Mälestuste tants kaelkirjaku peietel
4. jaanuar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagi varem pole festivali nimi mõjunud nii täpsena kui Dmitri Krõmovi musikaalset, visuaalset, kujunditiinet lavastuste kvintetti jälgides. Kunagi varem pole teatrivaatleja püüd nähtut sõnastada tundunud nii kohmakas, absurdimaiguliselt lootusetu. Kiirreageering Dmitri Krõmovi fantasmagoorilistele lavastustele näib sama jabur kui püüd «teaduslikult» uurida värviliste unenägude nägijat, kellest pole võimalik ilmutada päevapiltigi («Katerina uned»).
Aga see sõnastamatus mõjub lohutavalt ja vabastavalt. Kirjutajale etteantud tähemärkide laotuse kohal veikleb suur must siluett, kes kord oli unistus («Söör Vantes. Donki Hot»). Ja kuigi sul ei lasta unustada ümberringi tiirlevaid arvelaudade tuuleveskeid, sest ajalikud arvestavad veskid tärisevad karmilt nagu kuulipildujad, viipad ometi mustadele tiibadele, lootes kaasa lennata, koos unistusega ellu jääda.
Dmitri Krõmovi lavastused tegelevad mälu suhtelisuse ja kaduvusega. Mälestuste, unistuste, loovuse hävitamise ja tagasiigatsemise paradoksidega. Intelligentsi saatusega, mis paratamatult sõltub eluajast ja sünnimaast – kumbagi pole võimalik valida ega maha salata. Seda tõeluse ja unede köietantsu jälgides on hetki, mil saalis ei söanda hingatagi, plaksutamisest rääkimata, sest siis võib õhuakrobaat vääratada, mälestus katki minna.
Ehmatav kontrast
Üks kütkestavamaid, imelikumaid, kujundlikumaid sündmusi oli «Kaelkirjaku surma» lõputult kestev algus. Neli inimest tulevad lavale ja panevad kokku teelaua, mille neli jalga kohe algul õige natuke logisevad. Siis hakkavad nad jalgade alla ükshaaval järjest kõrgemaid värvilisi klotse laduma. Ehitavad kaelkirjakut.
Ja kui esimene kord äpardub, alatakse kannatlikult jälle algusest. Absoluutne kontsentreeritus, koostöö sõbralik pingestatus mõjub nakatavalt: tekib tugev illusioon, et kentsaka kaelkirjaku püstitamine ongi võimalik, et see olend tõusebki jalule, ärkabki ellu, kappabki areenile ja tantsibki seal oma pikkadel jalgadel, nii et saepuru lendab.
Mis toiming see õieti on? Elusolendi kasvatamine? Hukkumisele määratud riigi rajamine? Vildaka, groteskse tsirkuseartisti ülesehitamine? Igatahes mõjub ehmatav kontrast põhjaliku, aeganõudva loomise ja hetkelise varingu vahel. Teetassid purunevad kildudeks ja algavad kaelkirjaku matused.
Liigutavad, naljakad, veidrad ärasaatmiskõned, kus igaüks räägib iseendast, aga iga vaataja liidab juurde isiklikud assotsiatsioonid. Mälupiltide tärkamise ja salgamise, peamise varjamise ja paljastamise nukker komöödia.
Krõmovi lavastused kaitsevad loovust ja loojaid. Elutarga illusioonivabadusega, ent samas lapsemeelse hingepuhtusega väärtustatakse mängu, mis loob olemisele päristähenduse.
Mälestused kaovad
Mängu võlu ja valu väljendub erinevalt: pastelse õrnusega liivale lauldud ooperi, džässmuusikali ja itku sulamina, mis rajatud Tšehhovi repliikidele («Oksjon»); aega ja ajalugu igavikuna tunnetava harda reekviemina («Oopus nr 7 – Genealoogia»); aga ka räige halastuseta visioonina üleelusuurusest «matuškast», kes lämmatab oma poja, nii et mälestuseks ei jää isegi tillukest punast kingapaari («Oopus nr 7 – Šostakovitš»).
Krõmovi lavastustes sisaldub mõru ja ometi lootusrikas teadmine: pärast seda kui raamatud perversse kuulekusejoovastusega kempsupotist alla uhutakse, tuleb jälle see hetk, mil inimkäsi sukeldub veekeerisesse, et vettinud paberitükke välja õngitseda ja ritta seada, uuesti lugema õppida, et taas kord veerida elutähtsat sõnumit («Donki Hot»).
«Genealoogias» paiskab ajaloo tuuleiil publiku sekka mustvalgete ajalehetükkide lumesaju. Jätavad need iilid meile valikuvõimaluse? Kas saaksime taagast vabaks, pühkides viimse kui mälufragmendi hoolikalt oma juustest ja talvekampsuneilt? Või oleks siiski arukam korjata paberitükikesed hoolikalt rüppe, et hiljem üksi ja keskendunult neid lugeda, ridade vahelt vastuseid otsida?
Kuni sõnad muunduvad saepuruks, mis pudeneb me taskutest ja kõrvadest suure tsirkuse areenile, kus tantsiskleb kohmakas kaelkirjak. Kus vehib relvaga «emake Stalin». Kus põleb helilooja klaver kesk roostes klaverikarkasside võigast romurallit. Kus oksjonile pandud lapsepõlvekodust leitud valge kaltsunukk topitakse peadpidi ajaloo segumasinasse.
Kõige selle kohal lendab suure musta inimlinnuna don Quijote oma rüütliromaanilike õilsate unistustega. Me püüame vaadata ühtaegu üles ja jalgade ette, et tema tugevate klaasidega prille mitte kogemata puruks astuda, vaid läbi nende laotuses tähti vaadelda.
Loodame, et vähemalt üks ilmutatud päevapilt kallist inimesest on põuetaskusse saepuru vahele alles jäänud. Sest tema küsivatesse silmadesse vaadates on võimalik luua heliteos, maal, teatrilavastus.
Teatrifestival
Rahvusvaheline festival
«Talveöö unenägu 2010»
Tallinna Linnateatris
• Dmitri Krõmovi lavastused «Söör Vantes. Donki Hot», «Kaelkirjaku surm», «Katerina uned», «Oksjon», «Oopus nr 7»
• teater «Draamakunsti kool», Dmitri Krõmovi loomelaboratoorium