Kultuurisoovitused

Kadri Voorand: lauldes kehastun veelgi rohkem iseendaks

Kadri Voorand.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kuidas on võimalik, et ühel 29-aastasel naislauljal üldse aega ei ole? Selgub, et džässlaulja Kadri Voorandil seda tõesti pole – uus plaat saab varsti valmis ja Kadri on veendunud, et see eeldab ööpäevade viisi üleval olemist.

Viimasel vabariigi aastapäeva kontserdil suurepärase vokaalakrobaatikaga silma paistnud lauljat Kadri Voorandit trehvata on keeruline. Ainult õnneliku juhuse tahtel kohtume ühel puhkepäeva pärastlõunal – varem pakutud võimalused olid ühel argipäevahommikul kell 7.30 või siis sama puhkepäeva väga hiline õhtutund. «Ma ei ole viimased kaks nädalat korralikult maganud,» ütleb Kadri otsekui vabandades. Ja naeratab. Nii särava naeratusega inimest kohtab harva.

Miks sa siis maganud pole?

Sest ma olen ööd ja päevad läbi plaati teinud. Salvestasime selle juba eelmise aasta veebruaris Itaalias, mis tähendab, et sellest on möödas palju aega. Elasime seal nädal aega stuudios ja salvestasime metsikul hulgal muusikat.

See kõik ei mahu ju plaadile?

Ei. Muusikat on tundide kaupa, aga plaadile mahub maksimaalselt 72 minutit. Nii et valida tuleb. Valida, valida, valida! Peale plaanitud lugude improviseerisime ka vabalt, suur hulk materjalist oli vaba jämmi käigus sündinud uudislooming. Sellest tuli valida osake plaadile. 

Äkki peaks seda tegema produtsent?

Kindlasti oleks hea, kui keegi aitaks sellel raskel teel, aga praegu sellist inimest ei ole ja kõik mu bändiliikmed on tohutult hõivatud inimesed. Tegelikult mulle meeldib seda tööd teha, aga see on lihtsalt metsikult suur hulk.

Muide, Hooandjas saab plaaditegu ka toetada ja selle eest saab vastu väga ägedaid kingitusi. Ilmselt olen ma väheseid džässartiste, aga ma ei tea teisi Eestis, kes teeks minust veel kallimalt plaati – olen väga nõudlik, luban endale olla stuudios nii kaua kui vaja. Ei lepi sellega, et on nii nagu on. Luban endale kulutada helimehe aega ja minu plaadi kokkumiksimise on alati teinud Skandinaavia tipud. Heli kvaliteet peab olema väga hea. Ma ei tagane sellest kunagi. Küsin Hooandjas ainult üht väikest osa. Plaadi maksumus on kordades rohkem.

Kas sa sellist elu tahtsidki, et elu on minutipealt paika pandud?

Ei ole minutipealt. On aegu, mis pikalt harjal, ja aegu, mis sügavas mõõnas. (Naerab.) See käib väga suurte lainetena. Viimasel ajal on õnneks – praegu tundub mulle, et õnneks – nii, et mõõnasid ei ole.

Sa läbipõlemist ei karda?

Väga pikalt niimoodi ei jaksaks küll. Poolteist aastat tagasi tegime plaati Estonian Voicesiga, olin siis samuti kaks nädalat üleval. Ja selle kahe nädala üleval olemise pohmakas kestis jaanuarini välja. Keha väsis ära, aga see on ka loogiline. Tegime stuudios nii kaua plaati, kuni tundsime, et tuleb see õige tunne. Me ei tahtnud minna seda teed, nagu üldiselt minnakse, et salvestad midagi ära ja küll siis miksimisel tehakse kõik, mis vaja. 

Kuidas seda õiget tunnet saavutada?

Kaasa aitab tekst ja energeetiline vabadus, seda on võimalik harjutada. Olen aina rohkem õppinud stuudios emotsiooni kasutama, et see oleks tõeline. Varem ajasin taga teatud kindlat saundi ja unustasin ära, et emotsioon on tegelikult kõige kõnekam. Olen selle puhta ja siira tunde vastu välja vahetanud. Lõpuks võidab sellest ka saund.

Stuudio on ju akendeta ruum. Kuidas seal inspiratsioon tekib?

