Teatriaasta 2010: «Ühtse Eesti suurkogu» aasta

FOTO: Liis Treimann

Heili Sibrits palus teatrikriitikutel hinnata lõppeava aasta teatrisündmusi ja pea üksmeelselt tõid kõik esile lavastuse «Ühtse Eesti Suurkogu». Kui 2009. aastale andis tooni «Kuidas seletada pilte surnud jänesele», siis 2010 oli suurkogu aasta. Aga mitte ainult. Sest head teatrit – mõtlema ärgitavat ja puhast elamust pakkuvat – tehti mujalgi kui teatris NO99. Lisaks üldisele hinnangule palusime kriitikutel välja tuua neid üllatanud teatrisündmus, nimetada parim nais- ja meesroll, kuni viis enim kõnetanud lavastus ning rääkida uue aasta ootustest.

Teatripeegeldatud Eesti väikekogu

Ott Karulin
Eesti Teatri Agentuuri juht ja kriitik

Teatriaasta oli tänu «Ühtsele Eestile» nagu kivirahn, mis ajakirjandust ja teatrit eraldavasse kuristikku heideti. Kui Nõukogude ajal tehti koostööd ridade vahele peidetud sõnumi samaaegses varjamises ja seletamises, siis teatri NO99 suurlavastus tõestas, et meedial puuduvad tööriistad tavalisest teistsuguse teatri analüüsiks. Võiks ju rõõmustada, et ükski lavastus end lehtede esikülgedele murdis, kuid see, kui ruttu teema tagasi kultuurikülgedele tõsteti, kui selgus, et tegemist oligi vaid teatriga, viitab selgelt kommunikatsioonihäirele.

NO99 ütles algusest peale, et tehakse teatrilavastust, kuid ajakirjandus ei uskunud, ja kui siis selgus, et Ojasoo ei valetanudki ning mingit erakonda ei pidanudki sündima, elas meedia oma rumalusest tingitud pettumuse teatri peal välja. Sellest on kahju, sest «Ühtne Eesti» on ilmselt viimase paarikümne aasta olulisemaid lavastusi eesti teatris, astudes otsustavalt välja meil levi­nud näidendi taasesituse traditsioonist. Peale selle iseloomustavad lavastust nutikas ja lollikindel dramaturgiline kude ning hirmutavalt peegelpildiline ajakajalisus.

Peeglit viibutas oma vaataja nina all ka pausilt naasnud Von Krahli trupp lavastusega «The End». Erinevalt «Ühtsest Eestist» polnud nende eesmärk peegelpilti midagi kinni püüda, vaid näha, kas saalikogunenud tõesti veel hingavad. Mäluserverisse kammitsetud maailmalõpust rääkiv «The End» tõestas ka, et kuigi masuaastad tõid kaasa vabatruppide kolmanda sünnilaine, ei küündi praegu veel keegi neist Krahli vana trupi ühisloomingulisuse ja ansambliterviklikkuseni.

Eks näis, kuidas haakub vanakrahllastega kevadel TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lõpetav nn Krahli kursus: kas toimub eri põlvkondade võitlev süntees või jätkatakse kumbki omaette nokitsedes. Juhan Ulfsaki lavastatud «Idioodid» näitas, et noortelgi on seda lavajulgust ja ühistahet, mis Krahlile iseloomulikud.

Mainitute kõrval ongi praegu vaid mõnel teatril ülejäänuist selgelt eristuv nägu. Theatrum kannab oma looja Lembit Petersoni kunstikreedot, kus olmetempot vaikselt ignoreeritakse ning aeg lisadimensiooni saab. Juba esimese tegevusaasta järel premeeritud Cabaret Rhizome jõudis aasta lõpus Johannes Veski lavastajakäe all oma seni kõige terviklikuma lavastuseni «Avangardist».

See pühatu-sõnatu eksistentsimõtisklus hakkab eriti silma repertuaariteatrite rutiinsete jõululavastuste taustal. Kõige tugevamalt tõusis sel aastal esile siiski Tartu Uus Teater, mille juhi Ivar Põllu kirjutatud-lavastatud «Ird, K.» ilmselt mitmelegi preemiale kandideerima hakkab. Lavastuses on paras annus nostalgiat, kuhjaga irooniat ning kamaluga nimitegelase mõista püüdmist.

