Lahkumislaul - Eino Tamberg

Eino Tamberg Foto: SCANPIX

In memoriam
 27.05.1930 – 24.12.2010
 

Veidi vähem kui kaks kuud tagasi võttis mu vastas raadiostuudios istet Eino Tamberg – kodumaise heliilma grand old man, üks tänavusi juubilare. Olime töö tõttu kohtunud varemgi, viimati enne seda suvel, kui vanameistri 80. sünnipäeva tähistamiseks tulid kultuurilehe KesKus vestlusringi tema õpilane, helilooja ja muusikakeskkooli direktor Timo Steiner ning mõned muusikutee alguses seisvad noored inimesed. Jutud räägitud, asutasime end lahkuma, kui  uksel pöördus üks noormeestest ümber, küsimaks, kuidas olla õnnelik ja muretu, nagu helilooja vestluses rõhutas. Eino Tambergi silmadesse ilmus rõõmsalt ulakas pilk ja huulile kaval naeratus. «Vaat ega ma ka täpselt ei tea,» muheles maestro. «Aga muretut olemist tuleb harjutada.»

Neil päevil olen paljudelt ta kaasteelistelt uurinud, millisena nemad Eino Tambergi mäletavad. Õnnelik inimene, kostetakse kõige sagedamini. Sõbralik. Naeratav. Armastav. «Lugu muretust mehest, kes inimesi armastab (koeri muidugi ka),» sai toonase leheloo pealkirjaks.

Persoonisaates «Kukul külas» jõudsime kõnelda loojaks kujunemise keerulisest teest, parematest ja halvematest aegadest. Küsisin Eino Tambergilt, missugusel ajal me tema meelest elame – ons see õnnelik aeg? «Minu arust on see kohutavalt õnnelik aeg,» nentis ta. «Piiratud maailmas elamine on lollus ja õudus. Ent vabadust tuleb osata kasutada, valikute tegemine on väga tähtis – et teed valiku, mis on kooskõlas sinu natuuriga ning samas võiks ka publikule huvi pakkuda.»

Tema oli oma valiku teinud – tulemuseks neli sümfooniat, üheksa instrumentaalkontserti ja mitmeid lavateoseid, filmimuusikat, soololaule jpm, kus läbi aja märkide kõlab  inimeseks olemise ilu ja valu, läbiva teemana tõuseb ikka ja jälle esile armastus. »Ma ei mäleta, kui vanalt valisin välja kaksteist teost, mida armastan. Ent see nimekiri muutub pidevalt – olen veendunud, et nüüd teeksin teistsuguse nimekirja. Kogu kunstimaailm on armastamise asi ja inimesel on õigus armastada just seda, mida ta tahab,» rääkis ta oma loomingust. Aga tõelised väärtused, kas või seesama armastus – mis on neist tänapäeval saanud? «Ma ei usu, et need on kadunud,» arvas Eino Tamberg. «Antiikajal tundsid inimesed umbes samu tundeid ja armastus oli neile sama tähtis kui meie jaoks praegu – on tundeid, mis ei kao ja on edasiviivad. Armastus on edasiviiv tunne.»

Kirjanik Maurice Maeterlinck on öelnud, et õnnelik olla tähendab harjutada end nägema lugematute ja nimetute tundide varjatud naeratust ja salapäraseid ehteid ning need ehted peituvad vaid meis endis. Eino Tamberg ja tema sõbrad säädisid õnne valemi paika kaheksateistkümneselt. «Tähtis on see, et me poleks mitte passiivselt õnnelikud ja rahul, sest ainult aktiivne elutunnetus on rikastav,» kõlas tema seisukoht ning seda rõhutas ta ka oma suvises juubeliintervjuus Postimehele: «Muusikat saab õpetada kui head käsitööoskust ja seda mitmete sellega seotud ainete läbi, kuid saab ja tulebki arendada ka silmaringi nii muusikas kui elus üldse. Mul on tunne, et inimene, kes on kohutavalt andekas muusik, kuid kui ta ainult muusikat armastab ja sellega tegeleb, ei saa temast kunagi väga suurt loojat. Et saada suureks, peab maailmast rohkem teadma, kui pelgalt muusikat tundma.» Uudishimu ei lakanud, põnevus jäi püsima – nii Meistris kui ka ta muusikas.

Talvises hämarduvas pärastlõunas, enne kui saateaeg otsa sai, palusin tal nimetada veel ühe enda loo, mida võiksime kuulata. Eino Tambergi valikuks sai 1969. kirjutatud «Lahkumislaul» ....