Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mida loeti lugemisaastal?

Raamatud. FOTO: Peeter Langovits

2010. aastal oli Eesti kirjandusmaailm üsna vagur. nagu oleks midagi oodatud – uusi mõtteid, uusi autoreid. Ja vaadati möödanikku. Kas ootused täitusid, mida näitas minevik, kas ja kuidas mõjutas lõppevat aastat lugemisaasta kampaania ning millised raamatud tasub võtta kaasa kultuuripealinna aastasse, seda uuris Heili Sibrits.

Postimees palus raamatuusku inimestel vastata kolmele küsimusele.

1.    Palun iseloomustage lõppevat kirjandusaastat.  

2.    Palun nimetage kuus lugemiselamuslikku teost aastast 2010.

3.    Kas ja kuidas mõjutas aastat lugemisaasta kampaania?

Berk Vaher
kirjanik ja kriitik

Eesti kirjanduses oli pigem hingetõmbeaasta. On üritatud sotti saada möödunud kümnendi kirjanduse üldisematest arengujoontest ja õnneks on see viinud küsimusteni, mille vastuseid literaadid enam oma õukondlikust ringist leida ei saa: küsimusteni meie kirjanduse kõnevõimest nii laiemas rahvusvahelises kontekstis kui ka siinsamas, kodumaisele lugejaskonnale, kelleni paljugi uuema aja autorite loomingust veel pole jõudnud.

Viimast aga mitte ilmtingimata lugejate endi huvipuuduse või mõistmisvõimetuse tõttu; pigem on põhjuseks literaatide endi soovimatus oma tavapärastest marsruutidest ja väljenduskanalitest kõrvale astuda (enamaks kui lühivisiidiks). Nii oletades ei väida ma, et kirjandus ise on «rahvast kaugenenud», selle tutvustamise moodused on ehk aga küll.

Tänavu Miina Härma gümnaasiumi abiturientidele uusima eesti kirjanduse kursust lugedes adusin, kui palju rohkem suudab kestev otsesuhtlus meediasuhtluse või juhuesinemisega võrreldes lugemishuvi äratada. Rääkida inimestega ühiselt loetud raamatutest – see pole ju üldse nii raske?

Suundade eritlemine teenib teadagi pahatihti eritleja enesekergitamise eesmärki. Julgen siiski väita, et lugejad ja kriitikud on muutunud nõudlikumaks – autori noorust, ­eakust, positsiooni või ka keskendumist mõnele vähekajastatud teemale ei tajuta enam sel määral omaette väärtusena kui eelmise kümnendivahetuse aegu. Taas päritakse tekstide kunstilise kaalukuse järele. Ärgem siis kurtkem, et sel aastal ilmus vähe suurteoseid – ehk tähendab see, et ka kirjanikud on nüüd enese suhtes nõudlikumad?

Meeldejäänud teosed: Andi Meister, «Valgus olematus aknas» – avastasin selle Loomingule 2009. aasta proosakokkuvõtet tehes, intensiivne ja kaunikeelne romaan. Kinnitus, et käsikirjad ei põle (teos ootas ilmumisaega üle 20 aasta!).

Lauri Sommer, «Kolm yksiklast» – pakiline tõendus, et inimesed paberil ei pea jääma kahemõõtmeliseks, isegi kolmemõõtmeliseks, vaid küünivad õpetajaiks paberit vaatavatele inimestele, näitama olmeväliseid elumõõtmeid.

Aare Pilv, «Ramadaan» – iga retk ruumis võib saada retkeks eneses; sama teed rändajad kõnnivad enestes ikka eri teid. Aare kirjutatu ei varjutanud mu Itaalia-kogemust, vaid pani selles rohkem märkama. Ja eneses.

Mary Baine Campbell, «Wonder & Science: Imagining Worlds in Early Modern Europe» – doktoritöö tarvis loetud teostest tänavu põnevaim. Küllaga teadmisi ja tõdemusi, mis meie majanduskasvule mingil moel kaasa aitama ei hakka, küll aga annavad tunnistust, mil määral me kultuuriruum on saanud endamaks läbi pööraselt leidliku äratahtmise.

