/nginx/o/2016/05/04/5338237t1h342f.jpg)
Eesti-Saksa taustaga stsenarist ja filmirežissöör Ingrid Hübscher teeb tõsielulise laenguga komöödiaid, mis ajavad ühtaegu nii naerma kui ka nutma. Intervjuu on tehtud paar päeva pärast Hübscheri uusima filmi «Valentin» esilinastust Berliinis.
Eesti naine sirutab tiibu Berliini filmiilmas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Äsja esilinastus Eesti Kultuuripäevade raames menukalt teie viies lühimängufilm «Valentin». Mis tunne on?
Hea tunne on. Eks alguses on kõhe seal istuda. Sa oled filmi valmis teinud, aga sa ei tea kunagi, kuidas publik sellele reageerib. Ja kui sa niimoodi istud seal suure rahvahulga sees, siis sa märkad, et inimesed mõnikord naeravad teiste kohtade peal, kus sina mõelnud oled või ei naera üldse siis, kui sa ise oled mõelnud, et on väga naljakas. Kõige rohkem on mul aga hea meel selle üle, et mul oli võimalus Eesti Kultuuripäevadel Berliinis osaleda. Ja kindlasti ka selle üle, et kahele peaosatäitjale, kes nägid esimest korda seda filmi, film meeldis. Kuna mul tegid professionaalsed näitlejad tasuta tööd, siis nende jaoks see film õigustas end ära.
Kuidas jõudsite selleni, et filme teha? Mis on teie taust, ja kuidas juhtus nii, et just Berliinis oma esimesed filmid tegite?
Olles siin Berliinis kahe väikese lapsega kodus, läksin lihtsalt filmikursustele. Sel hetkel oli mul vaja kodust välja saada ja enda jaoks aega. See mõte muidugi, et filmi õppima minna, tiksus mul juba enne tükk aega peas. Esialgu mõtlesin üldse dokumentaalfilmide tegemise peale. Ma õppisin Inglismaal sotsioloogiat ja see tundus mulle sel hetkel loogiline, võib-olla tahtsin alateadlikult oma haridust kuidagi ära põhjendada. Aga kui ma siis filmikursustel esimesi lugusid välja mõtlema hakkasin, siis mul hakkas neid leiutades väga lõbus. Ja kui siis veel näitlejad tundi jõudsid ja nendega töötama sai hakata, siis hakkas veel lõbusam. Nii need lood tulema hakkasid. Ja nüüd ma siis ei teagi enam, millal ma selle esimese dokumentaalfilmini jõuan.
/nginx/o/2016/05/04/5338255t1h5dd6.jpg)
Miks alles nüüd?
Mul endal kodus kasvab kaks poega ja kui ma neid vaatan, siis juba väga väikesest peast nad ju täitsa teavad, kes nad on ja siis mõtled paratamatult selle peale, et milline sa ise olid lapsena. Mina lapsena ka kirjutasin väga palju, lavastasin etendusi koolis ja pioneerilaagrites ning veetsin palju aega oma isa töö juures Draamateatris (Ingridi isa on näitleja Martin Veinmann). Mäletan, et istusin garderoobis ja lugesin grimmilaua peal olevaid stsenaariume. Kodus lindistasin kasseti peale peaaegu terve Pipi Pikksuka raamatu, mille ma lugesin sisse Salme Reegi häälega. Tahtsin näitlejaks saada, aga elu tuli vahele. Nii et selles mõttes tundub mulle praegune elu, mis paljudele võib ju näida täieliku kannapöördena, väga loogiline. Ma küsin endalt, et kui oleksin kohe 18-aastasena läinud teatrikooli lavastajaks õppima, siis mis lugusid mul oleks rääkida olnud.
Milles näete oma missiooni? Miks te filme teete?
Ma kindlasti ei tee filme selleks, et teha lihtsalt nalja ja pakkuda meelelahutust. Ma kirjutan lugusid ja teen filme teemadel, mis on mulle hetkel olulised. Võibolla ei mahugi nad alati kindlasse žanrisse. Need lood ei ole sellised, mida me tavaliselt ehk komöödia all mõistame. Ma lihtsalt leian tõsistes teemades jaburaid või absurdseid, naljakaid hetki. Elus on nii palju kurbe ja hulle asju. Huumor aitab nende raskete asjadega hakkama saada. Oskus enese üle naerda tuleb ju ka aastatega. Ma ei taha oma filmidega panna inimesi nutma. Kui nad nutavad ja naeravad koos, siis on hea.
/nginx/o/2016/05/04/5338265t1h09a5.jpg)
Kas Berliinis on lihtne filmi teha?
Öeldakse, et Berliin on väga loominguline keskkond. Siin lähevad inimesed kuidagi väga lahti ja ka minu puhul see on nii. Minu jaoks on juhtunud õiged asjad õigel ajal. Kui mul on lugu nii kaugel, et pean hakkama endale meeskonda otsima, siis satuvad need õiged inimesed mu teele õigel hetkel. Muidugi ei koputa mulle keegi lihtsalt uksele. Olen ise otse läinud näitlejate juurde, kes mind huvitavad. Palju on siin ka võrgustikke, kust leiab endale kontakte. Samas on tegijaid väga palju ja seda raskem on leida neid, kes on sinu jaoks õiged. Näitlejad, kellega ma olen koostööd teinud, on juba 10-15 aastat selles maailmas tegevad. Paljud on alustanud teatrist ning on siis otsustanud filme hakata tegema. Ja hea on, kui sul kümne aasta pärast hakkavad tasustatud tööd tulema. See on karmim maailm võib-olla kui Eestis. Sellepärast ma ka väga austan neid, sest seda peab ikka ainult armastuse pärast tegema, ega muidu ei valiks seda teed.
