Prožektorite kiirtevihus on tore küll, aga nurga taga luurab tume tulevik – nii võiks kokku võtta Nukufilmi stuudio juhi Arvo Nuudi murejutu, millega ta eile, pärast Mati Küti nukufilmi «Taevalaul» nimetamist 2010. aasta parimaks eesti filmiks, lagedale tuli.
Hiljaaegu 52. sünnipäeva tähistanud stuudio, kes on ka Taevalaulu» tootja, on sipelnud majandusraskustes juba pikemat aega. Pidevalt on vähenenud üksikute filmiprojektide riiklik rahastamine, millega aasta ringi tegutsevat ja rohkem kui 20 töötajale palka maksvat Nukufilmi on seni üleval peetud – näiteks kahanes 2010. aastal Eesti Filmi Sihtasutuse eraldatud toetus 15 protsendi võrra, 4,6 miljoni kroonini.
Peale selle võib stuudiot juba tänavu ees oodata sunnitud lahkumine oma praegusest kodust, Niine tänaval asuvast endisest suka- ja sokivabriku tööstushoonest.
Maja, kus Nukufilmil on kasutada 678 ruutmeetrit koos paviljonide, töökodade ja ladudega, sai äsja uue omaniku ja nüüd kardab stuudio, et senine allahindlusega üür ähvardab tõusta tasemeni, mis käib üle jõu.
Nukufilmi enda hinnangul, ja seda väljendab ka nende avalik murekiri, ei ole küsimus vähem ega rohkem kui kogu animatsiooniliigi edasikestmises sellisel kujul, nagu seda on aastakümneid teatud ja tuntud nii Eestis kui ka kaugemal.
«Näen tulevikku suhteliselt süngetes toonides – olukorra jätkudes võib meid ees oodata täielik marginaliseerumine, mis tähendab paari lühikest filmi aastas, stuudiopinna kahanemist neljandikuni senisest ja spetsiifilise kvalifitseeritud tööjõu lahkumist. Tahaks loota, et ma eksin,» ütles Nuut.
Tekkinud olukorda võimendab see, et 2008. aastal, kui majanduskriis polnud endast veel märku andnud, laskis Nukufilm käiku ambitsioonikad, tehniliselt keeruliselt teostatavad, pika võtteperioodiga filmid, mille lõpetamiselt masu jalad alt lõi. «Tegijad ei anna alla, nemad tahavad oma keerukust kätte saada, ja õige ka,» ütles Nuut.
Tema sõnul on selleks, et stuudio areneks ja käiks ka tehniliselt ajaga kaasas, vajaka kaks miljonit krooni. Kokkuhoiuks on Nukufilm juba vähendatud töötajate palka ja saatnud kogu kollektiivi kolmeks nädalaks palgata puhkusele.
Kõigele vaatamata eile siiski pidutseti. Ja põhjusega – 45-minutiline «Taevalaul» on monumentaalne teos, mis õigustab olemasolu iga sekundiga. Ka aasta filmi tiitlit välja andva Eesti Filmiajakirjanike Ühingu hääletusel oli ülekaal mäekõrgune.
«See on film, mis ületab sürrealistliku jõuga gravitatsiooni ja tõuseb kõrgustesse, kus hingata jaksavad vähesed,» kõlas põhjendus, millega käis kaasas Olympic Casino välja pandud 2000 eurot. Mati Kütt ise hindas tunnustust väga kõrgelt. «See on asjatundjate otsus,» rõhutas ta.
Nukufilmi pöördumine
Mis seal salata, aastad 2009–2010 olid eesti animatsioonile säravad – saime nimekamatest nimekamate, nii Ottawa kui Zagrebi festivali grand prix’, mis andis õiguse esitada ennast Oscarile, aga ka Euroopa parima lühianimatsiooni Cartoon d’Ori ja nüüd siis veel Neitsi Maali, Eesti aasta parima filmi kõrge tunnustuse. Mida enamat võiks hing veel tahta!
Ometi seab karm reaalsus hiljuti oma 53. sünnipäeva tähistanud Nukufilmi eksistentsiaalsete tõsiasjade ette, mida paraku ka pidupäeval eirata ei saa: 2010. aastal vähenes Nukufilmi eelarve koguni 15 protsenti ja stuudiot võib veel sel aastal ähvardada oma senisest kodust väljatõstmine.
Küsimus ei ole vähem ega rohkem kui animatsiooni ühe liigi – nukufilmi – edasikestmises sellisel kujul, nagu me seda teame ja nagu seda maailmas tuntakse!
Siiras tänu Eesti Filmiajakirjanike Ühingule märkamise eest, et «suure» mängufilmi kõrval võib ka «väikese» filmi energia osutuda suureks! Teie tähelepanu aitab ehk rõhutada, kui oluline on, et filmitegijatel oleks võimalus pühenduda kollektiivsele loomingule – filmi tegemisele.
Aasta filmid ja ajakirjanikud
2010. aasta parimad kinolevi filmid:
1. «Ootamatu tühjus» (levitaja Tallinnfilm)
2. «Valge pael» (Otaku)
3. «Algus» (Forum Cinemas)
4. «Fantastiline hr Reinuvader» (Forum Cinemas)
5. «Valss Bashiriga» (Otaku)
2010. aasta parimad filmiajakirjanikud:
Aasta parima filmiajakirjaniku auhinna jagasid Annika Koppel, keda tunnustati tänuväärse ja ajamahuka töö eest Eesti filmiklassika kaardistamisel raamatus «Kevade. Suvi. Sügis», ja Ülo Pikkov, kelle raamat «Animasoofia» annab tulevastele filmiajakirjanikele professionaalse sõnavara animafilmidest kõnelemiseks.