Hilli Rand, «Nimeks Nipsutera» ja «Nipsutera on natuke naljakas» – paar vahvat ja mängulustilist raamatut, mida tänavu sageli oma pisitütrele olen ette lugenud.

Lugemisaastast. Oli neid, kes küsisid: «Mida teeb lugemisaasta minu heaks?», ja oli neid, kes küsisid: «Mida teen mina lugemisaasta heaks?» Ma loodan, et aasta edenedes oli viimaseid rohkem. Taas kord: kui see kampaania pani inimesi rohkem omavahel kirjandusest ja lugemisest rääkima, siis oli see kordaläinud ettevõtmine. Et need jutud ei vaibuks!
-------------------------
Mart Juur
kriitik ja humorist

Oli vist päris tore, kohati üpris kirglik lugemisaasta, seda ka ilma riikliku kampaaniata. Meelde jääb sõnasõda Oksaneni «Puhastuse» ümber. Harva, kui rumalus ja kadedus nõnda ehedal kujul tähelepanu nõuavad. See oli väga naljakas. Samas, ühele raamatule ei saa olla paremat reklaami.

Oli Marie Underi aasta. Sirje Kiini monograafia (meenuvad «orgasmipäevikud», ilus sõnaleid Õhtulehelt) on mõnusalt loetav, mõningase kõpitsemise ja liigliha kustutamise järel saaks selle põhjal vändata hoogsa telenovela. Märksa vähem õnnestus Mati Karmini skulptuur, mis kukkus välja küllaltki kole.

Kuus olulist raamatut  minu jaoks: Mats Traadi «Õelate lamp», Indrek Koffi «Eestluse elujõust», Indrek Hargla apteeker Mel­chiori seeria, Arvo Pesti «Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987», Valter Ojakääru «Oma laulu leidsime üles» ning Jaan Laasi «Teadus diktatuuri kütkeis». Ei saa jätta lisamata, et peale mainitute kujunes küllaltki südamelähedaseks ka Onu Bella memuaarteos «Ma võtsin viina».
-----------------------------
Krista Kumberg
lastekirjanduse uurija ja kriitik

Mida rohkem räägitakse, et noored ei armasta enam lugeda, seda enam ilmub noortele telliskivimõõtu raamatuid, millest mõned moodustavad lausa sarju. Tõsi, need on tõlketeosed. Kõnealusele sihtgrupile sihitud tõlgetest ainult kuuendik tegeleb argiste asjadega.

Luuakse alternatiivseid ja õõvastavaid tulevikke (S. Collins «Lahvatab leek», mis on «Näljamängude» järg, ja L. Lowry «Andja»). Lugejaid murravad vampiirid, nadikaeltest haldjad, libahundid, tulnukad või mõned muud peletised. Olgu nad kes nad on, sisuliselt aetakse lihtsalt romantika rida. Õnneks meie kirjanikud ennast nende tagatuulde ei säti.

Meil ilmus sel aastal tubli ports noorteraamatuid noortelt ja väga noortelt autoritelt. Pole vist probleemi, mida poleks ühel või teisel moel käsitletud. Enamasti kirjutati noorte kergemeelsest elust raskemeelseid raamatuid. Vaid Margus Karu «Nullpunktis» võtab nalja visata, eneseiroonilist sealjuures. Toda muret pole, et poleks noorele midagi omamaist lugemiseks pakkuda.

Aastat paar tagasi võis rõõmuga märgata loomajuttude kambaviisilist tulekut. Nüüd võib tõdeda, et ka tõsielujutte on hakanud senisest rohkem ilmuma. Eno Raua, Heino Väli ja Jaan Rannapi  mantlid on pärijatele veel liiga suured. Aga küllap nad kasvavad.

Selle aasta lasteraamatute saak on arvukas ja ühetasaselt hea, mis tähendab, et säravat ja üllatavat on õige niti-natike ja nurisemiseks ei ole vähimatki põhjust.

Kõige sügavama mulje jättis Margaret Atwoodi «Uputuse aasta». See ei ole otseselt järg 2004. aastal tõlgitud raamatule «Orüks ja ruik», aga maailm on sama. Maailm, mida inimene «iseenese tarkusest» on kogu aeg paremaks muutnud, sealjuures looduselt armuande ootamata, ja kõik kihva keeranud. Hoiatav lugu, mis paneb mõtlema ja ei lase tükk aega lahti.

