Anne Veski sõi viietärnihotellis pakisuppi

Anne Veski ja Peeter Vähi

FOTO: Anne Veski erakogu

Postimehe ajakirjanik Verni Leivak kirjutas raamatu «Gastrollid U-duuris ehk Eesti muusikute uskumatud seiklused nõuka-ajal».

300-leheküljeline raamat sisaldab värvikaid mälestusi Anne Veski, Jaak Joala, Tõnis Mägi, Gunnar Grapsi ja teiste eesti muusikute uskumatutest juhtumistest suures ja laias Nõukogude Liidus, kus neid jumaldati, kätel kanti ja vahel ka naha peale anda üritati. Raamat on illustreeritud eraarhiividest pärit unikaalsete fotodega.

Avaldama katkendeid sellest põnevast teosest.

Meenutavad Anne Veski ja Benno Beltšikov

Anne: Nõukogude artist ei tohtinud honorarist midagi – peale päevaraha – endale jätta, kõik tuli viia Goskontserti ja teha aruanne.

Sellele Sopoti konkursile olid külalistena nagu meiegi, kutsutud näiteks Sheena Easton ja Charles Aznavour. Loomulikult said nad soliidse honorari ja ei nemad ega korraldajad kujutanud ette, millise minimaalse summa võisime meie endale jätta.

Benno: Elasime väga korralikus viietärnihotellis. Sheena Eastonil oli kaks mustanahalist ihukaitsjat ja meile kõigile oli kasutamiseks antud uhked mersud. Nõukogude aja inimesele oli see suur luksus.

Anne: Olin tõeliste staaridega võrdne tegelane.

Benno: Mersud seisid hotelli ees ja läksime Annega lõunat sööma. Võtsime kaks õlut ja kaks praadi. Ning meil olid selle söögikorraga nelja päeva rahad läbi – me ei tulnud selle pealegi, et nii kallis on!

Jõudsime autosse ja juht küsis, et lugupeetud daamid ja härrad, kuhu siis nüüd edasi sõidame? Et võib-olla veel mõnda restorani? Läksime hoopis oma numbrituppa ja ülejäänud päevad sõime kaasavõetud pakisuppi.

Tagavara pidi Nõukogude artistil alati olema, ehkki vaatasime aknast oma Mercedese peale. Vahel tegime linna peal väikese ekskurseeriva ringi, käisime jalutamas ning valge mütsi ja kinnastega autojuht jäi meid ootama. Sõitsime siis taas hotelli ja sõime kodust kaasavõetud toidukraami.

Kohutavalt mage tunne oli. Oled auga premeeritud laulja, aga samas mitte keegi. Aga noh, nõukogude inimene oli sellegi üle õnnelik, et sai välismaal käia.

Tagasi üles