Meeleheitlik põgenemine psühhopaadist KGB-lase eest

Anne Veski ja Vitamiin Foto: Anne Veski erakogu

Postimehe ajakirjanik Verni Leivak kirjutas raamatu «Gastrollid U-duuris ehk Eesti muusikute uskumatud seiklused nõuka-ajal».

300-leheküljeline raamat sisaldab värvikaid mälestusi Anne Veski, Jaak Joala, Tõnis Mägi, Gunnar Grapsi ja teiste Eesti staaride uskumatutest juhtumistest suures ja laias Nõukogude Liidus, kus neid jumaldati, kätel kanti ja vahel ka naha peale anda üritati. Raamat on illustreeritud eraarhiividest pärit unikaalsete fotodega.

Avaldame katkendeid sellest põnevast teosest.

Meenutab Rein Laaneorg: unustamatu põgenemine

Minskis peeti Eesti NSV kultuuripäevi, see oli aeg, mil solistiks oli Aivar Mäe, ilmselt aastal 1986. Terve nädala olime andnud kontserte ja lõpuks toimus Valgevene kultuuriministeeriumi bankett, saime veel eduka esinemise eest Vitamiiniga riikliku autasu.

Bankett sai hotellis Minsk läbi ja bassimehel oli seal vana pruut, ilus blond tüdruk, kes töötas selles hotellis, müüs seal ajakirju. Bassimees hakkas mulle rääkima, et kuule, pruut kutsub enda poole, tal pole meest kodus, tule ka kaasa. Võtame pruudi sõbrannagi kaasa. Olin tegelikult väsinud, mind ei huvitanud üldse, et minna veel võõras linnas kuskile seiklema. Näitas siis mulle seda sõbrannat – kole kui öö, mis minu huvi veelgi alla kiskus, aga kurat, ta rääkis mulle augu pähe. Sõitsingi siis lihtsalt sõbramehe poolest kaasa. Taksoga paarkümmend kilomeetrit linnast välja.

Jõudsime uuslinna, mis meenutas meie Lasnamäed. Üheksakorruselised hooned, kus vaatad ühest aknast teise. Ühetoaline korter asus üheksandal korrusel ja pruut rääkis, et täna on mees tööl, karta pole midagi.

Anne Veski ja Vitamiin, foto: Foto: Anne Veski erakogu

Istusime köögis, ajasime juttu, võtsime viina ja veini. Kell võis olla üks või kaks öösel, kui järsku – uksekell. Pruut ütles ehmunult, et mees tuli koju. Selgus, et tema mees oli kohaliku KGB töötaja, kes kandis relva ja on kõigele lisaks ka psühhopaat. Väga närviline inimene.

Naine ütles, et kustutame kähku tuled ära, aga uksekell aina helises ja helises, see võis kesta oma veerand tundi, lõpuks hakkas ukse taga lõhkuma. Oli ju öö, terve maja kajas. Ja mina mõtlesin, et miks ma ometi siia tulin?... Sitt tunne oli, sest mul polnud tegelikult ju sinna korterisse võõraste naiste juurde üldse asja.

Möödus pool tundi, ja tekkis vaikus. Me ei saanud ju ikkagi kuidagi korterist minema, arvasime, et ta ootab ukse taga ja lööb maha. Mitte ei löö, vaid laseb. Istusime pimedas köögis, ja ma sõna otseses mõttes värisesin üle kere – lugesin minuteid, kui palju elada on jäänud. Istusime nõnda umbes veerand tundi, ei julgenud isegi omavahel rääkida.

Äkitselt hakkasime õuest kummalisi kõmakaid kuulma. Me ei julgenud välja vaadata, mis toimub, ja kui siis järsku seljatagant käis vastu köögiakent kolm pauku! Vend oli roninud mööda vihmaveetorusid ja rõdude kaudu üheksakorruselise maja akna taha! Need kõmakad tähendasid seda, et ronides tulid allpool asunud vihmaveetorud maja küljest lahti ja kukkusid alla vastu asfalti.

Mõtlesime, et nüüd on kõik perses. Kaputt. Naised olid aga nii targad, et ütlesid: nüüd siva uksest välja! Ausalt, ma poleks ise selle peale tulnud. Oli sügisene aeg, haarasin esikust mingisuguse mantli kaasa, kingad jäid maha ja panin valgete sokkidega välja. Jooksime, õigemini lausa lendasime trepist alla. Lõpuks jõudsime suurele maanteele ja võtsime takso.

Õnneks ei läinud ma oma numbrituppa, sest see mees oli teadnud meie nimesid ja tubade numbreid, kus elasime – saime teada, et vend oli tulnud meid sinna hiljem otsima.

Järgmisel päeval oli kultuuriministeeriumis Vitamiini autasustamine, aga olin kiiruga kaasa haaranud tibi mantli. Mul polnud riideidki, ja valged sokid olid nii puhtad, nagu polnuks nad maapinda puudutanudki. Nii et autasustamisele laenasin riideid teistelt kuttidelt.