«Kunagi tulevikus» ja «pärast mingit katastroofi» teemat kannab Lois Lowry «Andja». Lugu õnnelike inimestega ühiskonnast, hästiõlitatud elukorraldusest. Kiht-kihilt nagu sibulat koorides ilmneb aga õõvastav tegelikkus, õnnelik-olemise tagataust. Saame teada, kui tähtis on mäletada. Lugedes tulid silme ette 40ndate 50ndate propagandaplakatid ja klantspildid Põhja-Koreast.

Hea meel oli tutvuda apteeker Melchioriga, kes keskaegses Tallinnas rohtusid segab ja mõrtsukatööde tegijad ilmarahva ette tirib. Indrek Hargla lood Oleviste mõistatusest ja Rataskaevu tänava kummitusest kulgevad ajastule omaselt aeglases tempos, vahepeal rüübatakse hüva apteeginapsi ja seletatakse mõni asi veel kord üle. Autor säädib sõnu ka vanaviisiliselt. Mekib küll! Nüüd on meilgi oma munk Gadfaeli sarnane kriminalist. Olen nõus selle arvustajaga, kes nimetas üheks raamatu pea­tegelaseks Tallinna linna.

Grigori Osteri «Õuduste kool» on üks õdus õudukas, mida ka täiskasvanul rõõm lugeda – sellisel täiskasvanul, kellele istub absurdihuumor. Lood on tajutavalt lapse vaatevinklile sobilikuks timmitud ja väga hästi eesti keelde ümber pandud (tlk Ilona Martson). Jekaterina Silina tehtud piltidest ei saa mööda vaadata. Need on osa õõva tekitavast ja samas koomilisest tervikust.
Nõidade õeskond on tubli liikme lisaks saanud. Kunksmoori, Iika, Nösperi Nönni Natukese kõrvale on astunud Nöbinina. Kristiina Kassi «Nõianeiu Nöbinina» on lõpmata lõbus raamat, kus ­õiget asja aetakse. Ikka seda heade tegude asja.

Piret Raua «Tobias ja teine B» on koolilugu, milles saab nalja, eriti siis, kui enesel koolist juba jupp aega möödas ja kindel, et enam ei pea minema ka.

Raamatukoguhoidja jaoks on iga aasta lugemisaasta. Aga kampaania mõjutas küll. Koolides võeti asja tähistada, mis tähendas seda, et käisin nii mõnelgi lugemisööl, kirjanduslikul karnevalil ja paljudel  teemaga seotud päevadel värskest ja väärt lastekirjandusest (ning lugemisest üleüldse) rääkimas.

Mulle meeldis, et trummi löödi ja pasunat puhuti, paraku plaanitust vähem, aga siiski. Mulle meeldib telest vaadata tuntud ja kirjandusega otseselt mitte seotud inimest särasilmil kõnelemas oma lugemiselamustest, näitamas viimase aja lemmikraamatuid. Meeldib rohkem kui näha neid suusatamas või uisutamas.

Ühesõnaga – teema «lugemine» lasti laiast uksest meediasse ja jäi üldsusele (loodetavasti) senisest enam kvaliteettegevusena silma.
------------------------
Marek Tamm
kultuuriteooria dotsent

Eesti kirjanduses oli tänavu hea proosa-aasta, täpsemalt poeetilise proosa aasta, sest minu hinnangul ilmusid parimad proosateosed nende autorite sulest, kes on varem ennast näidanud eeskätt heade luuletajatena (Kangro, Pilv, Sommer jt). Sümpaatne oli samuti mitme eestivene autori ilmumine eesti keeles (Filimonov, Ivanov, Kotjuh) ja neile osaks saanud võrdlemisi suur tähelepanu.

