Ristikivi jünger kannatuste rajal

Kaur Kender

FOTO: Teet Malsroos/­Õhtuleht

Kaur Kender on aastatetagusest tegelaste seltskonnast välja kraaminud «Iseseisvuspäeva» tegelase Karl Pajupuu, kes nüüdseks on Euroopas elanud, kel on Genfis naine ja kes tuleb Eesti rikkuri Leo Värgi käest miljoneid välja nõudma. Karl ei suuda elada ilma alkoholita ja päevast päeva läheb tal vaja mitmesuguseid segusid, et tõtt vaatavat reaalsust endale kuidagi söödavaks teha.



Pajupuu on ka sado-maso kalduvustega, ta ohib ja puhib kinniseotud kätega hotellivooditel, kuni armuline hotellilits (kelle tööpäev algab juba kella üheksast hommikul) suvatseb talle lõpuks härjakaraga vastu kürba anda. Viimane on aga nii jäigastunud kui võimalik ja hommikul jääb sellest kõigest vaid soe tunne sellesse elundisse, mida on löödud. Kui sind suvatsetakse lüüa, polda sinu vastu ükskõikne, nii näib väitvat peategelase elufilosoofia.

Väärib märkimist, et Pajupuu kaalub sada kilo, ei suuda kunagi põgeneda ja huvitavaid kaubamärke kandvad tegelased nagu Gucci, Versace ja YSL muudavad ta tõstjakeha jalahoopidega lilla-sinise-valge seguseks rosoljeks. Pajupuu aga ei tõsta midagi, hommikul näeb ta läbi keerulise viinahämu hämmastusega, et nägu on jäänud endiselt terveks, nii võib ta jätkata oma äriläbirääkimisi, siduda lipsu ette ja ainult imestada, et lipsude abil, mille ta on ette sidumata jätnud, visati kinniseotuna kanalisse üks naine.

Nagu klassika

Kirjanik viitab samale nähtusele, millest kunagi kirjutas Karl Ristikivi oma «Hingede öös»: ressursid, mida sa oled pruukimata jätnud, kasutatakse kusagil ära kellegi põrmustamiseks. Iga jalatäis maad oli kunagi kellegi käsi, kirjutas geniaalne Ristikivi, ja märkan praegu hämmastusega, et Kender läheneb klassikale ja on ise samaaegselt klassika: Ristikivi mõte näeb välja nagu Kenderi mõte, kuid need ei kattu.

Niisugune on Kenderi raamatu filosoofiline taust. Karl on Eestis tagaotsitav, mitte korrakaitseorganite, vaid Värksi poolt (Marks Karli enam ei otsi, Marks on peagi tapetud, talle endale on tekitatud veripunane lips sellega, et ta lõualuu on veetud nabani – selle eest, et püüdis kirjutada Briti juhtivasse majandusajakirja).

Ta ema saab haisu ninna, et Karli ei suhtuta mitte igal pool ülihästi ja nii mõtleb ta sellest Värksile kituma minna. Ema juures aga pole kunagi olnud tegelikku isa ja just sellepärast on Karl elajas. Ikka isa puudumise tõttu. Ema pool on Karli jaoks liiga palju kopitanud Nõukogude tausta, ema on liiga uhke oma kapis seisva margariini üle, mis võib vastu pidada sadu aastaid, samuti häirib Karli asjaolu, et mamma hoiab kohvi juues alati kolm näppu tassist eemal.

Kõige selle eest põrmustatakse vana arhitekst, semiootiliselt võttes luuakse palimpsesti-struktuur vana arhiteksti kohale ja armas poeg tõmbab Nõukogude väärtusi kandvalt emalt vaiba jalge alt ära. Vana daam kukub end trepist vigaseks. Kuid ta ei oiga, nagu Margaretki hiljem ei oiga, kui temaga natuke pahasti käitutakse. Endiselt helisevad ema juures telefonid, mis viitab ikkagi parematele aegadele, uute epohhide saabumisele.

Mida see vaiba jala alt ära tõmbamine ikkagi sügavamates kihistustes tähendab? Tähendab seda, et subjekt on ennast kehtestanud eimiskile, tema sünnihetke ja päritolutunnistuste juures on olnud katkestused. Bataille’ järgi tähendas igasugune õudus seda, et sul ei ole enam tunnistusi kõigest sellest, mis on olnud omane, emast, isast ja kodusest interjöörist. Kender on kahtlemata olnud humanitaarinstituudi loengute tähelepanelik kuulaja, see avaldus juba «Ebanormaalses» ja ta konstrueerib pidevalt mingit valukarjatust, mis tugineb põhjalikumatele teadmistele.

Mässaja ka 40selt

Karl Pajupuu on nagu hunnik mingisugust sado-maso-ollust. Olles pidevalt raskes joobes, ujub kõik ta silme ees, kui teda pekstakse. Temale jäävad ainult väikesed kavalused, et arstid ei tõmbaks lina ta loppis keha pealt, et ta ei peaks nende ees vingerdama. Kartulikrõpsud lagunevad ta käes tolmuks, sest on liiga vähe viina. Pajupuu jõuab ainult üllatuda, kui YSL ja Gucci teda traataia taga udjavad.

Üllatavad aspektid on ööbikute kuulamise juures väga teretulnud: näiteks on ta meelitatud, kui saunapunaselt tulitavad ta käed, mida ta on oma sihverplaadi kaitseks seadnud. Et löögid teda taas nii rängalt ei tabaks. «Comeback» on nagu Käthe Kollwitzi gravüür «Sõda», mis kujutab lihtsalt ühte inim­olendit, käed ahastavalt silme ees.

Kahtlemata ei ole «Comeback» Kenderi parim teos, «Ebanormaalse» taset on raske ületada. Kuid Kender julgeb olla mässaja ka neljakümneselt ja hoida end maailma, kus paremus kellegi ees on konkreetselt käegakatsutav, mitte ei sõltu kellegi kultuuribürokraadi või kiibitseja tujust.

Sellega seoses võiks Kender ka teha ise vastava järelduse: nii kõval mehel nagu Putin on täiesti ükskõik, kas ta vanaisa oli Stalini kokk või mitte. Need, kes kuhugi on jõudnud, ei taha põhimõtteliselt vastutada selle eest, mida keegi kunagi ammu väljaspool subjekti haardeulatust on teinud, selle eest vastutamine on absurd. Ning just selles seisneb Kenderi romaani paatos.

Raamat
Kaur Kender
«Comeback»
Eesti Keele ­Sihtasutus
2010

Tagasi üles