Kes on toetanud?
Mul on siiani olnud kõik väga väikese eelarvega projektid, kus ma ka ise olen olnud produtsent. Viimane film sai rahastatud crowdfundingu abil. Kogu meeskond tegi tasuta tööd. Inimestel on selleks väga erinevad põhjused. Oleneb sellest, kus keegi parasjagu oma karjääri mõttes on. Tihti arvatakse, et hea projekt võib uksi avada - osaled kuskil festivalil ja jääd kellelegi silma. Nendest näitlejatest, kellega Valentini juures koostööd tegin, ei olnud keegi algaja. Peaosaline Anjorka Strechel, kes on kaasa teinud paljudes tuntud saksa telesarjades ja kes näiteks Venemaal rolli eest filmis «Kraj» 2011 aastal parima näitlejanna auhinna võitis, põhjendas mulle oma tulemist sellega, et tal ei ole sel ajal midagi muud teha ja et musklit on vaja töös hoida. Parem teeb ta filmi kui maksab ise koolituse eest. Lugu talle meeldis ja nii oligi.
Mis teemad teie filmidest läbi jooksevad?
Öeldakse ju et režissöör teeb oma elus kogu aeg ühte filmi. Kirjutamise ajal on kõik lood minu jaoks ikka uued ja erinevad. Aga kui ma oma filmidele tagasi mõtlen, siis tegelikult ikkagi jookseb neist kõigist läbi uute alguste teema. Uus algus kui paratamatus või lootus. See ju sobib igati - filmitegemine on ju ka minu jaoks uus algus.
Kust tulevad ideed?
Seda nüüd ei ole, et istuks maha, näriks pastakat ja ootaks et tuleb idee. Pigem on neid rohkem kui teostada jõuab. Eks nad ikka elust enesest tulevad. Ma arvan, et ei ole üldse mõtet lugusid rääkida või filme teha, kui sa ei ole valmis oma väga isiklikku elukogemust jagama. Huvitaval kombel, ainult siis kui räägid väga isiklikest asjadest, muutub see universaalseks. Omast kogemusest võin öelda, et kui kirjutan ikka midagi väga isiklikku, nii et ma lausa mõtlen, kas ma ikka julgen seda üldse kellelegi näidata, siis just see läheb teistele vägagi korda.
Teie isa on Eestis tuntud näitleja, mida tema filmitegemisest arvab?
Eks ta ikka julgustab mind ja see on tore. Oma päris esimese filmi «Jaani öö» ma tegin isaga. Kirjutasin selle loo teda silmas pidades ja see on ka ainuke film, mille ma Eestis teinud olen. Sel hetkel, kui ma seda filmi tegin, olin ühel filmikursusel neli kuud käinud ja ma ei teadnud filmi tegemisest suurt midagi. Isa ütles nii vahvalt, et oo, see on mu esimene rahvusvaheline filmiprojekt. Aga kui metsa läheb, siis keegi ei pea sellest midagi teadma. Nii et meie selline vaikiv kokkulepe võttis mul pinge maha.
/nginx/o/2016/05/04/5338269t1hded9.jpg)
Milline on teie filmisuhe Eestiga?
«Valentini» juures oli meeskonnas mitu Berliinis elavat eestlast. Filmi kunstnik ja kostüümikunstnik olid eestlased. Helindamine käis Eestis, samuti sõitis Eestist võteteks Berliini kohale 1AD Eik Tammemäe. Nii et selles mõttes oli tegu Eesti-Saksa koostööga. Tegelikult ka päris oma esimese filmi «Jaani öö» tegin ma Eestis. Aga ma elan Berliinis ja minu kontaktid on siin. Mulle väga meeldib režissööri ja autori Michael Rabigeri mõte «õitse seal, kuhu sa istutatud oled».
Mis saab edasi?
Oma filmide festivalidele saatmine võtab hetkel olulise osa mu ajast. Ja eks selles maailmas läbilöömine on ikka väga raske. Tehakse väga palju häid filme. Et kuhugi festivalile sisse saada, pead väga suure konkursi läbima. Olen alles selle teekonna alguses. Eks vaatame, kuidas viimasel kahel filmil minema hakkab. Esimesed kutsed filme sügisel erinevates Saksamaa linnades näidata sain pärast Eesti Kultuuripäevi. Aga esimesi festivalikutseid ma veel ootan.
Hetkel on ettevalmistamisel kaks uut lühimängufilmi stsenaariumi. Üks on lugu lastega, mis saab ilmselt olema paras väljakutse. Ma ei ole varem lastega filmi teinud ja kuna üks neist saab olema mu oma poeg, siis ma kujutan ette, et seal võib ikka huvitavaid olukordi tekkida, kus ta tahab ise lavastada ja üldse sõna ei kuula. Ja siis veel üks 15-minutiline draama-komöödia. Samuti on valmimas ka esimese täispika mängufilmi stsenaarium ema-poja suhtest ja et see on ühe mu lühifilmi edasiarendus - see on draama-komöödia kolme inimese kohtumisest ja sellest , et kunagi ei ole hilja uuteks algusteks.
Intervjueeris Katri Soe-Surén, Berliin
Ingrid Hübscher
Sündinud 1976 Tallinnas
Lópetanud Tallinna Inglise Kolledzhi, óppinud Suurbritannias Warwicki Ülikoolis sotsioloogiat ning Londoni Ülikoolis (SSEES) poliitikateadusi.
Filmialase hariduse saanud Berliini MET filmikoolis ja Kaskeline Filmiakadeemias
Filmograafia: