Rahvusraamatukogus aeti klassikud teibasse

Rahvusraamatukogu kohviku Poogen sisekujunduse pilkupüüdvaks elemendiks on valgustite kanduriteks muudetud raamatud.

Raamatud on virna laotud, neist auk läbi puuritud ning läbi augu läheb valgustit kandev mehine toru. Raamatuvirnades võib tähelepanelik vaatleja märgata nii nõukogude ajal välja antud väärtkirjanduse sarja Varamu köiteid kui ka esimese Eesti vabariigi ajal ilmunud Nobeli laureaatide sarja raamatuid.

Sisekujunduse autor on arhitekt Meelis Press, kes viibib praegu New Yorgis ja pole lõpptulemust oma silmaga näinud. See, et valgustite valmistamiseks kasutati nn elusaid raamatuid, tuli talle suure üllatusena. «Minu plaan nägi ette, et kasutatakse raamatute makette või mulaaže, mitte päris köiteid,» ütles Press. «Puidust või puitlaastplaadist lõigatakse välja erineva suurusega raamatukujulised plaadid, mis kaetakse paberiga ja siis kasutatakse valgustite valmistamiseks.» Press leidis, et kui olukord on tõesti niisugune, nagu juuresolevalt galeriilt näha, peab sellega midagi ette võtma, sest kujundusidee ei näinud ette päris raamatute mulgustamist.

Rahvusraamatukogu ei soovinud raamatute mööbliks muutmist kommenteerida ja  soovitas küsimustega pöörduda kohvikut haldava Mozart Cateringi poole.

FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

«Tegu on ilmselt sisekujundaja Meelis Pressi ning meie kui tellija poolse möödarääkimisega. Pean siinkohal möönma, et tellijana kiidame olemasoleva lahenduse heaks, nähes selles vaid positiivsust. Tegu ju ikkagi mahakandmisele suunatud raamatute säilitamisega, mis seob omavahel hästi kohviku raamatukogu temaatikaga,» ütles Mozart Cateringi esindaja Riho Leppik.

«Kohvik asub raamatukogus, seega välja pakutud lahendus võimaldab hävitamisele määratud raamatutele anda uus elu sisekujunduselemendina. Sisuliselt on see korduvkasutus, mis isegi jäätmehierarhias, jäätmeseaduse alusel, on kõrgemal positsioonil kui taaskasutamine materjalina. Praktika näitab, et kui keegi kolib ning raamatud jäävad üle, visatakse need lihtsalt prügikonteinerisse, tuuakse jäätmejaamadesse või viiakse vanapaberi kokkuostu. Seega – lähtudes eeltoodud praktikast, arvame, et hoopis huvitavam ja asisem on anda vanale raamatule uus hingamine läbi sisekujunduselemendi,» kommenteeris Leppik.

«Lisaks kõnealustele lampidele plaanime vanu raamatuid kasutada ka riiulitel, et kõigil kohviku külastajatel, kellel vähegi huvi, on võimalus neid lugeda. Vabandame omalt poolt, kui meie eesmärk anda vanale raamatule sisekujunduselemendina teistsugust lisandväärtust on kellegi tõekspidamisi solvanud.»

Tagasi üles