Mart Kivastiku film koputab tunnetele ja südamele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

«Üks mu sõber»: Sass (Aleksander Eelmaa, vasakult), Ruth (Rita Raave) ja Mati (Aarne Üksküla).

FOTO: Exitfilm

Mati kaotab naise. Ja elu mõtte. Välja ilmub Sass, kes hakkab tema sõbraks. Vahepeal on Ruth, kes armastab nii ühte kui teist. Tavaliste inimeste tavaline lugu, nagu Mart Kivastikul ikka – kurb, aga lõbus ka. Sedapuhku autori enda lavastud mängufilmina, mille peaosades on neli suurt: Aarne Üksküla, Aleksander Eelmaa, Rita Raave ja Tartu. Kinolinal sellest reedest.



Mart, detsembri algul ironisee...

Oot, üks hetk, ma viskan selle sahmaka alla. (Telefonitorusse kostab mütsatus.) Ma olen siin katusel praegu, roogin lund. Mis see küsimus oligi? Ja kas see tuleb mingi pikem asi või? Tuleb? Ma ronin igaks juhuks alla ja... Kohe lähen tuppa!

(Möödub kaks minutit.) Kas nüüd võib? Kõigepealt minu lugupidamine – vanast ajast tean, et tartlased on suutelised igasugusteks vägitükkideks, aga et te seal nii kõvad mehed olete, et võiksite katusel turnides ja lund rookides ka intervjuud anda, seda ma ei uskunud.

Jajah. (Naerab.)

Detsembri algul ironiseerisite te siinsamas Postimehes PÖFFi võistlusprogrammi kokku võttes, et mida mornim film, seda suurem kunst. Kas peavalu on nüüdseks möödas?

Möödas jah. Tagantjärele see programm isegi meeldis. Oli nii erinevatest asjadest kokku pandud – ja eks see elu ikka kipu nii minema ka, film on nii nagu maailm, ega see kuidagi teistmoodi saa olla. Võimsalt must ja sünge.

Kuidas sobinuks sellesse «Üks mu sõber»?

Kui, siis tasakaalu mõttes ehk. Nagu helgem pool või...  

Olete kirjutanud, et hea teater on alati rohkem kui teater. Ilma kohustuseta olla sotsiaalne ja poliitiline. See võib olla armastusest ja surmast ja üleüldse meie elust. Sellest, kuidas me siin hakkama püüame saada. Kehtib see ka filmi kohta? «Ühe mu sõbra» kohta?

Kõik, mis ütlesite... täpselt sellist filmi ma tahtsin teha. Kui vaatajad ka nii arvavad, olen ma väga rahul.

Te olete aktiivne kirjanik, dramaturg ja publitsist. Teie näitemänge lavastatakse vähemalt kord aastas. Enamasti sagedamini. Ilmuvad raamatud ja artiklid. Miks ja kust üldse see filmihuvi? Just soov ise filmi teha?
Filmihuvi ongi minu põhihuvi. Kõik muud huvid on tulnud sellest, et ma pole saanud filmi teha.

Mida see peaks tähendama?

Eestis on ju metsik järjekord nendest, kes tahavad filmi teha, raha on aga kolme-nelja jaoks aastas. Mina olen üle kümne aasta lihtsalt oodanud... (Kivastiku lühimängufilmid «Isa» ja «Armuke» valmisid 1990ndate lõpus – toim.) Pärast kooli läksin kohe Tallinnfilmi tööle, tahtsin igal juhul filmi juurde jääda. Seoses Tallinnfilmi kokkukukkumisega kukkus aga kokku ka eesti film.

Mis on filmile kõige lähem asi? Kirjutamine. Tahtsin kunagi Moskvasse õppima minna, kõrgematele stsenaristide ja režissööride kursustele, ka kirjutama hakkasin sellepärast, et sinna sisseastumiseksameid teha. Siis lõppes NSV Liit ära ja asi jäi pooleli. Nii et kogu see kirjutamine on, jah, ainult filmi pärast.

Ja teatrist polnud ma üldse vaimustuses. (Otsib sõnu.) Aga teater on ainuke viis, kuidas kirjutaja saab üldse raha teenida. Ilukirjandusega pole Eestis võimalik ära elada.

