Valgus ja vari «Pähklipureja» muinasjutulises riigis

Valguses ja varjus: Klara (Tiina Ojanen).

FOTO: Harri Rospu

Mäletan oma lapsepõlvest üht kõrge kapi peal seisvat kummastava välimusega nukku – tal olid maalitud sitikmustad saapad, valged kintspüksid, punane munder lampasside ja nöörõlakutega, must torujas sulega müts ja hirmuäratavalt suured hambad. Kuklas asus puust hoob, mida tõstes suu avanes ja klõpsatusega sulges. Minu maailma ei mahtunud arusaamine, miks peaks üks nukk olema nii kole.


Ema ja isa seletasid, et tema nimi on Pähklipureja ning talle on andnud kuju ja hinge üks Estonia teatris töötav vana meistrimees, kes on oma eriliste oskuste ja andega viimane omataoliste seas. Tema väljavalitu ja hääbuva seisusega ning mälestuste müstilise ja magusalt ebamugava energiaga on seostunud ka kõik «Pähklipureja» balletid, mida elu jooksul näinud olen. Ka Estonia uue «Pähklipureja» kogemus oli nii varju kui valguse poole tunnistamine.

Siinne lava on näinud palju «Pähklipureja» tõlgendusi: Rahel Olbreilt, Tamara Ramonovalt, Enn Suvelt, Mai Murdmaalt. Alati on selles olnud tantsude pillavat dekoratiivset ilu, lavakujunduse kergeid vormiüllatusi, sisulist võitlust hea ja kurja vahel, unistuste täitumise teadmist Tšaikovski heliloomingu kandetaladel. Iga ballettmeister on püüdnud seda väikeste, ilutäpiga sarnanevate muutustega natuke isikupärasemalt lavastada.

Aga üldiselt on «Pähklipureja» kui hästiõlitatud ja perfektselt töötav kell, mis on vanaaegse kuju, kuid igiliikurina toimiva süsteemiga. Kindla peale minek – ilus jõulueelne muinasjutt, ette garanteeritud poliitiliselt korrektne kogupereelamus.

Koreograaf Ben Stevensoni ja lavastaja Timothy O’Keefe’i paarikümne aasta taguse värskusastmega «Pähklipureja» üllatas, aga kummalisel moel. Pani mõtlema juhuslikkuse ja taotlusliku kavatsuse suhtele.

Sergei Upkin on tantsijana sisult ja vormilt printside prints, Eve Andre sada protsenti haldjalik ja suursugune, Tiina Ojaneni Klara tütarlapselikult siiras, vahetu ja orgaaniline, Viktor Jelissejevi Drosselmeier teatraalse väljapeetud joonega muinasjutuvestja. Lavastuses on võimaluste kaskaad, mis laseb demonstreerida head lavavormi, tantsulusti nii proffidel kui ka balletikooli lastel. Kõik tundub tantsumeisterlikkuse mõttes tipp-topp. Aga see klassikaliselt perfektne valgustas eriti eredalt välja just ühe varjupoole teema.

Kas esimese vaatuse lastepeo kiusamise-vägivalla stseenid võiksid olla just praeguse aja pulssi tabavad, viidates aktuaalsele koolivägivalla ja laste tähelepanunälja käitumismustrile? Ja paralleelselt mõistmist välistav täiskasvanute häbistav-manitsev abitus? Kas see oli teadlik sihik, et laste teema oli suurendusklaasi alla seatud ja kõrvutatud nii igapäevaelu naturalistlikku reaalsust unistustemaailma eskapismiga? Või oli kõik juhuslik, alateadlik, omas ajas ellukutsutud? Füüsilist vägivalda oli laval liialt palju, et seda pelgalt loo edasiandmise varju peita. See oli vägagi ehmatavalt märgatav.

Ma ei tea, kas ma vaatan kunagi veel mõnda «Pähklipurejat», mis rõhub enam analüütilisele mõtlemisele kui ilumeelele. Mind see igal juhul puudutas, aga mul on tunne, et eesmärgipärasest hoopis teisel moel.

Uuslavastus
Pjotr Tšaikovski
«Pähklipureja»
Koreograaf Ben Stevenson. Muusikaline juht ja dirigent Jüri Alperten. Kunstnik Tom Boyd. Lavastaja Timothy O’Keefe
Eesti Rahvusballeti esietendus
Estonia teatris 3. detsembril

Tagasi üles