Ja kuigi tõlkekirjandusele oli lõppev aasta majanduslikult raske, nägi kahanevate tiraažide kiuste eesti keeles ilmavalgust siiski terve hulk väga olulisi raamatuid, tõlkeid nii klassikast (Colette, Cé­line, Llosa jt) kui ka uuemast kirjandusest (Claudel, Makine, Šiškin jt). Üllatas, et elulookirjanduse allikad veel kokku ei kuivanud, piinlikuks kiskus debatt Oksaneni «Puhastuse» üle (hea kokkuvõtte vaidlustest pakub detsembrikuu Vikerkaar).

Piiran ennast uuemate eestikeelsete raamatutega, kuigi suurem osa elamusi pärineb siiski muudes keeltes ilmunud teostest. Nimetan esmalt meeldejäävamad näited mainitud poeetilisest proosast: Maarja Kangro «Ahvid ja solidaarsus» (terav, täpne ja eneseirooniline kirjandus, pealegi tavatu jutustajahäälega), Lauri Sommeri «Kolm yksiklast» (suure sisseelamisvõimega ja nauditavas keeles kirjutatud jutud), Aare Pilve «Ramadaan» (raugelt stiilimeisterlik reisikiri) ja ka selle mõtteline kaaslane – Viivi Luige «Varjuteater» (poeetiline Rooma-päevik, mis velmab tähenduslikke hetki autori elust).

Tõlgetest rõõmustas klassika: «Gilgameš» (tlk Amar Annus) ja Dionysius Fabriciuse «Liivimaa ajaloo lühiülevaade» (tlk Jaan Unt). Ilmus ka mitu kapitaalset ajalootõlget, viimati Tyermani «Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu» (tlk Marek Laane). Ei hakka eraldi nimetama, ent tavapäraseid elamusi pakkusid nii mõnedki «Avatud Eesti raamatu» sarja teosed.

Pean tunnistama, et oma mätta otsast hindan lugemisaastat luhtunuks: ei oska arvata, kas põhjuseks oli raha või ideede puudumine, usutavasti mõlemat, ent avalikus ruumis oli lugemisaastast kuulda haruharva ja korraldajate silmapaistvaimaks saavutuseks võib pidada ilusat logo. Tean, et mõnes konkreetses lõigus oli lugemisaastal oma tähendus, näiteks kirjanike välismaale sõidutamisel või väikeste raamatukogude turgutamisel, ent kirjandusaastale tervikuna avaldas lugemisaasta vaid põgusat mõju.
----------------------
Sven Kivisildnik
kirjastaja ja kirjanik

Nagu Piret Viires väga õigesti tähele pani, kõige suurem erinevus eelneva viiekümne aastaga on see, et need, keda müüakse, need, kellest räägitakse, ja ka need, kellest on põhjust rääkida, on uued autorid. Nõukogude okupatsioon eesti kirjanduses on läbi.

Tuleb õppida elama uue kirjanduse ja uute kirjanikega, sest muid enam ei ole. Mihkelson ja Mutt muidugi välja arvatud. Enesestki mõista pole uus kirjandus veatu, raamatulettidel liimerdavad erinevat tüüpi uuslimukad, nii halba lastekirjandust kui praegu pole kunagi varem nähtud; ka nõrgameelsus ja bürokraatia ei ole kusagile kadunud, vaid otsinud ja leidnud endale hulga uusi ebameeldivaid väljakutseid. Ma ei taha neist rääkida.

Urmas Vadi – «Kirjad tädi Annale». Kui ise kirjastada, ei saagi tulemuseks olla muud kui aasta raamat. Kaupo Meiel – «Mu sokid on terved». Ji kvaliteettoode. Ajalaulud, kus valus realism ja vankumatu meetod on täiuslikus tasakaalus. Maarja Kangro – «Ahvid ja solidaarsus».

Emotsiooni ja literatuuri ja kannibalismi ja poeesia eriti viljakas, paraku polügaamiline abielu. Ene Mihkelson – «Torn». Mihkelsoni tipp, seega tippude tipp. Ervin Õunapuu – «Eesti gootika».
Lauavestlused. Öelge üks raamat, kus mõistus on võtnud selgema pildi kuju. Ma kordan, pildi kuju.Vaapo Vaher – «Jalgpall hingede öös». Kui meie kirjaoskamatus maailmas oleks vajadus stiiliõpingute järele, oleks siin selleks tarbeks aabits, piibel ja nõiahaamer üheskoos.

