Karl Madis veetis kirgliku öö tundmatu kaunitariga

Heini Vaikmaa, Karl Madis ja Kalju Nurm kusagil Lõuna-Venemaal Foto: Heini Vaikmaa erakogu

Postimehe ajakirjanik Verni Leivak kirjutas raamatu «Gastrollid U-duuris ehk Eesti muusikute uskumatud seiklused nõuka-ajal».

300-leheküljeline raamat sisaldab värvikaid mälestusi Anne Veski, Jaak Joala, Tõnis Mägi, Gunnar Grapsi ja teiste Eesti staaride uskumatutest juhtumistest suures ja laias Nõukogude Liidus, kus neid jumaldati, kätel kanti ja vahel ka naha peale anda üritati. Raamat on illustreeritud eraarhiividest pärit unikaalsete fotodega.

Avaldama katkendeid sellest põnevast teosest.

Karl Madis: tundsin, kuidas pisarad rinnale kukkusid

Selle sama laeva peal oli üks imekaunis tšehhi tüdruk, kellest möödudes tekkis kohe silmside. Kui muidu märkasin, et ta oli mingi seltskonnaga koos, siis seekord seisis ta üksipäini reelingu ääres. Ja kuna ta mulle samuti niimoodi otsa vaatas, ütlesin talle oma kajuti numbri.

Kell kaksteist koputatigi kajutiuksele, aga ma olin Ivo Linnaga ühes kajutis. Sel ööl aga Ivo millegipärast ei tulnud, ma ei tea, kus ta oli – vist olid jäänud Karavani pillimehe Jaan Karbiga baari istuma.

Tüdruk läks hommikul niimoodi ära, et ma tundsin, kuidas ta pisarad kukkusid mulle rinna peale. Ja kui üles ärkasin, oli mul hõbekett koos medaljoniga kaelas.

Sellest kohtumisest on tekkinud ühe laulu idee, mida saab kuulata mu Nat King Cole´i laulude plaadilt, see stoori on ühes laulus olemas. Peakirjaks on «Ilmselt» ja selle viimased sõnad on: «Ilmselt ei näe ma sind iialgi...»

Rohkem ei kohtunudki me kunagi.

Ta oli tõeliselt kaunis naine, aga noh, Eesti ja Tšehhi vahel on pikk maa ning toona pidi ju isegi sotsialismimaale minekuks taotlema viisat.

Üks tüdruk on mulle kirjutanud ka Moskvast, aga ma ei teagi täpselt, kes ta selline oli. Ta kirjutas lihtsalt ümbrikule: Karl Madis, Tallinn, Estonija. Kirja sain telemajast kätte.