe idanema. Uuel aastatuhandel avastas noorem põlvkond Mahavoki ja bändi lugudest said alternatiivsete tantsupidude hitid. See andis bändile jõudu uuesti kokku tulla.
Aktiivsemalt on jälle tegutsetud 2008. aastast, antud kontserte ja salvestatud uusi kompositsioone. Selle töö tulemusel ongi sündinud värske kogumik «Galaktikad» (loe arvustust AK 18.12), kuhu on tuttuue Mahavoki kõrvale laotatud vanemaid instrumentaalpalu. Kohtume Mahavoki juhtfiguuri Heini Vaikmaaga tema pille ja aparaate täis stuudios. «Kümme aastat tagasi ma ei teadnud, et kunagi veel bändi hakkan tegema,» selgitab Vaikmaa, miks stuudio praegused ruumid kitsaks on jäänud. Kus mujal ühe helialkeemikuga, kelle loomingus stuudiol ja tehnoloogial on nii oluline roll, kohtuma peakski.
Miks just instrumentaalplaat?
Esimesed signaalid tulid, kui üks juhtiv meediaärimees tuli ligi ja küsis, millal te instrumentaalide plaadi välja annate, panete vanad Tartu levimuusikapäevade hitid – «Kärestik» ja muud – plaadile. Siis saigi mõeldud, et asjal on jumet. Nüüd kujunes küll välja, et enamik lugusid plaadil on uued – neistki oleks korraliku täispika plaadi saanud. Aga läks nii, et tuli kogumik, 19 lugu peal, pikk kuulamine. Paned plaadi Tallinnas peale ja saad ikka Pärnusse ära sõita – muide, olen järele proovinud.
Mis seal kosmoses teie jaoks leida on?
Teemadest rääkides peakski tegelikult Mahavoki kodulehele panema üles lühikesed kirjeldused lugude sünni kohta, mis aitavad lainele minna. Enamik tõukub konkreetsest sündmusest või läbielamisest – «Tsunami» sai inspiratsiooni 2004. aasta India ookeani tsunamist. Aga kosmosest – on ju hea suvel lamamistoolis öösel tähistaevast vaadata ja mõelda, mis näiteks Linnutee taga on. Enamik inimesi ilmselt ei vaevu kunagi nende asjadega tegelema, ma olen siin niimoodi natuke fantaseerinud.
Kas teete kunagi jälle ka lauluga plaadi?
On plaan küll. Kare Kauksil on tervisega keeruline aasta olnud ja siis tunduski, et on aeg rohkem instrumentaalidega tegelda. Kuid küll ta kosub ja siis tahaks ühe vokaalidega plaadi ka ette võtta, enne kui päris vanaks saame. (Naerab.) Tegelikult ongi praegu naljakas, et erinevates meediaväljaannetes on kuuldud Mahavoki uuest plaadist. Helistatakse ja küsitakse, et mis plaat on. Kui räägid, et instrumentaalplaat, siis huvi kohe tuntavalt vaibub.
Osalesite möödunud aastal konkursil «Eesti laul» koos Marten Kuningaga ja andsite aimu, et pop-puude pole teil kuhugi kadunud.
Oleks ka tänavu osalenud, aga aeg kulus instrumentaalplaadi viimistlemisele. «Oota mind veel» sündis nii, et eelmisel päeval helistati ETVst, küsiti, kas mõni vanem tegija ka ei taha lugu teha. Marteni vanemad elavad siin kõrvalmajas, nii et ta oli hea kohe lähedalt võtta. Helistasin siis Martenile, ta laulis õhtul demo sisse ja hommikul jooksin telemajja. Mingis mõttes oli see väike nali või katse ja me ei mõelnud üldse, et see edasi läheb. Kindlasti on tulevikus plaanis veel poppi ja kergemaid kompositsioone teha.
Kas teil on oma loojakreedo?
Tahaks teha asju enda moodi ja mitte kedagi ahvida – isegi kui lõpptulemus ei kuku kõige paremini välja.
Milline lugu teile endale «Galaktikatel» enim meeldib?
Nimilugu, seal ei ole mingit kidramulistamist ega ludistamist, vaid lihtsad ilusad meloodiad, kogu asi on paari noodi peal. Tahaks, et kuulaja plaati ikka korralikust helisüsteemist kuulaks, mitte kuskil linnas klapid peas joostes. Parem ärge siis kuulake üldse.
Olete kõikvõimalikule uuele muusikale avatud, mis teie põlvkonna muusikute puhul pole vist sage.
Palju asju avastan oma lastelt, nad on muidugi ammu täisealised. Neil, tundub, on väga hea muusikamaitse ja nad kuulavad umbes samasuguse põhimõttega tehtud muusikat, nagu mina kunagi tegin – püüdes ajast natuke ees olla. Loomulikult kuulan ka vanemaid asju, 70ndatest. Head muusikat tehakse ju kõikvõimalikes stiilides, ei tahakski end kuidagi piirata.