Muusika lihtsalt käivitab vastava energialaine, kui oled piisavalt meloodiasse või rütmi süvenenud. Ja see energialaine on selline, et kui ta puudutab sind, siis puudutab. Kui ei puuduta, siis polegi mõtet seda salvestada. Kui mõned asjad selle õige energia puudumise tõttu ei õnnestu, pole tarvis neid ka plaadile panna. Praegugi lugusid valides jätan välja kõik selle, mis mind ei kõneta. Aga ega ma teiste inimeste eest otsustada saa – toetun vaid oma sisetundele ja kogu loomingut polegi tarvis teiste inimestega jagada.

Tegelikult käid inspiratsiooni kogumas mere ääres?

Jaa. Minu vanavanaisa kodu asub Lahemaal. Seal on väike saunamaja ja mina olen tohutu saunafänn. Võin selles saunas istuda kas või neli tundi – olgu see kuumaks köetud või mitte. Nii sauna leili- kui ka eesruumist näeb merd. Vahin merd ja isegi kui ei vahi, siis tunnen ikkagi, et olen mere ääres. Ja lihtsalt naudin vaikust.

Sind on nimetatud vokaalakrobaadiks. Kuidas sa neid hääli ja häälitsusi välja mõtled, kust nad tulevad?

Arvan, et ma pole neid hääli kunagi välja mõelnud. Need lihtsalt on ja kui sõnum tingib, sünnib valik üsna intuitiivselt, millist häält kasutada. Loomulikult moodustab osa sellest pagasist harjutamine kooliruumis, aga see on väike osa. Suurem osa on midagi sellist, mis on terve elu kestel kuidagi külge hakanud või välja kujunenud. Mulle on juba pisikesest peale meeldinud igasuguseid helisid matkida, eriti keeli. Keele kõla matkida. 

Olen esinenud väga paljudes riikides ja üritan alati ka kohalikus keeles midagi rääkida. Ma ei räägi ega laula kohalikus keeles palju, aga proovin selle keele kõla nii palju järgida kui võimalik. See on paeluv mäng, mis üllatab nii kohalikke kui ka mind ennast. Kõige keerulisem on olnud ungari keelega, mis olevat siiski ungarlaste endi sõnul korralikult sooritatud, aga veel keerulisem oli heebrea keelega Iisraelis, kui laulsin «Varblase» lugu. Publik oli üsna üllatunud.

Kui sa ennast mõne laululinnuga võrdled, siis kelle sarnane sa oled? Kuldnokk või papagoi – mõlemad matkivad teiste hääli?

(Mõtleb.) Oi jummel, selle peale pole varem mõtelnud. «Papagoi» laulus teengi vist papagoi häält küll.

Lauljate hulgast pole ma aga kindlat võrdlust leidnud, seda on varem küsitud. Mind on võrreldud Cassandra Wilsoni ja Dianne Reevesiga.

Kujutan ette, et esimesi hääleharjutusi tegid mõnel haljal Haljala aasal.

Ju vist. Mu ema on olnud terve elu muusikaõpetaja, aga lisaks sellele on ta teinud Lahemaa rahvamuusikute ansamblit ja mina olen olnud selle osa sisuliselt sünnist saati. Olen seal laulnud, tantsinud, mänginud üht või teist pilli. Ja esimene laulgi võis olla regilaul, olen olnud kaua autentse eesti rahvamuusika keskel.

Samas rahvapilliansamblis mängis ka Tanel Padar?

Jah, ta mängis torupilli.

Te elasite Haljalas isegi samas majas?

Jah, nad elasid meie all ja meie lapsepõlv oli väga lärmakas. Mina harjutasin klaverit, Gerli mängis klaverit, Tanel kitarri... ja me kõik ju harjutasime kodus. Aga ma ei mäleta ühtki juhust, et keegi meie maja inimestest oleks tulnud koputama ja palunud vaikida. Ju see oli siis okei, mis me tegime.

Suhtlesime üksteisega väga palju. Meil oli süsteem, et kui kahvliga radiaatorile koputasid, siis kutsusime endale külla. Kui nemad või meie küpsetasime kooki, tähendas see, et tule kooki sööma. Tanel ja Gerli käisid mind vahel hoidmaski, kui olin päris pisike, nad on minust kuus-seitse aastat vanemad.