Lugemisaastast. Kui sa niikuinii hingad, siis hingamisaasta ei muuda midagi. Siiski, lugemielamusi erinevatelt luulelugemistelt oli rohkem kui kunagi varem.  Peeter Sauteri luuletused kirjanike tuurilt, Lauri Saatpalu ja Vahur Afanasjev Hiiumaa luulefestivalilt. Kui kõvad tegijad proosa või muusika alalt hakkavad luuletama, nagu Sauter ja Saatpalu, ja teevad seda neetult hästi, oli hea aasta.

Indrek Hargla. Ainult rõõm, kui tipptegijad nagu Vaapo Vaher, Ervin Õunapuu, Ene Mihkelson ja Mart Juur jätkavad taevakõrguselt. Väga tore, kui naisluule Maarja Kangro isikus suudab tõestada, et ka võimas proosaraamat on teostatav. Mait Rauna esinduskogu tuleb ka igal kirjaoskajal ette võtta, muidu pole meil lugemis­aasta, vaid kurat teab mis.
----------------------------
Kätlin Kaldmaa
kriitik ja kirjanik  

Kui 2009. aasta oli meisterlike väikevormide aasta, siis 2010. tõi kaasa pikemad vormid.
Kui aasta esimene pool tunduski teosammul eelmisest aastast mahajäänud rajas liikuvat, siis suvi, õigupoolest Maarja Kangro novellikogu «Ahvid ja solidaarsus», lõi õhu klaariks. Kui juurde arvata Lauri Sommeri «Kolm yksiklast» ja Aare Pilve «Ramadaan», saakski ühe väärt kirjandusaasta kirja panna. Aga oh ei – neile lisanduvad veel Viivi Luige, Jaak Jõerüüdi, Holger Kaintsi ja Urmas Vadi uued romaanid.

Eesti kirjanduse seisukohalt peangi kõige olulisemaks kolme mainitud raamatut, igaüks omas žanris võrratult kirja pandud ja sealjuures hästi loetav. Miks? Eks ikka sellepärast, et nemad tähistavad seni rohkem luulet kirjutanud põlvkonna proosasse minemist.

Maarja Kangro novellid näitavad tänapäeva naise elu kogu alastuses ning hakkavad ainest andma olevatele ja tulevastele naisuurijatele (lõpuks ometi on meil välismaa ­autorite kõrvale värskemat omamaist kraami võtta), Lauri Sommeri Darja tulevikku teab ainult Darja, ja Aare Pilve jutustus sellest, kuidas ta Itaalias käis, tuleks kõigile tulevastele ja olevatele reisikirjanikele kohustuslikuks lugemiseks teha.

Praegu valitsevas – ja mitte kusa­gile kaduvas – kirjutuste paljususes ta­han ilmtingimata esile tuua asja­olu, et kõik kolm raamatut on lihtsalt hirmutavalt hästi kirjutatud, sealjuures täiesti erineval moel. See, et kõik kolm on enne kirjutanud luuletusi, ei mängi siinjuures mingit rolli. Eelkõige on Sommer, Kang­ro ja Pilv siiski kirjanikud.

Ülejäänud kolm raamatut tooks välja tõlkekirjandusest: Mihhail Šiškini «Veenuse juus» on nii suur raamat, et selle ulatuse aimamiseks tuleb see läbi lugeda ja siis uuesti läbi lugeda. Šiškin põimib oma kujuteldavas maailmas ühte Tristani ja Isolde, Pärsia, Šveitsi ja Venemaa. Täiuslik aeglaseks lugemiseks ja aitäh tõlkija Jüri Ojamaale.

Viiendaks kuni seitsmendaks nimetaks jaapani luule valikut. Tanikawa Shuntarō «Sõnade asjatu flirt» (tlk Lauri Kitsnik, toim Kalju Kruusa), Fujii Sadakazu «Titt maksab kätte» (tlk Lauri Kitsnik) ja Ikkyū Sōjuni «Hullunud pilv» (tlk Rein Raud). Õige lugeja kätte sattunult on neil raamatutel võimalus meie kirjandust kenakesti rikastada, nüüd tahaks veel sealset head proosat kõrvale saada.

