«Väga ilmekas, kuidas Vaim on juhmakate käpardite poolt jälle vardasse aetud,» kommenteerib luuletaja Peep Ilmet, kes on ka köitekunstnik ja raamaturestauraator Postimehe uudist selle kohta, et Rahvusraamatukogu kohviku uues sisekujunduses on kasutatud mulgustatud ja vardasse aetus raamatuid.
Peep Ilmeti pöördumine
Eesti kõige köitvama luuletajana, kes on 40 aasta vältel köitnud, parandanud ja ennistanud mitu tuhat raamatut ja köitekunstnikuna esinenud ka tosinal köitenäitusel, nii meil kui mujal, töötanud ka 3 aastat Tartu Ülikooli Raamatukogu Restaureerimise osakonnas, on mul öelda järgmist.
See, mida ma piltidelt nägin ja lugesin raamatuköidete kasutamise kohta, On VÄÄR.
Siin pole tegu vaid maitseküsimusega või tõekspidamiste erinevustega. Tegu on vääriti mõtlemisega, võin isegi öelda, et väärastunud mõtlemisega.
1. Taaskasutus on ka raamatute puhul päris iidne. Pärgament kraabiti puhtaks ja kirjutati uus tekst, kulunud paberraamatute lehtedest kleebiti kokku uute raamatute kaaned. See tähendab, nappi materjalivaru kasutati just samal eesmärgil, milleks see mõeldud oli. Toimus sama materjali Ringlus samal eesmärgil.
Tänapäeval, kus raamatute hulk on tohutu, lähevad vigastatud või tarbetuks muutunud raamatud just samal eesmärgil makulatuuri. Ja ÕIGE Ongi, sest ka siin toimub Ringlus sama eesmärgi huvides.
Seega, kui me mingil põhjusel ei kasuta raamatuid selleks, milleks need on loodud, st. lugemiseks, siis kõige õigem on nende abil luua uusi raamatuid.
2. Kui me kasutame raamatuid ruumikujunduseks selliselt, et need on muudetud lugematuks, siis tähendab see seda, et me viime materjali Ringlusest välja. Piltlikult öeldes käitume me «ise ei söö ja teistele ei anna» põhimõttel. Raamat pole taaskasutatud vaid lihtsalt rikutud, katki tehtud ja kasutamiseks kõlbmatu.
3. Parim viis raamatutega ruume kujunda on muidugi raamaturiiul või klaaskapp. Siis on raamat avatud nii eemalt vaatamiseks kui lugemiseks. Vaat riiulite, kappide ja muude raamatualuste kujundusvõimalused on ammendamatud. Tegelgem loomisega, mitte katki-rikki tegemisega!
Kui raamatukogu raamaturiiul saab üle koormatud, aga ei ise ega keegi teine mõnd raamatut sealt lugemiseks ei vaja, tulebki see makulatuuri ehk Ringlusse anda.
Mis puudutab antud juhtumit, siis raamatuid augustades ja neid ora otsa ajades, on raamat just «ise ei söö ja teistele ei anna» olukorras. Lugeda ei saa enam nagunii, sest kahjustus on pöördumatu, aga paberiringlusesse ka ei lähe. Ka on suurte aukude võrra raisatud paberit + aukude tegemiseks kuluvat energiat.
Piltidelt pole näha kõiki üksikasju, aga selle pildi järgi, kus raamatud on aetud lambijala otsa täies selle pikkuses, aga lambijalga pole suurendatud, on eksitud ka otstarbekuse vastu. Raamatuvirna raskuskese on viidud liiga kõrgele ja raamatud on oi kui rasked. Sellise müraka pikali kukkumine võib väga haiget teha. Lapsi ma nende ligi ei laseks.
Lõpuks veidi ka vääriti mõistmisest. Mina näiteks ei mõista, kuidas on võimalik, et just raamatukogus, olgugi et selle kohvikus, võidakse raamatusse suhtuda kui värvilisse pabermassist klotsi, mida võib laduda nii või naa või puurida või saagida just nagu pähe kargab.
Kui keegi näeb vardasse aetud raamatuid, eriti siis kui seal leidub ka aegumatuid väärtteoseid, plaksutab käsi ja hüüab: «Oi kui huvitav!», siis minul tuleb meelde hoopis lause: «Väga ilmekas, kuidas Vaim on juhmakate käpardite poolt jälle vardasse aetud.»
Kas raamatukogus vardasse aetud raamatutest tekkiv väga-väga halb mulje loeb vähem kui mingi eeskirja bürokraatlik liigitus?
Luuletaja Peep Ilmet, ühtlasi ka köitekunstnik Peep Gorinov
Peep Ilmeti pöördumise toimetusele edastanud kirjanik Kristajn Sander lisab omalt poolt, et ei pea võimalikuks Rahvusraamatukogu kohvikut Poogen külastada, kuni selles eksponeeritakse teivastatud raamatuid.