Keda pead oma olulisimaks õpetajaks?

Raske öelda, sest neid on mitu. Kõigepealt terve Lahemaa rahvamuusikute kamp, ja seda igas mõttes. Isegi muusika pole kõige olulisem, aga just seltskond – vanaemad, vanaisad, isad, emad ja lapsed. Nad on mind inimesena kasvatanud. Suur osa improvisatsioonioskusest on samuti sealt alguse saanud, sest ega ma ju koolis viiulit õppinud. Mängisin seda ansamblis kõrva järgi ja täiesti vale tehnikaga. Minu ülesandeks oli improviseerida midagi, mis ei ole meloodia, ja see oli kogu aeg nii, et keegi ei öelnud täpselt, mida pean tegema. Ja siis ma lihtsalt mängisin ning mulle hakkas see väga meeldima. Kui olin nädal aega pilli käes hoidnud, mängisin ansamblis juba esinemisel burdooni, mingit pikka ootamist polnud.

Kas selline asi olnuks mõnes muus süsteemis võimalik? Ilmselt mitte.

Muusika- ja teatriakadeemias oli mu esimene õpetaja Mare Väljataga, aga tema kõrval on samuti kaks väga tähtsat pedagoogi hääleseadjad Vilja Sliževski ja Gun-Britt Gustafsson Stockholmi kuninglikust muusikaakadeemiast. Nad on aidanud mind tohututest vokaaltehnilistest keerukustest üle saada, olen neile elu lõpuni võlgu.

Keerulisemalt laulda, kui sina seda teed, pole vist võimalikki?

(Naerab.) Paljudel lauljatel, ka minul on paremaid ja vähem häid päevi. Hääle konditsioon sõltub paljudest asjaoludest – kas oled piisavalt maganud, kui palju oled pidanud laulma rohkem kui tarvis ja kas see on olnud õige. Haigena ei tohiks üldse laulda, aga seda on tulnud elus palju ette. On olnud keerulisi momente, kus haigena laulmise tagajärjel on hääl saanud kannatada. Ning just tänu õpetajatele olen  neist olukordadest välja tulnud.

Sest aeg-ajalt on raske iseennast aidata, kui pea on häälemurest liiga haaratud. Samasugust asja, usun, kogevad ka sportlased ja teised inimesed, kes kasutavad töötegemiseks oma keha. Lihaspinged on ju suuresti vaimus kinni, ka nendest vabanemiseks on omad tehnikad, kuid pole ühte meetodit, mis kõigile ja alati toimib.

Sinust endast sai õppejõud 24-aastasena. Mis tunne oli ilmuda oma kaaslaste ette uues rollis?

Õpetama hakkasin juba magistrantuuri lõpus. Ütleme nii, et oma esimesed tudengid kutsuksin ma tagasi. (Muheldes.) Aga katsetamine käib siiani.

Alguses oli küll kummaline. Mõned üliõpilased on siiani minust vanemad, aga algul oli neid päris palju.

Sõpradelt ja sõbrannadelt eksamit vastu võtta võib olla päris kurnav.

Võib-olla on see džässiosakonna kiiks, aga ma ei ole vahet eriti tajunud. Meil on  õppejõud ja tudengid omavahel väga segunenud, osaleme üksteise projektides ja bändides, nii on kogu aeg olnud. Ma ei taju, et õppejõud on kuidagi kõrges kauguses, ja minu meelest on see hea.

Mõni on su eksamil ka läbi kukkunud?

Ei. (Muigab.) Seni ei ole. On olnud ise loobujaid.

Oled sa range?

Oma arust ei ole, ehkki olen vahel kuulnud, et olen. Ise arvan, et mitte. (Naerab.)

Oled õppejõuna üsna soodsas olukorras – andekamad lauljad kutsud kohe mõnda oma bändi?

Estonian Voicesi puhul seda varianti polnud. Ainult sopran Maria Väli oli mingi aeg minu õpilane.

Interpretatsioonikunst – mis see ikkagi on?

Interpretatsioon seisneb sinu enda nägemuses sellest, mida interpreteerid.

Ise kasutad ümberkehastumist?

Kas kehastun ümber või kehastun veel rohkem iseendaks. Võib-olla on isegi lihtsam kehastuda kellekski teiseks kui minna iseenda sisse.