Nii et tõuge, kuidas seda nüüd öeldagi, on tegelikult väga labane?

Elus ongi nii – paljude asjade põhjused on pooleldi labased. Võib öelda küll, et oled suur kunstnik, aga sa pead ju elus kuidagi hakkama saama. Ma ei viitsi väga nälginult ka ringi käia. (Naerab.) Mulle meeldib veini juua – selleks on aga Eestis vaja väga palju raha...

Mis veini puutub, siis kas Tartus püsib selle hind jätkuvasti üle mõistuse kõrge – vastu teie avalikku üleskutset linnavalitsusele seda seadusega langetada?

Paraku küll. Vähemasti on olemas Dorpati vein. Kui esilinastusele tulete, saate.

Tuleks tagasi filmikarjääri alguse juurde. Millega te jõudsite Tallinnfilmis üldse hakkama saada?

Jõudsin niipalju, et Aare Tilk tegi ühest minu jutust endale stsenaristide ja režissööride kursuste lõpufilmi (lühimängufilm «Semm» valmis 1990 – toim). Ma olin toimetajana kogu aeg ninapidi võtete juures, mulle jubedalt meeldis. Siis hakkas ta tegema «Tule tagasi, Lumumbat», mille juures ma alguses olin. Ühesõnaga, ma sebisin seal ringi nii palju kui võimalik.

Kust see filmihuvi üldse pärit on?

Ma ei tea, mulle meeldis metsikult filme vaadata. Nii palju kui see toonase piiratud kinolevi juures võimalik oli.

Kas mõni helge hetk on jäänud ka praeguseni saatma?

Oo jaa, Bernardo Bertolucci «Konformist» näiteks. Nägin seda toonases raudteelaste klubis (seal on praegu Eesti Rahva Muuseum – toim). Ma olin siis mingi 13 või 14. Hiljem tuli juba ülikooli filmiklubi – praegu Tartus nii head kohta ei olegi.

Kuivõrd tõukas ise «Üht mu sõpra» väntama okas, mis jäi kurku kahest varasemast enda kirjutatud täispikast loost «Taarka» ja «Vasha» – kummagi filmiga te ju päriselt rahule ei jäänud, «Taarka» puhul võtsite koguni valjuhäälselt sõna?

Väga palju. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi oli kumbki stsenaarium algul päris hea. Hiljem, ümberkirjutamise käigus, käkerdusid need üsna ära. Aga mis ma siin ikka kobisen, film on režissööri oma. «Ühe mu sõbra» puhul tahtsin saada sellist filmi, millega ise rahul oleksin. Alguses mõtlesin, et kui nad ei luba minul teha, palun Lembit Ulfsakit või et ma saaks vähemalt koos temaga teha. Ulfsakit sellepärast, et tema on selline režissöör, kes oleks teinud just nii, nagu mina. Aga tema ei viitsinud ja mis mul muud üle jäi...

Mis värk teil selle Ulfsaki ja tema «Keskea rõõmudega» on? Viimast olete nimetanud vaat et üheks paremaks eesti filmiks...

Täpsustan, kõige parem eesti film on Mark Soosaare «Jõulud Vigalas». «Keskea rõõmud» (Lembit Ulfsaki režiidebüüt aastast 1986 – toim) on lihtsalt näide sellisest igas mõttes korralikust filmist, millist praegu suurt ei tehta. Sellisest, mis on kinno tavalise vaataja jaoks. Mitte kunstipanek, mis ei ole ju ka paha, aga...

Ühesõnaga, mulle meeldis ja meeldib Ulfsak metsikult, aga kuna ma õiendasin tema filmi «Lammas all paremas nurgas» (Ulfsaki teine režissööritöö aastast 1992 – toim) kallal – olin, jah, kunagi õudne filmikriitik –, siis ta ei sallinud mind üldse, aga lõpuks oli nõus siiski «Isa» (Kivastiku lühimängufilm «Isa», milles Ulfsak mängis – toim) tegema. Ta on selline vanakooli näitleja ja lavastaja.