Põllu ise nimetab seda teatrimasinast vabaks autoriteatriks, sest teksti autor ja lavastaja kattuvad (nagu ka Urmas Vadi «Peeter Volkonski viimase suudluse» ja Andres Keili «Kristjan-Jaak laskub maa peale» puhul). Mõiste üle võib vaielda, kuid keeldumine lavastamisest lavastamise pärast on põhimõte, mis Põllu teatrile selge näo annab.

VAT Teater, mis viimasel paaril aastal eelistanud tekste, mis iga repertuaariteatri valikusse võiks jõuda, pööras lavastustega «Kirjaklambritest vöö» ja «Hikikomori» pilgu noorte poole tagasi. Õnneks, sest teist nii järjepidevalt noortele lavastavat teatrit meil pole.

Repertuaariteatrites on seis märksa segasem: huvitavaid lavastusi on kõikjal, kuid üldjuhul pole neil erilist kontakti lavastava teatriga. Puudub side kunstilise juhi ja/või teatri esteetiliste tõekspidamistega, teatri geograafilisest asukohast tingitud kultuurierinevustega, majas töötavate inimeste maailmavaadetega.

Sageli jääbki mulje, et esietenduse koha määrab vaid dramaturgi kiire reaktsioon mõnele uudisnäidendile ning vajadus palgatud näitlejatele mingitki tööd pakkuda. Asjade õnneliku kokkusattumise korral on tulemuseks korralik lavastus, mida publik näha tahab ja mis kriitikuiltki leige pai saab, kuid üha sagedamini on teatrist lahkudes tunne, et nähtu kohta polegi nagu midagi öelda.

Ma ei arva sugugi, et eesti teater alla käib, kuid kriitiku ülesanne on alati  enamat nõuda. Seetõttu jäävad aastast meelde ka mõned värelused ootuspärases, millest lähiaastail midagi kasvada võiks. Näiteks Veiko Õunpuu selge autoritempliga esmalavastus «Praht, linn ja surm» NO99s või lausa kolmikdebüüt «Suur mees juba» Tallinna Linnateatris – loodetavasti tuleb neile järge.

Omadramaturgias rõõmustasid nii Siim Nurkliku debüütnäidendi «Kas ma olen nüüd elus» eritõlgenduslikud lavastused PolygonTeatris ja Eesti Draamateatris kui ka terava ja dramaturgiliselt täpse Andrus Kivirähki pausilt naasmine tekstiga «Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia... ». Tõsiseks comeback’iks osutus ka Mati Undi «Huntlutsu» taaslavastamine Ingo Normeti poolt, mis tähistas ehk teist tulemist lavastajalegi.

Kindlasti tuleb ära märkida Urmas Lennuki kui tulevase Vanemuise draamajuhi kirjutatud-lavastatud «Vargamäe varjus» Tammsaare muuseumis kui üks aasta meeldejäävamaid lavastustervikuid. Võib-olla väikese Eesti jaoks polegi seda kõike nii vähe, kuid jõulud on ju ometi soovimise aeg. Seega ootaks uuel aastal sussi sisse veelgi enam jõuliselt väljendatud kunstikreedo ja maailmavaluga lavastusi.

Sisaliku tee peaks ka täna jälje jätma

Margus Mikomägi
teatrikriitik

«Andke mulle tagasi see lootus, et Eesti on normaalne väike riik. /- - -/ Sa peaksid olema noor, sa peaksid olema vihane, vihane. Aga kurat, sa oled sama kuulekas nagu sinu ema ja isa, kes ei lähe tänavale, kes ei astu ametiühinguisse, kes, kurat, ei ütle oma arvamust välja,» kutsus eestlasi meeleparandusele NO seltskond, et Eesti ühendada.