Lugemisaasta mõjutas tänavust aastat kindlasti. Kirjanikke ja kirjandusest rääkijaid sattus aasta jooksul paikadesse, kuhu nad harilikult ei satu. Kirjandusfestivalid olid suuremad, neid külastanud kirjanikud on siiamaani vapustatud ja tahavad tagasi tulla, üritusi toimus rohkem, nüüd tuleb tegijatel edasi pingutada, et need kestma jääksid. Eestikeelne kirjandus on oluline olnud alati ja on seda ka edaspidi. Rõõmustav aasta oli.

Järgmiseks aastaks sooviks, et seda ust, mille Sofi O. meie autoritele tõepoolest lahti on teinud, õnnestuks aktiivsemalt ja efektiiv­semalt ära kasutada. Soome (nais)kirjanikud küll lähevad tema järellaines nagu Hiiumaa praamid. 
----------------------
Peeter Olesk
kirjandusteadlane ja kriitik

Ma ei loe ega uuri kirjandust kalendri järgi – ehkki on tõsi, et kirjutatakse ja kirjastatakse ajaliselt üsna täpselt, ning nii teen ka mina. Loen seda, mis jääb ette või mida tahan üle lugeda, ja kui kirjutan, siis jõudumööda vastavalt kokkuleppele. Või ka nõnda, kuidas Muusa muutub armuliseks.

Eesti kirjandus pääses vabamasse vette ligemale veerand sajandit tagasi, kui tabude hulk kirjanduse objektidel hakkas vähenema ja avaldama said hakata teisedki peale valitute. Kuid Sõna pole meil ka praegu vaba ning sinu kui looja ärasalgamist ei peeta patuks. Ses suhtes algab aasta 2011 Eestis demokraatia mahatrampimisega ja 2010 tegi tee ette.

Pealegi on järjest raskem öelda, kes on mingi teose tegelik autor, kas Tema ise või kombinaat. Pihtimuslikkus on kirjanduses suurenenud, ent ühes sellega ka impersonaalsus. Meid sunnitakse sööma külmutatud pelmeene, mitte õunu puu otsast.

Kirjandus oleks uskumatult rikas, kui igal aastal avaldatust jääks meelde tervenisti pool tosinat algupärast teost. Eesti kirjandus mõõnab ehk kuut ei tule kokku. Loetust olin rahul ja jään rahule Mati Kröönströmi väitekirjaga «Kaptenite ja leitnantide sõda.

Eesti sõjaväe juhtkoosseis Vabadussõjas 1918–1920» (Tänapäev). See on uurimus, mitte hunnik pabereid kraadimangumiseks! Veikko Huovise «Poja surm» (tlk Asta Põldmäe, Loomingu Raamatukogu nr 16; algupäraselt 2007) oli liigutav oma õilsas ahastuses, jutustus sellest, mis toimub sinu nähes, ent millele sa siiski jääd alla, sest väljapääs pole sinu leida. Seisad kõrval, kuid ei pääse lähedale.

Tead Hamleti küsimust («To be or not to be?»), aga ei mõista tema vastust («Readiness is all»). Sama nurga, nimelt avameelsuse alt, ent sootuks teises võtmes lugesin William Somerset Maughami memuaarset «Rangelt isiklikku» (tlk Tõnu Lember; Canopus; algupäraselt 1942).

Tõlkija ja kirjastaja ühes isikus, muide ka minu klassivend, on teinud head tööd, kahju vaid, et ta pole saatesõna tellinud mõnelt kirjandusteadlaselt. Kui lugeda Arnold Zweigi, Ernest Heming­wayd, Maughamit, Konstantin Simonovi ja meie Paul Kuusbergi kõrvutavalt, siis saab aimu, kuidas sõda, mis on juba uksest sees, kõigutab toda, kes usub lihtsameelselt, et kõik läheb mööda.

Lugemisaastast üle läve küsis üks Saaremaa mees, kas käesolev aasta ei kujune pigemini kirjastajate kui lugejate aastaks ja tal oli ­õigus. Raamatuid ilmub ohtrasti, kusjuures on tähelepandav, kui väga harva ilmub arvustusi, mis raamatut laidaksid. Arvustamine, mis varjab teisitimõtlemist, reedab arvamuse tasalülitumist. See viitab vaimsele soojussurmale.