Oled publiku ees lõpuni aus?

Just seda püüangi kogu aeg teha. Õigupoolest – ma teengi seda. Aeg-ajalt esineb teemasid või hingelist seisundit, mis asetab sinu isiksuse justkui liiga eredasse valgusesse ja tekib hirm, et kõik on näha. Ent sellise otsuse peab vastu võtma, kui juba lavale lähed. Nii on! Sest tunnetega on nii, et neid peab ise tundma. Isegi kui ümber kehastun, siis mis iganes rolli ma ka astun, seda tugevam on roll, mida selgemini olen sinna suutnud omaenda emotsioone valida. Kui roll on melanhoolne, otsin vastavad tunded enda seest, mitte ei kujuta ette, kuidas see oleks, sest siis ei saaks ma olla kindel, kas need tunded on tõelised. 

Seega võtab esinemine su emotsionaalselt läbi.

Vastupidi! Pigem tunnen end läbielamistest tõstetuna, see annab väga palju energiat juurde. Kui ma pole rolli suutnud astuda iseendana, siis tunnen, et olen läbi kukkunud.

Millest see sõltub?

See sõltub mingil määral atmosfäärist ja pisut ka publikust. Dialoog publikuga annab vahel mingi sihi, kuigi ei pruugi. Kui dialoogist kujuneb monoloog, ei teki sellesse ruumi energiat juurde, seda lihtsalt kulub kuhugi. Kui kontserdil leiab aset tugev üksteise tajumine ja suhtlus, saad energiat juurde. On väga selgesti tajutav, kas publik võttis su sõnumi vastu, ja kui ta võttis, annab ta sulle väga selgelt oma kohalolekuga teada. See on energialaine, mis peegeldab lavale tagasi. Midagi vastu saamata võib fookus koonduda sootuks valesse punkti, näiteks mõttele, mida publik minult ootab. Seda ei oska ma kunagi ära arvata, aga sellele mõtlemine on energiakulukas. Tuleb lihtsalt sisetunde järgi endast välja anda.

Ahju kütmine on osa igapäevatööst, kuid Kadri oskab sedagi nautida. Foto:

FOTO: Mihkel Maripuu

Lugesin pärast 24. veebruari vabariigi aastapäeva kontserti ühest kommentaariumist, et tegelikult oled sa lihtne patsiga tüdruk, aga Estonias olid tuunitud mingiks imelikuks olendiks.

(Muigab.) Oi neid kommentaare… Seda au ma muidugi üksi kanda ei või. Olin teos, millel oli palju autoreid – sealhulgas ka ma ise. Milline välja nägin, oli Reet Ausi nägemus minu rollist, mina leidsin, et see oli väga hea. Ta disainis mu väga hästi ära. Samas ei saa seda välist kesta vaadata eraldiseisvana – mind «koostasid» ka Tõnu Kaljuste ja Eva Koldits.

Seal sa ei improviseerinud?

Loomulikult improviseerisin! Interpretatsioonimoment puudutas väga tugevalt seda, mida tegin. Kindlasti teeksin järgmisel etendusel, mida ei tule, midagi teisiti. Mul oli heas mõttes ärev tunne sees – selline teistmoodi erk valmisolek anda endast kõik. Ja ma ei etendanud kedagi teist – kõik tunded võtsin enda seest. Meis kõigis on need olemas, vaja on need vaid üles otsida.

See oli teistsugune esinemine, teistsuguse vastutusega. Mina üksi ju ei vastutanud tulemuse eest ja kõik otsused ei olnud minu omad. Aga kindlasti oli see minu vist kõige suuremale publiku hulgale esinemine üldse – see on ju Eesti Televisiooni aasta vaadatumaid saateid.

Ega džässmuusik Eesti-suguses väikeriigis džässiga ära ela. Sellepärast sa nii palju reisidki?

Jah, ikka on vaja vaadata väljapoole, kui tahta teha alternatiivsemat muusikat nagu mina. Eestis elab nii vähe inimesi, et publikut lihtsalt ei jagu. Muidugi tahaksin loota, et muusika, mida teen, on väga populaarne, aga julgen arvata, et neid inimesi on siiski pisut vähem, kes julgevad osta pileti kontserdile, mille tutvustusse on segatud sõnad «alternatiivne» või «džäss». Kusjuures minuga džässi seostamine ei vasta eriti tõele – mul on palju kontserte, mis pole džässiga kuidagi seotud.