Ma ei saanud ikka päris täpselt aru, mis see tavalisele vaatajale mõteldud film endast siiski kujutab. Ehk seletate?

Nojah, see «Keskea rõõmude» näide kõlab natuke... Et kui tahetakse tuua sellist madalat, mittekunsti näidet, siis üteldakse ikka, et «Keskea rõõmud». Aga pole sel häda midagi ja mis kõige huvitavam, see läheb kogu aeg paremaks. Mõne teisega seda ei juhtu.

See vaataja asi ei tähenda, et sa peaksid lati alt läbi hüppama – see tähendab mõistlikke, korralikke häid filme, mis on kurvad ja rõõmsad, ja mis, saate aru, on tunnete või südame jaoks. Meil tehakse jube palju selliseid mõistuse- ja n-ö kunstilisi filme. See ei ole väga minu rida.

No aga mis juhtub siis, kui keegi ei tulegi seda n-ö vaatajafilmi vaatama – peate oma sõnad ära sööma!

Ma ei tea. (Naerab.) Tõesti ei tea. Mina teen filmi ikka nii nagu... iseendale, noh, nii nagu mulle meeldib. Kuidas võiks see vaatajale meeldida, eks kahe nädala pärast ole selge, siis ütlen.

Kust üldse «Ühe mu sõbra» tõuge? Elust enesest?

Elust jah. See on pärislugu. (Otsib sõnu.) Nägin seda kõrvalt. Rohkem ei tahakski ütelda.

Selle filmi juures on üks konks. Kes käivad kinos? Noored – peamiselt. «Üks mu sõber» on aga vananevate inimeste lugu. Kas te seda ei karda, et saal jääb hõredaks?

Ma ei oska sel viisil mõtelda. Mina teen filmi ikka sellistele endasugustele. Neile, kes samamoodi mõtlevad või tunnevad. Ja neid ei olegi nii vähe. Ma usun.

Igal juhul ei kiputa sellevanustest, pealt 60stest või sellele lähenevatest eriti filme väntama. Meie enda viimase kümnendi töödest oskan nimetada vaid kahte, «Vana daami visiiti» ja «Vanu ja kobedaid», viimastki üpris tinglikult.

Nojah, stsenaristika work­shop’ides tambiti mulle kogu aeg, et kuule, tee nad 30-aastasteks. Siis on popp lugu. Aga Otar Iosseliani «Kuu lemmikud» – millised onklid seal mängivad? Suurepärane film.

Kas te tšehh Jan Sveraki «Tühje pudeleid» olete näinud? Seal on ka peategelaseks 65-aastane pensionär, mees, kes proovib tuua oma tühja ellu muutust rattakulleri ja pudelite vastuvõtja ametiga. Filmist, muide, sai kodumaal hitt, mis tõi kinno ka vanema generatsiooni ja jättis kaugele selja taha Harry Potterid ja James Bondid.

No vot. Kahjuks ei ole näinud.

Kas ma sain õigesti aru, et «Üks mu sõber» on kirjutatud spetsiaalselt Aleksander Eelmaa ja Aarne Üksküla duetile?

Jah. Neile kuidagi istub koos. Ja mulle ka. See hakkas juba ammu pihta. «Peetri ja Tõnuga» (Kivastiku näitemäng, mis esietendus 1997 – toim) vist. Tõnu Oja oli Sassi (Aleksander Eelmaa – toim) sõber ja Sass ütles, et kirjuta üks «Tõnu ja Sass» ka. Ja siis ütles Aarne, et kirjuta parem «Tõnu, Sass ja Aarne». Siis ma kirjutasin hoopis «Teenri», kus nad olid kõik kolmekesi koos, Tõnu, Sass ja Aarne.

Mida see spetsiaalselt kellelegi kirjutamine üldse tähendab?

Seda, et ma hoian kirjutades teda silme ees. Ma teisiti ei saagi. Ega kirjutamine ei ole tegelikult kirjutamine. Kirjutamine on ikka üleskirjutamine.

Kumma tegelaskujuga, Mati või Sassiga, te ise samastute?

Ei ütle. (Naerab.)