Praalimine ei ole Eestis kuritegu ja keegi ei saa keelata tühja tuult tallata (mis kirikus tähendab seda, et orelist ei kosta ühtegi heli), ent lugeda tuleb tihedamalt kui kord kümne aasta kohta. Me ei tohiks lugeda nagu kaltsukaupmehed potilaadal. Tundkem tähti, aga saagem arusaajateks!
--------------------------
Mihkel Mutt
ajakirja Looming peatoimetaja, kirjanik ja kriitik

Kõik oli nagu ikka. Uusi suundi saab mahult nii väikses kirjanduses täheldada üksnes pikema aja lõikes. Meil on «suunaks» seegi, kui mõni kirjanik, kes pikalt vaikinud, taas raamatu avaldab.
Eesti kirjandusest meeldis mulle eelmisel aastal Andrus Kivirähki novell «Kärd», mis ilmus Loomingus nr 4.  Esiteks kitsamalt: lugu on väga  imelik, isegi  haruldane, preemiavääriline.

Teiseks – olin juba kartma hakanud, et Andrus on end koos läheneva keskeakriisiga peenrahaks vahetamas ning levikirjanduse laiale teele asunud.  Aga ei, sellest väiksest jutust on näha, et  kõik on alles, tema võimas nägemusjõud on lihtsalt nagu ajutiselt vaikiva vulkaani alune  ja me teame, et ükskord purskab sealt midagi, mis ka kõige blaseerunuma kirjandusgurmaani meeldivalt võpatama paneb.

Nagu ikka meeldis mulle ka see, mida lugesin Mehis Heinsaarelt ja Indrek Harglalt.  Nemad kolm ongi meil praegu parimad aktiivselt loovad (kui Traat muidugi kõrvale jätta) prosaistid, anded jumala armust.

Elamuse pakub Toomas Haugi teine raamat «Klassikute lahkumine». Selle žanriks on artiklid, aga nahkne termin ei anna edasi asja olemust. Haug on plastiline sõnaseadja, väga hea loomepsühholoog ning tunneb kultuurilugu läbi-lõhki. Nende omaduste kombinatsioonist on sündinud mitmed pärlid. Ta on üks väheseid, kes veel viljeleb vana head süvitsi minevat kultuuriloolist  esseistikat.

Siis lugesin mõnuga veel Robert  Calderi raamatut «Willie». See on Somerset Maughami ilmselt parim biograafia. Üks selle tugevusi on, kuidas autor käsitleb kirjaniku homoseksuaalsust. Ta ei ole sentimentaalne ega süüdistav, vaid asjatundlikult mõistev, näidates, kuidas ühiskonna ebatolerantsus autorit pärssis. Maughamil oli nii palju tegemist enda peitmisega, et looming teda ära ei annaks, et see köndistas teda mõnevõrra, laskmata saada Suureks Kirjanikuks. Nüüd on meil lihtsalt väga andekas jutuvestja.

Mind häirib see, et üha enam vohab eesti kirjanduselus paralleelmaailm. Ei, ma ei ole mingi ühe ja ainsa liini pooldaja, olgu neid maailmu kui palju tahes. Näiteks ulmekirjandusse, mis ju ka  natuke omaette  maailm, suhtun täiesti lugupidavalt. Sest selle eesmärgid on tõsised ja nad suhtuvad ka endasse tõsiselt (muu on juba maitseasi).

Aga see paralleelmaailm, millest mina räägin, ei ole tõsine, vaid sarnaneb armetu laadakäraga. Väliselt on see päriskirjandusega üsna sarnane. Aga ainult väliselt, tegelikult on see pseudo-, kitš, üldjuhul ka andetu, aga see-eest glamuurne ja õhku täis. See on agressiivne ja  rikub lugejaid, kes ju ei tea eriti, mida tahta, ja võtavad ikka seda, mida laadaplatsil kõige valjemini pakutakse. Selle maailmaga konkureerida on tõelisel kirjanikul enamasti piinlik ja võimatu.

