Andrus Joonas 40: otsides, mitte oodates valget laeva

Andrus Joonas oma näitusel «Aledoia» Pärnu Linnagaleriis. Foto: Alar Raudoja

Iga kunstnik tahab vahel suuremat hulka oma töid avaramas ruumis koos näha. Sageli tähistatakse sel viisil juubelit, ja peab tunnistama, et Joonaselgi täitus lõppeval aastal 40 eluaastat.

Kuid see pole ainus põhjus ülevaatlikuma iseloomuga isikunäitusi teha. Väikesele näitusele mahub enamasti üks seeria või projekt, rühmanäitustele vaid üks töö. Mahukamat sorti personaalne väljapanek annab nii publikule kui autorile võimaluse jälgida kunstniku arengu loogikat ja saada tervikpilt tema mõtteviisist.

Pärnu Linnagalerii raekojas on uus näitusepaik. Endise linnavalitsuse tööruumes on nüüd kunstigalerii seni kontserdimajas asunud ekspositsioonipinna asemel. Linnavalitsus töötab juba mitu aastat endises polikliinikus.

Ei tea, kas see ruumide vahetamise mäng progressile kaasa aitab, aga kõnealusel juhul on raha kokkuhoiu kaalutlustest lähtunud lahendus galeriile soodne. Raekojas on rohkem ruumi, esinduslikum meeleolu ning see asub kesklinnas ja näitab juba praegu märkimisväärselt kasvanud külastatavust.

Joonase näitusi tutvustavad tekstid on tavaliselt väga kodeeritud ja salapärased. Alustades mõistest «aledoia», mis on kunstniku enda välja mõeldud, tähistab tema kunsti ja tähendab põhimõtteliselt kõike alates elu mõttest ja lõpetades irooniaga kunstiteadlaste erialase leksika pihta.

Seekord juhatab ta oma näituse sisse nii: «Minu esivanemad rändasid 19. sajandil Tsaari-Venemaa suurtesse avarustesse otsima Tõotatud maad ja Valget laeva. /.../ Aga ajad muutusid ruttu ja uus režiim võttis neilt kõik, mis võtta andis. Kellelt vara, kellelt elu. Nooremad ja hakkajamad tulid Eestisse tagasi, valdavalt peale teist ilmasõda.

Minu vanemad kohtusid Kaukaasia eestlaste kokkutulekul Tallinnas ENSVs. Ju on see otsija vaim ja julgus pärit minu enda esivanematelt, sest olen alati otsinud ja mu hing ei ole muidu lihtsalt rahul.»

See pihtimus annab uue vaatenurga Joonase loomingule. Selgub, et ta ei olegi «asi iseeneses» ega tee vaid «kunsti kunsti pärast», vaid kõik need maalid ja performantsid on siiski seotud ka reaalsete isiklike kogemustega, ajaloolise kontekstiga, ühiskonnaga.

Autorile on see mõistagi ilmselge, kuid vaataja jaoks pole lihtne Joonase loomingut mõtestada. Näeme poolabstraktseid kujundeid, mis sageli balansseerivad dekoratiivsuse ja roppuse piirimail. Näeme kuldses kostüümis ja inglitiibadega meest läbi viimas mingeid koomilisi, poolreligioosseid rituaale. Ja hiiglaslikke pannoosid, mis jutustavad olematuid müüte.

Kõiges selles on tugev annus arhetüüpe, mis mõjuvad vaatajale alateadvuse tasandil. Siin on palju lihtsaid tõdesid, mis muutuksid ilma Joonase isikupärase, «õrna ja rõveda» kontraste täis kunstikeeleta klišeedeks.

Verbaalselt pole Joonas end kätte andnud: tema loomingut on liigitatud art brut’iks, kuid see on pelgalt stilistiline, väline tunnus. Sisuliselt saab siin läheneda ainult muinasjuttude ja müütide võtmes. Nende kohta midagi uut öelda on raske.

Selle näituse juures välja käidud isiklik ajalugu aitab mõista, et Joonas ei korruta niisama klišeesid, vaid on nende tõdedeni, millest hiljem klišeed saavad, jõudnud läbi isikliku kogemuse.

Näitus

Andrus Joonas
«Aledoia. Imelind ja valge laev»

6. jaanuarini
Pärnu Linnagaleriis raekojas