Kuidas kõlaks õige määratlus?

Kadri Voorand Quarteti peatselt ilmuval plaadil on nii alternatiivset poppi kui ka maailmamuusikat, samuti džässile viitavat improvisatsiooni. Ma ei ole muusik, kes on ära otsustanud, milliselt riiulilt poes mu plaadi leiab. Kui tahame, siis teeme rokki, ja ongi kõik. Teeme ka lihtsat poplugu, kui tunne tuleb. Ei ole sellist asja, et peame tegema muusikalt vastavalt ootustele või lavale. Pigem väldin keerulist – teen seda ainult siis, kui see tuleb seest. Eklektika võib tunduda reklaami mõttes mitte eriti hea, aga samas on meie punt ju sama – see on suurem ühendav lüli kui üks stiilinimetus. Kuulajalgi on niimoodi huvitavam.

Iisrael, Ungari, Soome… Kus sa veel esinemas oled käinud?

Kanada, Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Šveits, Venemaa, Ukraina, Leedu, Rootsi, Norra, USA, Belgia, Austria, Sloveenia, Slovakkia, Taani ja nii edasi.

Venemaa on alati väga üllatuslik olnud. Kunagi ei saa ennustada, mis seal täpselt aset leiab, ka korralduslikult. Mitu korda olen käinud ka kohalike pillimeestega esinemas.

Tatarimaa pealinnas Kaasanis olen samuti mitu korda käinud, üksinda, esinenud koos kohalike muusikutega. Just sealsed vahejuhtumid on üle prahi.

Venemaale on tüüpiline, et kontsert toimub suures kontserdisaalis ja seal on palju inimesi. Aga korraldajatele on näiteks väikese tähtsusega tehnilised «üksikasjad», nagu monitorid, et saateinstrumente kuulda, ja helitehnika üldse. 

Niisiis jõuan Kaasani lennujaama, magamata, sest teekond algas varahommikul, ja siis öeldakse, et kontsert toimub täna, mitte homme. Lähen kohale – saal on juba inimesi täis – ja astun otse lavale, kus bänd juba ootab, muusikud, keda ma ei tunne. Ma ei oska vene keelt, ehkki olen seda koolis õppinud, pursin niisama, ja mul pole seda kunagi vaja varem läinud – Haljalas elas mulle teadaolevalt umbes kaks venelast, kes rääkisid eesti keelt.

See kõik oli nagu unenäos. Lood, mida esitasime, polnud nagu päris lood – muusikud olid need täiesti veidral moel selgeks õppinud. Teistmoodi. (Naerab.) Ma ei suutnud ise ka uskuda, et praegu, tund pärast maandumist, juba laulan, ja saalis on litritega kaunistatud maani õhtukleitides inimesed. Põhiline oli see: kontserdi lõppedes käis tund aega pildistamine, kõik tahtsid minuga fotoseina juures end jäädvustada. Sellise kontserdi järel muidugi täiesti jabur! Ülejäänud kontserdid olid juba varem planeeritud.

Esimest korda Kaasanis käies oli samuti hästi palju vahejuhtumeid. Olin siis ikka veel väga roheline. Bändi trummar läks pianistiga juba enne esinemist tülli, aga pärast esinemist juba täiesti, ehkki kontsert läks hästi. Kontserdi järel tähistati aga viinapitside kaupa täissaali ja nii edasi. Lõpuks läksid trummar ja pianist tüli õue lahendama ja mulle öeldi, et see on väga normaalne, parem on, kui nad lahendavad oma probleemi ära, meil on see tavaline, siis saame õhtuga edasi minna. Varsti tulidki nad tagasi ja kõik lõppes hästi. Olin siis veel palju noorem kui praegu ega suutnud uskuda, et see kõik tõesti aset leiab… Ilmselt oli see lihtsalt vene temperament, millega põrkusin, ja tegelikult ei osanud ma selle tõttu nukker olla. Pigem tegi säärane jaburuse aste mulle nalja.