Pseudomaailma levitamisega  on seotud terved kirjastused ja inimkooslused. Nende päralt on kirjandus kui loomemajandus, kirjandus kui sündmus, kui isikulugu, kui «suhe» jne – kõik muu peale selle, mis olema peaks. 
-------------------------
Rein Veidemann
TLÜ professor / kirjanduskriitik

Jätkus juba mitmendat aastat kestev elulooraamatute buum. See, mis tilkus veel mõni aeg tagasi ajalehtede nädalalõpulisadesse või ajakirjadesse, jõuab nüüd täiega kaante vahele. Käib võistlus kuulsaimate spordi-, teatri-, muusika- ja meelelahutusilma kangelaste või kangelannade elude pärast. Õieti nende lugudeks vormimise pärast.

Tulevase ajalookirjutuse jaoks on see väärt toormaterjal, nagu on ajaloo mõistmise seisukohast oluline «Eesti mälu» sarjas ilmunud  memuaristika. Elulugude lugejamenu (ja ühtlasi müügiedu) toetub kahele varjatud sättumusele: kangelasest lugemine tõstab ka lugeja enda enesetunnet, teisalt saab rahuldatud teadmine, et miski inimlik pole kangelaselegi võõras.

Jääbki üle huvituda, kas äsja ilmunud Kristina raamat, mida selle peategelane ise nimetab lunastuseks ja lõpparveks senise eluga, lööb tiraažilt eelmisi menukeid (Ita Everi «Elu suuruses» ja Mihkel Raua «Musta pori näkku»).

Igatahes mitmekümnetuhandene trükiarv jääb praegusele eesti romaanikirjanikule vaid unistuseks. Seevastu on neil võimalus oma elu kujundiks vormida ning ümber kehastuda oma tegelastes.  Kirjandusaastat jäävad ilmestama mitu prestiižset rahvusvahelist tunnustust: Jaan Malini kolmas koht Berliinis Euroopa luuleturniiril; Tiit Aleksejevile antud Euroopa Liidu ja  Ene Mihkelsonile Balti Assamblee kirjandusauhind.

Aasta kaks kirjandussündmust on kahtlemata Mats Traadi romaani «Õelate lamp» ja Viivi Luige «Varjuteatri» ilmumine. Esimene tähendab kolm aastakümmet väldanud Tammsaare-mõõtu epopöa lõpuleviimist. Kui Tammsaare Vargamäe on põhjapoolse Eesti maaelu saaga, siis Traadi Palanumäe-saaga esindab Liivimaa-poolset Eestit. Ja veel kuidas! Üle kolme tuhande lehekülje tipp-proosat – kellel praegusaja eesti kirjanikest oleks midagi niisugust vastu panna.

Arvo Pärt sai monumendi Rakveres, Traat väärib seda Otepää kõrgustikul. Kui 1985. aastal ilmus Viivi Luige «Seitsmes rahukevad», näis, et sellega on tema exegi monumentum valmis. Aga veerand sajandit hiljem ilmunud «Varjuteater» on dialoog esikromaaniga ning peale selle ühtlasi sisendusjõuline pihtimus, kuidas igaüks meist «on salapärasel viisil oma liha ja vere kaudu teiste inimeste ja laia maailma külge seotud».

Vahest ongi mul kõige rohkem hea meel, et ikka leidub veel eesti kirjanikke, kes sõnast kujundi oskavad voolida ja seda tõelise pühendumusega teevad. See kirjandus jääb. Oleme võinud veenduda selles, lugedes uuesti kas või Juhan Liivi (Jüri Talveti koostatult «Oh, elul ikka tera on»).

Lugemisaasta ei mõjuta aastat kuidagi. Aga rõõmustav on kuulda, et lugemine on tulnud tagasi kooli, et õpilased huvituvad ajalehtedest ja et «kohustuslikus kirjanduseski» ei nähta enam tonti, vaid eneseharimisvõimalust ja inspiratsiooniallikat. Ja ajakiri Värske Rõhk lausa pakatab eesti kirjanduse lootusrikkast tulevikust.  

 

Tagasi üles
Back