Ma 2010. aastal nägin, kuidas näitleja Andres Mähar Saku suurhalli katusel silmakirjalikkuse, harimatuse, ülbuse, ahnuse, vingus näod... kõik vale, väikekodanliku pugemise, nägudetegemise ja igava... mõjuvalt, meeldejäävalt ja kunstiliselt oivaliselt persse saadab.

21. sajandi kümnenda aasta oivaline teater jääb alles, ei kao kuhugi, kuni interneedus püsib. Ma vaatasin üle ja see oli liigutavalt siin ja praegu ka täna. Mis siis, et väliselt sest monoloogist mitte midagi muutunud pole me ümber.

Vaat see, mida näitleja Mähar sinimustvalge lipu all katusel räägib ja teeb, on teater. Selles on koos kodanik, isiksus ja näitlejameisterlikkus. Heale näitlejale läheb korda see, mida ta teeb, 110 protsenti. Näitleja ei haiguta laval ja lava taga, ka nii läheb talle korda maailm.  

Ma 2010. aastal nägin, kuidas Katariina Lauk Kurgja vesiveski hallide seinte taustal särama hakkas eriliselt, kuidas tas oli salapära, kahvatust ja vaoshoitust, kirge, siirast õnne ja pisaraid. See oli ta mängitud päriselt elatud elu seal maal. Katariina Lauk oli oma rollis uhke ja alandlik, oli kirkalt huvitava ja loetava sisemonoloogiga ka siis, kui vaikis.

Ma nägin 2010. aastal Õisu mõisas Andres Lepikut ta enda lavastatud kahemehetükis «Rööv». Ei teagi, kumba rohkem kiita, kas lavastaja Lepiku head ruumitaju ja ootamatuid misanstseene või näitleja Lepiku partneritunnetust. Mängu ja elu piirjoon ähmastus. Mäng läks üle eluks ning elu mänguks. Lisaks mõis.

Ma nägin 2010. aastal, kuidas Jänedal Uku Uusbergi näidendi ja lavastuse «Jõud» esietendusel loodusjõud tempe tegema hakkasid ja kogu Eestimaad räsisid. Ega see ole niisama asi, kui üks väikese rahva noorte andekate meeste kamp kauboikultuurile lavalt kadu kuulutab.

Ma nägin 2010. aastal, kuidas Tartu Uue Teatri näiteseltskond «Sisaliku tees» ja «Ird, K.-s» ise mõtles ja publiku kaasa mõtlema sundis. Ma seal isegi vihastada jõudsin ja toriseda kehval puisel pingil istudes, et mis ta jorutab, see pildivahetus peaks olema  kiirem, jõudsin mõelda nagu vana teatritark küünik, kes kõige paremini teab, kuidas peab teater olema. Pärast aga olin rõõmus, et julgeti teha nii, nagu nemad mõtlevad, mitte nii nagu harjumuspärane.

Ja ikka ma tahan sinna genialistide räämas klubisse ja saali tagasi. Ses kohas ja seltskonnal ei ole veel tekkinud silmapaistvat ja harjumuspärast rutiini. Laval mõeldakse ka, ei võimelda vaid. Eksigu ikka. Ja kui ses teatris suudetakse väikekodanlikku edevust eemal hoida, oma naba imetlema ei hakata, siis kohtume ikka.

Ma nägin 2010. aastal Rakvere spordikirikus «Kadunud tsirkust», kus peategelasteks äratavad klounid Mäks ja Bonzo. Oleks selliseid äratajaid vaid rohkem. Teatridirektor seal kah ärkas, oli see teatriime vaid?

Ma nägin 2010. aastal näitleja Külli Teetamme saksa naisena, kes armastas eestlast, ja prantsuse naisena, kes tahtis, et kõik oleks hästi vähemasti pealtnäha. Need olid erinevad naised, mitte kõige meeldivamad sealjuures. See, millise mõistmise ja sümpaatiaga Külli Teetamm neid naisi mängis, oli see, mis teeb teatri eriliseks ja haruldaseks.  

