Ajal, mil Berliini alternatiivse kunsti keskuses ACUD avati pidulikult Berliini 1. Eesti Kultuuripäevad, kärgatas linna kohal äike ja valab vihma kui oavarrest. 15. ja 16. aprillil Berliini Eesti kultuuriseltsi KAMA 1. sünnipäeva puhul korraldatud Eesti Kultuuripäevad tõid kevadisse Berliini Eesti teatrit, kirjandust, filmi ja muusikat, kama ja kartulisalatit. Kohaliku Eesti kogukonna kõrval oskasid neid väärtusi hinnata ka sakslased.
Avasõnad ütles Berliini Eesti Kultuuriseltsi KAMA esimees Aira Paschke, kes rõõmustas arvuka publiku üle ja avaldas veendumust, et Eesti kultuuri toomine Berliini «oli ikka õige asi küll».
Hendrik Toompere monoetendust «Soolo» kogunesid vaatama kultuurihuvilised Berliini noorema, keskmise ja vanema põlvkonna eestlased, kohale sõideti aga ka Bremenist, Münchenist ja Frankfurdist. Groteskielemente sisaldav «Soolo» on tükk, mis tekitab ratsionaalselt mõtlevas publikus küsimusi. Nii ka Berliinis: «Miks peategelane lõpuks nutma puhkes? Kes on kujutletav Pascal? Kuidas õnnestus lennukiga riiki toimetada roostes kirves?» Etendusele järgnenud publikuarutelu käigus selgus muuhulgas, et ka Berliini tänavatel liigub «Soolo» tegelaskujuga sarnaseid üliinimese kompleksiga loomingulisi isikuid. Nagu näiteks samal päeval supermarketis nähtud end EDEKA arhitektiks nimetanud punases dressipluusis mees, kes kassalindile oma ostudest maja üritas püsti panna ja selleks kaasostjad järjekorras endast viisakalt ette laskis.
Berliini Eesti lapsed tunnevad Eesti hümni ära
Kultuuripäevad jätkusid järgmisel päeval Berliini Eesti koolis, kus lastega on kohtuma tulnud lastekirjanik Indrek Koff. Koffil oli kaasas kolm raamatut, «Koju», «Kirju koer» ja värskelt trükikojast tulnud «Ilusti». Berliini Eesti lapsed on julged ja ronisid kirjanikuonule nii lähedale kui mahub. Oma toa koristamine on tuttav teema siingi ja lapsed uurivad, et miks raamatus lapsevanemad ise ei korista ja nõusid ei pese ning leidsid, et punaste pükstega onu «ei näe sugugi hea välja». Koffi pruugitav sõna «issi» parandati küll saksapäraselt «papaks» ja Berliini eesti lapsed ei ütle ka enamasti korralikult eesti põrisevat rrrr-i, aga see ei sega neil siiski eesti keeles vabalt suhtlemast. Ja kui Koff mängis kaasavõetud Flügelhorniga vahepalaks eri riikide hümne, siis vähemalt Saksamaa ja Eesti omad tunti teiste seas võrdselt kärmesti ära.
Berliini valla asutamisest
Martin Ehala Suur-Eesti veebirakendus «Minu inimesed» pani Berliini «valla» eestlased, mõtlema selle peale, kes on üldse eestlane ja milline on tema identiteet siin Saksamaa pealinnas elades. Kas piisab vaid keelest ja kodakondsusest või on olulised ka nn tuumväärtused? Tulevaste berliinlastest vallaelanike seas tekitasid enim küsimusi ja kahtlusi veebirakenduse andmekaitse ja usaldusväärsus, veenvana mõjus aga parema kontakti loomise võimalus eestlaste kogukonnaga maailma eri riikides ning võimalus olla kursis teiste välismaiste «valdade» tegemistega.