Matist ma saan aru – põhjus, miks tal jalad alt lüüakse, on naise surm. Sassist, tema isetusest, soovist sõber olla ja selle nimel ka armastatud naisest loobuda, ma nii väga aru ei saa. Mis mees ta õigupoolest on? Või – miks ta on?

Hoiaksin siinkohal suu kinni. Tähtis on see, mida ta teha üritab – Matit päästa. Muu pole oluline.

Kas osa filmi tegevusest toimub (Lutsu) raamatukogus sellepärast, et teile meeldib seal istuda? Ja miks Tartu?

Ausalt öeldes on see suisa pooleldi selle filmi põhjus ka. (Kivastikku võib näha pidevalt istumas Tartu Lutsu raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake – toim.) Mulle meeldib see raamatukogu, igas mõttes. Kui sa näed sellist riiulitega saali, seda, kuidas elu on seal natuke seisma jäänud ja natuke eraldatud... Sinna annab huvitavaid asju välja mõtelda. Muidu lähevad raamatukogud üha enam käest ära, mida uuem, seda steriilsem. Raamatukogust kasvas välja Tartu, kuigi püüdsin tegevust ära viia. Ei õnnestunud.

Kas vastab tõele, et te olevat viimasel ajal ka kõrtsmikuks hakanud?

Ei ole. Ärge pange, et kõrtsmik. Asi on selles, et raamatukogu pannakse nüüd varem kinni ja üldse tehti olemine seal Vaikses Nurgakeses natuke ebamugavamaks, nii et meil tuli kirjandusmaja keldrisse üle kolida, meil on nüüd klubi, mille nimi on Krüpt. Kõlab jubedalt, eks?

Pole viga. Midagi Tallinna Kuku moodi?

Ideaalne oleks, miks mitte uus Kuku, sest vana Kukut pole enam olemas. Üldiselt, mina vastutan. Et poleks punker, aga ka mitte ka liiga korralik koht.

Kas sealt on pärit ka kogu see tore publitsistika, mis teilt Tartu Postimehe veergudel ilmub?

Üsna palju, jah.

Miks te seda kirjutate – ega selliseid kirjanikke ju kuigi palju ei ole, kes võtaksid aktiivselt sõna ühistranspordi, bussi- ja lennujaama, üldse Tartu kolkluse ning muu sellise olmelise asjus.

Ma kirjutan siis, kui mind miski häirib. Miks ma ei võiks? Ma loodan, et sest natukenegi tolku on. Enamik asju on küll lootusetu, aga ma vähemasti kirjutan, et süda rahul oleks. Lollust on liiga palju.

Kas ma eksin, kui väidan, et teie artiklitest viimane, kus te ütlete andmekaitseseadust kritiseerides, et isamaa sai otsa ja plats on puhas, sest endised punased ja valged panid seljad kokku, et Eestis tsensuur kehtestataks, on konkurentsitult enim vastukaja pälvinud?

On jah. Ja väga positiivset, mis mind üllatas. Aga see üldine parteistumine on täiesti jube. Kui sa pole parteis, siis sa ei ole kuskil. Ja partei mõtleb sinu eest. Pealegi ei erine need sunnikud üksteisest mitte millegi poolest. Tundub ka, et eestlastele sobib see parteilisuse värk. Niru rahvas järelikult – ordnung macht frei!

«Üks mu sõber»
•    Pärast naise surma ei taha Mati (Aarne Üksküla) enam elada. Naine oli kogu tema elu – üksi pole elul mõtet. Kuigi Matil on töö raamatukogus ja seal on tema kõrval kolleeg Ruth (Rita Raave), kes on teda aastaid salaja armastanud, on Matil eluga raske edasi minna. Siis ilmub ei tea kust välja püsimatu Sass (Aleksander Eelmaa), kõigi hädaliste sõber.
•    «Üks mu sõber» on Mart Kivastiku kirjutatud ja lavastatud täispikk mängufilm. Operaator oli Jarkko T. Laine, kunstnik Katrin Sipelgas, helilooja Ardo Ran Varres ja produtsent Anneli Ahven.
•    Reedest on film Tallinna ja Tartu kinoekraanidel, peagi ka mujal Eestis.

Tagasi üles