Mul oli järgmisel päeval sünnipäev ja meie trummar oli endiselt ülemeelik. Varahommikul aeti mind üles, arvasin, et tahetakse teha sünnipäevaüllatust, aga öeldi hoopis, et Kadri, peame siit ära minema – trummar vihastanud oma sooviga ööbimiskoha perenaise nii välja, et meid tõsteti kell kuus hommikul välja.

Mujal on kõik sujunud?

Mulle meenub Ukraina. Tanel Rubeni bändis tegi kaasa ka Kristjan Randalu. Meil oli plaan, et kuna Kristjan tuleb Saksamaalt, teeme Ukrainas proovi. Ikkagi maailmatasemel pianist, kes ei mängi põhimõtteliselt mitte kunagi süntesaatoril või elektriklaveril. Prooviruumi, ühte kunkusse toodi otse muusikariistade poest Casio elektriklaver, millel polnud jalgu. Kahju, et sellest proovist pilte ei teinud, kuidas Randalu püstijalu seda kahe toolileeni peale asetatud elektriklaverit mängis! See oli kohutavalt naljakas!

Kontsert oli see-eest suurepärane. On hämmastav, et Ukrainas ja Venemaal tuleb džässifestivali kontsertidele väga palju inimesi, ükskõik, kui väike see linn ka pole.

Oktoobris käisin Saranskis, Arhangelskis ja Moskvas, ja see oli üks paremini organiseeritud kontserdireise – euroopalikult organiseeritud. Kolm kontserti, väga korralikud hotellid, söögid, lavatehnika, kõik jutud. Kõik oli hästi, palju inimesi ja tohutu menu. Äge. Kõige šefim Venemaa-reis üldse! 

Viimane kontsert oli Arhangelskis, kus tegime duokontserti – uskumatu, kahekesi suurel laval, ja kõik võeti tänuga vastu, mida iganes me ka ei teinud. Kohalikud džässielu suunajad tulid pärast lava taha tänama ja tundus, et jäävadki tänama ja rääkima… Olime sellest nii elevil!

Eks tuuakse palju lilligi?

Ukrainas küll. Kui esinesime European Jazz Orchestraga, polnud ma kogu aeg laval, sest vahepeal esines bänd lauljata. Aga pärast iga esitatud laulu tõi keegi mulle lilli…

On sul nendeks esinemisteks ka uhked kostüümid soetatud?

Jään ikka oma liistude juurde. Tavaliselt on mul seljas midagi väga lihtsat ja jalas tennised.

Viimasel ajal ei olegi ma Venemaal või Ukrainas enam sõna otseses mõttes džässi teinud. Laulan lihtsalt oma eesti- ja ingliskeelseid lugusid ning see risk on ennast õigustanud. Ma ei ole kunagi nii sooja ja võimsat tagasisidet saanud. Just eestikeelsed lood liigutavad sealset publikut eriti, mis on mulle tohutu üllatus. See tõestab taas, et kui oled oma energiaga sajaprotsendiliselt kohal, siis energia kajastub ka ilma, et publik sõnadest aru saaks.

Üks väga erilisi kontserte oli ka Itaalias, Rooma lähedal festivalil Fara Music, kus astusime üles koos Taavo Remmeli ja Virgo Sillamaaga. Enamik lugusid oli eesti keeles, see oli eesti luule kava ja müüsime isegi kõik kaasas olnud plaadid ära. Esinesime ühe hingematva vaatega mäe otsas paikneva linnakese vabaõhulaval, oli tohutult soe öö ja pärast tahtsid kõik kallistada. Nii Taavo, Virgo kui ka minu ees oli pikk järjekord, kes kõik soovisid tänada… Nii tore! Mul ei tule meelde ühtki riiki, kus eesti luule kava poleks hästi vastu võetud.

Sellesama kavaga ilmubki aprillis plaat.

See, mille pärast sa ööpäevade viisi oled üleval olnud?

Just. Tolle festivali korraldaja armus meisse nii ära, et pakkus salvestamiseks stuudiot tasuta.

Mis saab sellise hõivatusega su eraelust?

Väikesed puhkemomendid on vahepeal ikka ka. Tegelikult on mul nii, et kui töö suhtes on hea aeg, on ka eraeluga kõik hästi. Võib-olla peab minu puhul paika Tammsaare öeldu, et tee tööd, siis tuleb ka armastus. See elab minu sees ikka väga tugevalt.