Raido Mürk kolis Berliini
Ehala järel lavale astunud Jan Kaus ja Indrek Koff vabandasid, et kolmas esineja Raido Mürk on jäänud pidama Kreuzbergi linnaossa ja et nemad kaks võtavad tema loomingu esitlemise enda peale. Kausi ja Koffi esituses ettekantud lõigud «Asjaõigusest» kutsus publikus esile pikemaid naeruhooge ja nii mõnigi kohalolnu leidis, et Kausis on näitleja kaduma läinud. Eestlanna Ingrid Hübscher: «Ei osanud Jan Kausist midagi oodata, aga see kõik oli nii kohutavalt naljakas. Ja kes on see Raido Mürk ja kas ta üldse kusagil eksisteerib!?» Mürk tunneb end Kreuzbergis ilmselt koduselt, sest kes Berliinis mõnda aega elanud, teab, et mürki pritsivad südames muidu heatahtlikud berliinlased pea igal sammul - olgu selleks siis kas sapine bussijuht või torisev saiapoe müüja, või ka suvaline sulle järele karjuv möödakäija.
Kama ja kartulisalat
Kehakinnituseks oli kultuuripäevade vapper meeskond valmistanud suuremas koguses kartulisalatit, kama ja küpsisetorti. Kultuuripäevade teise päeva õhtune programm koosnes Eesti filmidest ja muusikast ning oli mõeldud ka saksakeelsele publikule. Anu Auna «Vahetus» ja Ivan Pavljutskovi «Ivanipäev» on filmid, mis kajastavad Eesti elu ja sakslaste jaoks oli huvitav näha kujutist naise rollist tänapäeva Eestis ning Eesti-Vene kultuurikonfliktist. Põnev näide Eesti filmikunstist oli ka kultuuripäevadel esilinastunud Berliinis elava filmirežissööri Ingrid Hübscheri komöödia «Valentin».
Järgnenud Eva Eensaar-Tootseni ja Maria Petersoni kitarrikontsert koosnes küll eestikeelsetest lauludest, kuid sakslased nautisid väga nende esitusviisi ja meloodiat. Eestlannaga abielus olev Jörg Thielmann märkis näiteks, et elava muusika esitus on alati suurepärane ning olulisim on muusikaga edasikantav energia, sama arvamust jagas hetk hiljem dirigent Kristiina Poska abikaasa Armin Schürer. Ja kui siis poolteist tundi enne südaööd astus lavale Tanel Padar Blues Band, langesid ka viimased kultuuribarjäärid. Kõik eesti kultuuripäevadele tulnud külalised said enne kojuminekut Berliini Eesti Kultuuriseltsilt kingituseks kaasa paki ehtsat Eesti nisuvaba Pärt-Jaagu mustsõstra kama.
KAMA 2 tulekul
Berliini Eesti Kultuuripäevade põhikorraldajateks olid Kadi Mustasaar ja Eesti Kultuuriseltsi KAMA esimees Aira Paschke, toimkonda kuulus veel kuus tublit Berliinis elavat eestlannat. Kust tuli see idee, mis motiveeris pingutama? Kadi Mustasaar: «Eks suures osas on see janu oma kultuuri järele. Eestisse satun vaid paar korda aastas, siis ei pruugi aga jõuda ka teatrisse ja kontserdile.» Sama kinnitas ka Aira Paschke: «Idee oli juba mitu aastat õhus. Tahaks väga osa saada Eesti rikkast kultuurielust, kuid ei saa Eestis käia nii tihti kui tahaks.» Paschke lisas, et programmi planeerimisel oli eesmärgiks näidata Berliinis eesti kultuuri võimalikult erinevate nurkade alt.
Tore, et oma osa said ka siinsed lapsed, kelledest paljude jaoks on Indrek Koff lemmikkirjanik. Aira Paschke: «Eesti kultuur võlub Berliini kontekstis teistsuguse perspektiiviga elule ja asjadele ning eestilikult ainulaadse irooniaga.» Korraldajad said nii esinejatelt kui publikult rohkelt positiivset tagasisidet ning järgmisel aastal on tulemas KAMA 2. Eesti kultuuri Berliini toomisest on saamas traditsioon.