Kaksteist alasti naist Jaak Joala magamistoas

Jaak Joala (2003) pärijad ei pea vähemalt praegu laenatud raha tagasi maksma

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Postimehe ajakirjanik Verni Leivak kirjutas raamatu «Gastrollid U-duuris ehk Eesti muusikute uskumatud seiklused nõuka-ajal».

300-leheküljeline raamat sisaldab värvikaid mälestusi Anne Veski, Jaak Joala, Tõnis Mägi, Gunnar Grapsi ja teiste Eesti staaride uskumatutest juhtumistest suures ja laias Nõukogude Liidus, kus neid jumaldati, kätel kanti ja vahel ka naha peale anda üritati. Raamat on illustreeritud eraarhiividest pärit unikaalsete fotodega.

Avaldame katkendeid sellest põnevast teosest.

Meenutab Vladimir Šeripov

Ma ei uskunud, aga Ukrainas, ehkki seal kõneldi valdavalt vene keelt, olid naised Jaak Joala järele lausa hullunud. Lilli toodi meeletult, ehkki lumi oli veel maas ja õisi polnud reeglina sel aastaajal kusagilt saada, kui ehk Eesti paar lillekasvatusega tegelevat näidissovhoosi välja arvata. Usun, et kingitud lilli võis pärast kontserti olla umbes kolmsada kilo.

Vahetasin pärast esinemist esimesena riided ära ja läksin kontserdipaiga ametisissekäigu juurde. Seal oli kuni kolmkümmend naist, kes kõik Joalat ootasid. Piltilusad naised.

Meil oli Ikarus buss, mina lõin Ikaruse naisi täis, Jaška tuli samuti bussi. Ning naiste tähelepanu, mis oli seni püsinud minul, kadus momentaanselt.

Läksime siis Jaška kolme- või neljatoalisse luksusnumbrisse, ja tegelikult oli ta väsinud. Naisi võis numbris olla kümme kuni kaksteist.

Kell võis olla kolmveerand üksteist õhtul, ja keegi hotellitöötajatest ei kobisenud – Joala oli ju zvezda! Mulle meeldis see väga.

Jaška ei saanud hästi aru, mis toimub. Pani lilled vannidesse, vannitubasid oli mitu, ja mina muudkui vahutasin naistega. Püüdsin olla hästi lõbus ja seltskondlik, tahtsin neile näidata, kui kõva mees ma olen, ja naistel silmad särasid.

Aga siis tuli Jaška vannitoast lilli vannitamast välja ja keeras kõik tuksi. Kuni ütles mulle eesti keeles, et ma ei viitsi enam, ma lähen magama.

Ja siis toimus midagi müstilist. Need kümme või kaksteist naist läksid tema magamistuppa, võtsid riidest lahti ja… «Mina! Ei, mina!» hüüdsid nad läbisegi… Vaene Jaška! Aeg-ajalt karjus ta: «Pils! Pils! Pils! Tule aita, ma ei suuda enam, tule aita!»

Mina aga jõin üksinda nukralt konjakit. Ning Jaška sai sellest õhtust kõik õppetunnid kätte. Ka mina sain õppetunni, et Jaška enam meiega samas bussis sõita ei tohi. Sõitku parem Volgaga, nagu talle seisusega ette nähtud oli.

Järgmisel korral sõitiski Volgaga. Ja meie saime naised kätte, aga tassisime nad oma numbritesse.

Tagasi üles
Back