Ma 2010. aastal nägin, kuidas riik, mis sõnas ja kirjas enda püsimist just kultuuri hoidmises näeb, kultuuri kallal käis hoolimatult, inetult, vastikult. Ma ei näinud kahjuks ei üksikuid ega üldisi mõjuvaid avalikke väljaastumisi nõmeduse, väikluse ja ahnuse vastu. Kultuuri kaitsti tegudega (etendused, kontserdid, raamatud, maalid), jah. Äkki pole veel hilja?

Ma nägin 2010. aastal noori näitlejaid oma teatriteed alustamas Jumala narridena. See annab usu ja lootuse, et veel pole kadund kõik.

Ma näen, et 2011. aasta võiks olla suurte ja väikeste lavalugude oma. Keegi taipab, et melodraamal on hingepuhastav jõud, keegi kirjutab suure, ajast pisut ees loo, mis jääb, ja keegi mängib selle suureks eesti keeles.

Kõnetavad lavastused olid kui luuletused 

Pille-Riin Purje
teatrikriitik

Köitsid lavastused, mida liigitatud autoriteatriks: kus kirjutaja ja lavastaja ühes isikus, protsessi kaasatud trupp jms. Need teatrinähtused on pahatihti huvitavamad, kirglikuma isikliku suhtega kui nn well-made-play’d. Kõnetavamaks kujunevadki näidendid/lavastused, mis toimivad kui luuletus: käivitavad isiklike assotsiatsioonide voo, interpreteerimisvajaduse ja -vabaduse.

Vahetu reaktsioonina üllatasid mitmed ehmatavalt lihtsalt manipulatsiooni õnge läinud vastukajad NO99 «Ühtse Eesti suurkogule». Või oli see siiski pigem «elevus» kui «üllatus»? Ent siit tärkab üks põhiküsimusi: oleks see ohtlik või elutark või hoopis naiivne ja kompromissialdis hingeseisund, kui maailma pidev lihtsustumine ja lihtsustamine, mis hõlmab ka peegeldavat kunsti, enam üldse ei üllatakski?! Aga rõõmus üllatus: Andres Noormetsa hea ja tundliku sõnumiga kuuldemängu «Vaikus ja karjed» kõige kõrgem tunnustus Euroopast.

Vaatamise järjekorras. Urmas Lennuki – Üllar Saaremäe «Kadunud tsirkus»: isiklike mäluseoste (taas)ärataja. Urmas Lennuki «Vargamäe varjus»: Tammsaare tegelaste endagi eest salatud sisemaailma isikupärane ja seejuures autori suhtes empaatiline paotamine. Uku Uusbergi «Jõud»: loovisiku siseheitluste teraapiline tunnetamine ning omateema aretused (mis muide kestavad ka Lagarce’i «Üsna maailma lõpus» lavastuses). Urmas Vadi «Peeter Volkonski viimane suudlus»: inimliku pidetuse ja oma loo otsimise kaasakiskuv saladuslik mäng. Wajdi Mouawadi – Tiit Palu «Põletus»: taastas usu tragöödia võimalikkusesse.

Kõnetanud lavastusi on rohkem. Näiteks Ivar Põllu «Ird, K.», Jaan Unduski – Margus Kasterpalu «Quevedo»: pole vist juhus, et taas loovisiku temaatika! Lisaks on hinge pääl paar veel nägemata lavastust, mida aiman oluliseks (eelkõige «Tuulte pöörises» ja «Panso»).

Uuelt aastalt ei oota midagi seniolematut. Ikka ootan head isikupärast hingepuudutavat teatrit. Ning aega ja loomerahu süvenemiseks ja mõtestamiseks – kõigile, kes loomisest ei loobu, oma loo otsimise lootust ei loovuta.    

Suurejoonelisim sündmus oli kahtlemata teater N099 «Ühtse Eesti suurkogu»

Madis Kolk
kriitik ja Teater. Muusika. Kino ­peatoimetaja

Lõppeval aastal paljukasutatud «autoriteatri» mõistet ennast ei oska trendiks ega suundumuseks pidada, küll aga annavad mitmed selle märksõna alla mahtuvad ettevõtmised lootust, et lähiajal võib sealt uusi trende tekkida. Siiski ei rõhuta ma nende ainueeldusena teatritegijate institutsioonilisi või põlvkondlikke eripärasid.