Kui olen teinud midagi suurt ja hästi, siis tunnen, et jaksan rohkem armastada ja olla ka armastusväärsem.

Armastada keda?

Ennast ümbritsevat, nii inimesi kui ka keskkonda.

Huvitav, millega sa nn mõõnaperioodil tegeled.

Viimane mõõnaperiood oli paar aastat tagasi ja siis tegin rohkem sporti. Mulle on alati meeldinud käia hommikuti, mis on minu jaoks väga suhteline nähtus, jooksmas. Hommik võib olla mõnikord õhtul kell üksteist. See meeldib mulle väga-väga. Või üksinda uidata, käia mere ääres või metsas tundide kaupa. Mul tekib liikudes palju häid ideid. Kui mõni asi tundub väga problemaatiline või on mõni lahenduseta näiv olukord, siis metsas või mere ääres ja seejuures kindlasti liikudes näen lahendusi lihtsamini. Need lihtsalt tekivad pähe, ja kiiresti. Kui ma välja ei lähe, võivadki mõned asjad lahenduseta jääda.

Varem käisin jooksmas või kõndimas tunduvalt rohkem. Teen seda nüüdki, kui aeg vähegi võimaldab. Mulle on see nagu vaimne ring, mitte füüsiline. See on vaimu puhastus. Joostes vallandub verre õnnetunnet tekitav endorfiin – liikudes ei näe ma asju kunagi väga negatiivselt. Mõnikord on juhtunud, et ma ei pane tähele, et olen seisma jäänud või hakanud kõndima. See näitab, et mure on olnud ränk. Samas – kui sunnin ennast jooksma, lähen edasi ja liigutan, hakkavad asjad kohe lahenema. Näen väga selget seost.

Milline on sinu järgmise viia aasta plaan?

Saada maailmakuulsaks. (Naerab.) Nali naljaks, aga tegelen küll sellega, et väljaspool Eestit oleks rohkem esinemisi. Nüüdsest, esimest korda elus on mul assistent ja vaatame, kuhu me jõuame. Loodetavasti liitub minu meeskonda kevadel veel üks äge tegija, aga tema nime ma hetkel ütelda ei tohi. Estonian Voicesi juurde ongi juba õnneks tulnud inimene, kes meid väljapoole Eestit viia soovib. See inimene on Indrek Sarrap (muusikamänedžer, kontrabassimängija – toim). Tema korraldatud Estonian Voicesi jõulutuur oli nomineeritud isegi aasta ettevõtlusauhinnale. Eks näis, mis tuleb, see on väga pikaajaline protsess.

Ja siis – hüvasti, õppejõu töö muusika- ja teatriakadeemias?

Ei pruugi nii olla. Võib-olla ei õpeta ma lihtsalt nii suurel määral. Mulle meeldib, et olen akadeemia tegemistes osaline – see hoiab nii vaimu kui ka füüsilist laulutehnilist vormi. Pean ju olema ülesannete kõrgusel, mida annan oma õpilastele.

On sul endal üldse veel midagi õppida?

Loomulikult. Kogu aeg tunnen, et aina rohkem. Ma ei ole milleski täiuslik.

Muusikust elukaaslase Mihkel Mälgandiga presidendi vastuvõtul. Paar on ka koos musitseerinud ning Kadri usub, et lava viib neid edaspidigi kokku. Foto:

FOTO: Erlend Štaub

CV

Kadri Voorand

Sündinud 18. novembril 1986 Haljalas.

Lõpetas Rakvere lastemuusikakoolis klaveri erialal (2002), Haljala gümnaasiumi hõbemedaliga (2005), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia džässmuusika eriala bakalaureuseõppe (2009) ja interpretatsioonipedagoogika magistriõppe kiitusega (2011).

Alates 2011. aastast töötab EMTA džässmuusika osakonna lektorina.

Tegutseb laulja, arranžeerija ja laulutekstide kirjutajana.

Kollektiive: Kadri Voorand Trio, Kadri Voorand Group, Estonian Voices, Heliotroop, Avarus Ensemble, Tanel Ruben Quintet jt.

Pälvinud väga paljusid auhindu, preemiaid ja kõrgeid kohti džässikonkurssidel.

Elukaaslane muusik Mihkel Mälgand.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles