Minu-vaated maailmale

Foto: Repro

Kuidas reisitakse 2000. aastatel? Kes ja kellena reisib? Mis pälvib kirjutaja tähelepanu? Milliseid iseloomulikke suundumusi võib möödunud kümnendi reisikirja kohta teha «Minu»-sarja reisiraamatute näitel, sellest kirjutab Anneli Kõvamees Tallinna Ülikoolist.
 

Reisikirjade üldpilt on läbi aegade olnud kirju nii kirjutajate, külastatavate paikade kui ka reisikirja stiili poolest. Ühe suundumusena võib välja tuua reisikirja muutumise järjest subjektiivsemaks, külastatavate maade ja objektide asemel on rõhuasetus nihkunud enam reisikirja kirjutajale. Seda markeerib ka näiteks «Minu»-sarja raamatute pealkiri.

Petrone Prindi raamatusarja raamatud on omandanud kindla positsiooni nii raamatumüügi edetabelites kui ka reisikirjanduse üldpildis. Toomas Kiho on Sirbis nimetanud Petrone Printi koguni «Eesti reisikirjanduse moodsaks impeeriumiks». 2000. aastatel on nii «Minu»-sari kui ka teised reisiraamatud tõusnud Eesti kirjanduses olulisele kohale, reisikirju ilmub väga erinevate elualade esindajatelt.

Petrone Prindi juhtfiguur Epp Petrone on märkinud ajalehele Meie Maa antud intervjuus, et «Minu»-sarja puhul üritatakse «[---] leida erinevaid inimtüüpe ja elulaade, nii et lisaks antud maa tutvustusele tutvustame alati ka mingit subkultuuri: mismoodi elatakse akadeemilises maailmas, mismoodi sõjaväes, mismoodi haiglas, mismoodi on vabatahtliku elu kusagil lastekodus. Nii et iga raamat sarjas tutvustaks lugejatele maailma mitmes mõttes uue nurga alt».

Karl Ristikivi on oma 1958. aastal ilmunud reisikirjas «Itaalia capriccio» kirjutanud: «Päris nägemine on aga otsene kontakt kõigi meeltega, see eeldab kuitahes lühikest muutumist linna päriselanikuks. Siia kuulub tingimatu eeldusena uitamine linna tänavail, orienteerumine tänavanimede rägastikus, sõitmine tavalise reisijana avalikel liiklemisvahenditel, trügimine rahva hulgas, või ka ainult oma sammude kuulmine tühjal kõnniteel.»

Linna tõelise nägemise alla ei kuulu vilksatavad pildid bussiaknast või kiirkõnd üle peaväljaku ja põgus pilguheit turismiobjektidele. Ristikivi puudutab oma reisikirjas üht olulist aspekti reisimise juures: reisimisviisi, vastandades turismi ja nn päris-nägemise. Paul Fussell on märkinud raamatus «The Norton Book of Travel», et turism on väliselt juhitud, ei minda mitte sinna, kuhu tahetakse, vaid kuhu turismitööstus on määranud. Turism pehmendab mugavuse ja tuttavlikkusega ning kaitseb uue ja iseäraliku eest. See kinnitab eelnevat vaadet maailmast, selle asemel et seda põhjalikult ümber korraldada.

Kirjanduslikumas vormis on põhimõtteliselt sedasama täheldanud raamatus «Laevaga Leningradist Odessasse ehk Miks otse minna, kui ringi saab» ka näiteks Voldemar Panso: «Turisti pilk oleneb palju kutsealast, kalduvusest, eelharidusest. Kuid üldiselt on see midagi niisugust, kus tugev annus naiivsust on segatud pealiskaudsusega, ja puhkuserõõm ning reisiromantika lisab optimismi juurde.

Turistil pole äripäeva, ta on lõbus. Tema ei lähe, vaid teda viiakse; ta ei vaata, vaid talle näidatakse. Usub kõike, mida talle räägitakse, või on varem juba häälestatud nõnda, et midagi ei usu. Teeb juhuslikust detailist sageli üldistava järelduse; viieminutilisest vestlusest juhusliku riigialamaga selle riigi majanduselu kokkuvõtte.»

Viimase kümnendi reisikirjade üheks iseloomulikuks jooneks on see, et enamasti ei põhine reisikirjad turismireisidel, nagu see oli tavaline näiteks Nõukogude ajal ilmunud reisikirjade puhul. «Minu»-sarja reisikirjad põhinevad pikemaaegsetel kokkupuudetel, kirjutajad on mõnda aega elanud selles kohas, millest nad kirjutavad.

Välismaale mineku eesmärgid on olnud erinevad, peamiselt on mindud õppima või tööle (nt Kristiina Praakli «Minu Itaalia», Liis Kängsepp «Minu Argentina», Maria Kupinskaja «Minu Alaska», Tarvo Nõmm «Minu Island», Urmas Väljaots «Minu Pariis») või on mujale elama satutud näiteks kooselu või abielu tõttu (nt Epp Petrone «Minu Ameerika», Kätlin Hommik-Mrabte «Minu Maroko», Marje Aksli «Minu Moldova»).

Muutumist päriselanikuks markeerib ka näiteks Reet Klettenbergi «Minu Ungari» alapealkiri «Välismaalasest pärismaalaseks». Kirjutajad puutuvad tihedalt kokku maa igapäevaga: liiguvad kohalike kõrval kauplustes ja turgudel, otsivad elamispinda, suhtlevad mitmesuguste ametnikega ja ekslevad bürokraatia rägastikes, muuseumide ja näitusesaalide kõrval käiakse ka kohalike kodudes jne. Lühiajalise ja põgusa (turistliku) visiidi puhul jäävad need valdkonnad enamasti katmata.

Kõikides raamatutes leiavad käsitlemist kokkupuuted võõra maa kommete ja tavadega, kohanemine ning oma-võõra, harjumuspärase-veidra vastandused. Sageli erinevad eestlasest kirjutaja veendumused ja tõekspidamised kohalikest, millest võivad sündida rohkem või vähem värvikad episoodid.

Näiteks on Epp Petrone käsitlenud «Minu Ameerikas» kokkupuuteid sealsete tarbimisharjumustega, vastamisi on kirjutaja ökoloogilisem ja korduvkasutust propageeriv maailmavaade ja ameerikalik tarbimiskultus. Sarnaseid kokkupõrkeid puudutab ka näiteks  Liis Kängsepa «Minu Argentina» ja Kaia-Kaire Hundi «Minu Nepaal».

Kui reisikirja autor on kohal olnud juba väga pikka aega, siis võib toimuda ka vastupidine muutus, elukohamaa kombed-tavad ja harjumused muutuvad normiks ning n-ö imelikku, võõrasse konteksti asetub Eesti. Nii täheldab enam kui kümneaastasel kohalviibimisel põhinev Mai Loogi «Minu Tai»: «Miski ei ole Tais halvem kui Eestis, vastupidi, mitmed asjad on selgelt paremad. Ja mis pole paremad, on lihtsalt teistsugused.»

Maailmas enam ringireisinuile on selge igasuguste normide suhtelisus, nagu märgib ka Kätlin Hommik-Mrabte «Minu Marokos»: «Tõesti, väga palju oleme kinni oma harjumustes. Tegelikult aga on nii, et see, mis meile normaalne tundub, tundub võib-olla just enamikule maailma kodanikest ebanormaalne, ja vastupidi. Normaalsus on väga suhteline.»

«Minu»-sarja reisiraamatud on ilmekas näide päris-nägemisest, neis ei piirduta põgusate pilguheitudega ning ei liiguta vaid peatänavail, reisikirjades jõutakse ka argimaailma ja tavainimeste ellu. Samas tuleb reisikirjades välja ka see, et vaatamata sellele, et ollakse muutunud päriselanikuks (mille vastandiks oleks turist), ei olda siiski «päris» päriselanik, kirjutajatel on säilinud teatav kõrvalpilk, teise-pilk, märgatakse erisusi, mida kohalikud ei märka.

Näiteks ehitised, objektid, tavad-kombed jms, millele kohalikud tähelepanu ei pööra, mida nad «ei näe», kuna neile on see harjumuspärane ja igapäevane osa linnaruumist. Näiteks käib Marje Aksli «Minu Moldovas» pildistamas vanu mosaiikidega kaetud bussipeatusi ning vanu puidust uksi, millest kohalikud eriti midagi ei arva. Kui paljud eestlasedki oma kodulinnas liikudes pööravad tähelepanu ehitistele, arhitektuurile või mitmesugustele monumentidele ja skulptuuridele?

Võimaluse näha Eestit ja eestlasi väljastpoolt tulija pilguga pakub Justin Petrone «Minu Eesti», kus humoorika kõrvaltooniga on muu hulgas käsitletud eestlaste toidukultuuri ja suhtumist aega.
«Minu»-sarja raamatutes leiab vaid põgusaid viipeid traditsioonilistele, turistlikus mõttes vaatamisväärsustele. Turismi puhul on üks olulisi märksõnu vaatamisväärsustega tutvumine, on teatud objektid, mille nägemist peetakse kohustuslikuks.

Dean MacCannell on raamatus «Defining travel: diverse visions» näitena toonud Prantsusmaa, mille puhul tuleb kindlasti käia Pariisis, kus tuleb ära näha Notre Dame, Eiffeli torn, Louvre ja seal omakorda «Mona Lisa», tegemist on omamoodi rituaaliga, mille turist peab kindlasti läbi tegema.

Juba nimetus «vaatamisväärsus» kannab endas hinnangut: keegi on leidnud millegi vaatamisväärse olevat ning üha uued tulijad n-ö kinnitavad oma külaskäikudega selle objekti väärtust, kuigi turistlikus mõttes vaatamisväärsuste hulka mitte kuuluvad objektid võivad olla palju vaatamisväärsemad.

«Minu»-sarja reisiraamatute autorid loovad ise endale vaatamisväärusi, järgimata reisiteatmike marsruute. Reisjuhtide ja nägemise seostele on tähelepanu juhtinud ka üks olulisemaid möödunud kümnendi kirjanikke Tõnu Õnnepalu, Anton Nigovi nime all 2002. aastal ilmunud «Harjutustes»: «Tõestuseks inimeste elutervest võimest mitte näha seda, mida nad näevad, on kõiksugu reisijuhid. Ilma nendeta ei oskaks inimesed öelda, mida nad nägid või kas nad üldse midagi nägid. Nad kõigepealt loevad ja siis näevad.» Reisijuhid võivad muutuda reisimist abistava asemel seda piiravaks ja defineerivaks. Väljapoole teatmikku jääv võib moodustada umbmäärase kogumi.

Teise maa tundmaõppimise ja kogemise kõrval on olulisel kohal ka rännakud kirjutajas eneses. Mitmel juhul on tõuke reisiks andnud rahulolematus praeguse eluga ja/või isiklikud läbielamised. Eriti just naisautorite reisikirjades kohtab Elizabeth Gilberti «Söö, palveta, armasta» variatsioone: rutiiniks muutunud töö või sassis suhted on andud tõuke minna reisile.

Esile tulevad eneseotsingud, oma mina ja/või kutsumuse leidmine. Nt Kaia-Kaire Hundi «Minu Nepaal» esindab ilmekalt neid suundumusi: «Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru, käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd see elu, mida tahtsin.

Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad «sooviksin, et ma oleksin ka teinud…» Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus.

Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria. Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.»

Paljusid kirjutajaid kummitab oht vaibuda vaiksesse väikekodanlikku rutiini, kõhedus, et paljugi jääb kogemata ja tõeline kutsumus leidmata.

Reisikirjades leiab kinnitust krahv Hermann Keyserlingi «Filosoofi reisipäeviku» moto «Lühim tee iseendani viib ringi ümber maailma», mida parafraseerib ka Anna-Maria Penu «Minu Hispaania» alapealkiri «Läbi maailma iseendani», reisikiri, mille aluseks olnud reis sai samuti tõuke noore kontoriinimese rahulolematusest olemasolevaga, püüdmisest millegi olulisema ja tähenduslikuma poole.

«Minu»-sarja raamatutes avastavad kirjutajad uusi külgi iseendas, leitakse oma kutsumus, jõutakse selgusele mingites küsimustes, millele kodus olles vastust ei leidnud või ei osatud veel küsimust püstitadagi, muinasjutulikult võidakse leida ka õnn. «Minu»-sarjas on kirjutaja lugeja ees üsna avali oma maailmavaate, tõekspidamiste ja isiklike läbielamistega.

Loomulikult ei jää reisikirjad pelgalt oma mina keskseks, olulisel kohal on reisikirjades ka isiklikest kogemustest ja tähelepanekutest tulenevad üldistused ja tõdemused. Näiteks käsitletakse mitmes reisikirjas bürokraatiat (nt Penu «Minu Hispaania», Kupinskaja «Minu Alaska»), arutletakse oma põlvkonna (enamik kirjutajaid on sündinud 1970.–1980. aastatel) olukorra ja võimaluste üle.

Nii on teemaks 21. sajandi haritud noorte võimalused elus, Penu räägib tuhande euro põlvkonnast, kelleks «[---] nimetavad end kõrgharidusega kolme­kümne ringis noored, kes tahavad elada ja töötada suurlinnas. Nad lahkusid vanematekodust, et jagada korterit kahe-kolme võõra inimesega, või pole seda raha kokkuhoiu nimel veel teinud. Nende tööelu kirjeldab üldjuhul tugev üles-alla kõikumine, sest ajutised töökohad vahelduvad töötuse ja õpitud erialale mittevastavate ametitega.

Enne unistatud tähtajatu töölepingu sõlmimist on neil olnud lugematul arvul töökohti ja mitte kunagi pole teenitud palk väljunud tuhande euro piirest. Tegemist on Hispaania ajaloo enim kvalifitseeritud noortega, ent madalad palgad, ülikooli lõpetanute üleküllus ning sotsiaalsed muutused on helgele tulevikule kriipsu peale tõmmanud». Sarnastest probleemidest kirjutavad ka näiteks Praakli «Minu Itaalia» ja Petrone «Minu Ameerika».

Reisikirjadest joonistub välja mitmeid teisigi põlvkondlikke ja kümnendiomaseid tendentse. Nii kirjutab Kängsepp «Minu Argentinas» möödunud kümnendi ühest iseloomulikust nähtusest voluntourismist (sõnadest tourism (turism) ja volunteering (vabatahtlik töö)), mis märgib maailmas rändamist, töötades vabatahtlikuna, sellega seoses räägitakse Y-generatsioonist, põlvkonnast, kes otsib elus kogemusi.

Reisiraamatutes joonistub iseloomuliku nähtusena välja ka maailmakodanikuks olek, millele juhib tähelepanu ka näiteks Kärt Hellerma «Minu»-sarja reisiraamatuid käsitlevas artiklis «Avanevad uksed: eestlasest maailmakodanikuks» (Sirp 20.08.2009): «Selle sarja valguses on ilmne, et endast on hakanud teada andma niisugune uutmoodi noorte eestlaste tõug, kes võivad ühel päeval täiest kõrist ja kompleksivabalt «eestlane olen ja eestlaseks jään» laulda, aga järgmisel päeval istuvad nad lennukisse, sõidavad teab kuhu maailma otsa ja jätkavad seal oma igapäevategemisi.

Nad on küll eestlased, aga nad on ka eurooplased ja maailmakodanikud, ilma sellest suurt numbrit tegemata. See on globaliseeruva maailma tunnusmärk.» Maailm on käegakatsutav, siinsamas, vaid paari lennutunni või internetikliki kaugusel.

«Minu»-sari kannab möödunud kümnendi ehk nullindate elutunnetust, neis leiavad käsitlemist mitmed kaasaegses ühiskonnas kesksed teemad ja probleemid. Sageli algselt blogidest pärit reisikirjad (nt Petrone «Minu Ameerika») on kirjutatud kerges ja ladusas keeles, laskumata keerukatesse keelelistesse konstruktsioonidesse ja metafoorirägastikesse.

«Minu»-sarja raamatute eesmärk ei olegi kirjanduslik kõrgtase, vaid «[---] etnoloogiline-sotsioloogiline: maailma erinevate külgede pealt ja kihtide haaval tõetruult lugejateni tuua», nagu on märkinud Epp Petrone (http://vildereisid.files.wordpress.com/2010/10/minu-sarja-fenomen.pdf).

Piret Viires on ajakirjas Looming ilmunud mõttevahetuses nimetanud nullindate reisiraamatuid ühenduslüliks ajaviitekirjanduse ja autobiograafilise kirjanduse vahel. Lugeja tutvub neis ühtaegu nii teise maa kui ka kirjutajaga, kes nullindatele omaselt kohati üsna avameelselt lahkab oma elu ja tõekspidamisi.

Reisiraamatuid võib lugeda kui isikupäraseid reisijuhte, kuna neis on antud hulgaliselt praktilisi näpunäiteid teise maa iseärasustest ja toimimismehhanismidest. Samas pakuvad need globaliseerunud maailmas, kus kõik näib justkui juba nähtud ja tuntud, subjektiivset pilti mingist kohast, mis võib ju olla lugejale tuntud, ent läbi kirjutaja ainukordse isiku omandab uusi värve ja pakub avastamisrõõmu.

Artikkel põhineb Tallinna Ülikooli ja Eesti Kirjanike Liidu konverentsil «Nurklikud nullindad. Konverents eesti nüüdiskirjandusest» peetud ettekandel.