Nii peavoolu sees kui äärealadel, nii keskealiste kui noorte loomelaboreis võib märgata postmodernismijärgset sõnumiselginemist ja seda kandvat, kuid samas meediumitundlikku keelekasutust, olgu tegijaiks siis Noormets, Toompere jr ja Von Krahl või Uusberg, Lagle ja Cabaret Rhizome.

Ühtaegu nii lavastuse kui ka teatriga seotud sündmusena toimis aasta vaieldamatult suurejoonelisim lavaline ettevõtmine «Ühtse Eesti suurkogu». Üllatas nii lavastuse võimas haare ja teostus kui ka selle eelretseptsioon, mis ehk mõnevõrra tahtmatult tõestas ometi, et teatrilavastus võib mõjuda poliitilise aktina ka siis, kui ta sõnum on n-ö üldinimlik.

Lavastsusestest tooksin välja «Ühtse Eesti suurkogu» (NO75), «Idioodid» (Von Krahli teater), «Kirsiaed» (Eesti Draamateater). Põhjendused on esitatud kahes eelmises vastuses.
Parimatena nimetan Tiit Ojasood ja Ene-Liis Semperit («Ühtse Eesti suurkogu»), Andrus Vaarikut («Kes kardab Virginia Woolfi»), Ita Everit («Augustikuu»).

Uuelt teatriaastalt ootan ikka sedasama, mida igalt eelnevaltki – elamusi ja sündmusi, mis suudaksid mind vaatajana panna oma piire tajuma ja inspireerida neid ületama.

«Ühtne Eesti» väärib kohta ka poliitikaajaloos 

Jaak Allik
teatrikriitik ja lavastaja

2009. aasta tõi kaasa teatrikülastajate arvu vähenemise 100 000 võrra. Kardan, et see tendents jätkus ka sel aastal. Piletite käibemaksu tõus viielt protsendilt 20-le, riigitoetuse ligi 30-protsendiline vähendamine kahe aastaga ja ministeeriumi aruka  teatripoliitika puudumine hakkavad lõpuks kätte maksma.

Üllatas NO99 julge ja kunstiliselt veenev sekkumine nii poliitikasse kui kultuuripoliitikasse.
Väljatuleku järjekorras:  «Kes kardab Virginia Woolfi» (Mladen Kiselov) – kui peene psühholoogilise teatri meistriteos nii lavastaja kui kogu trupi poolt; «Ird, K.» (Ivar Põllu) – kui ajaloolise suurkuju ja temale elamiseks antud aja aus ning kunstiliselt mõjuv analüüs; «Ühtse Eesti suurkogu» (Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper) – kui lavastus/sündmus, mis väärib kohta nii maailma teatri-  kui ka politoloogiaajaloos; «Vargamäe varjus» (Urmas Lennuk) – kui Tammsaare käsitlemise/mängimise stereotüüpide vaimukas ja veenev pea peale pööramine; «Idioodid» (Juhan Ulfsak) – kui  näide sellest, kuidas ereda isikupäraga lavastaja annab näha, et meid on ootamas eredaist näitlejaisikuist koosnev (Viljandi) lavakoolikursus.

Kirjutasin juba eelmisel aastal, et teater pole sport ja paremusjärjestusi pole siin mõtet tekitada. Kui aga toimetus soovib seda mängu mängida, siis olgu esile toodud mitte «parimad», vaid ehk kõige eredamalt omapärasemad: «Ühtse Eesti suurkogu», Jaak Printsi esitatud  «Valimiskoolid» sama lavastusprojekti raames ning Helene Vannari monoloog «Keskööpäikeses». Aga ikkagi ei saa märkimata jätta ka Mait Malmsteni sajaprotsendilist ümberkehastumist Pansoks.

Loodan, et lõpeb «jaga ja valitse»-põhimõttele rajatud teatripoliitika ning taastub  teatrijuhtide ühtsus, sest ega näitlejad suuda lõpmatuseni üksi olla «ajastu peegliks ja lühikroonikaks», kui teatrijuhid pelgavad seda olla.

Tagasi üles