Chaplini «Suurlinna tuledes» on pime tüdruk kuni nägijaks saamiseni armunud hulkurisse, kelle usub olevat talle raha annetava peene härra. Tüdrukul tuleb oma usk ja lootus «silmade avanedes» ümber harjutada. Paljudes Hitchcocki filmides (markantseim neist «Vertigo») saab kangelaste elu, armastus ja minapilt häiritud, kui harjumuspärastel illusoorsetel kujutelmadel või lausa pettusel põhinev dekoor mõraneb. Sellest, et elu rajanebki illusioonidel, tegi oma programmilise teema David Lynch.
Ideaalid ja tegelikkus
Ideaalide ja tegelikkuse lõhe on ka Kivastiku loomingus alati keskne olnud. Sageli seda ei märgata, kuna Kivastiku lood on nii tragikoomiliselt maised ja lihtsad. Klassikalised õpetused on meid treeninud ideaalide ja tegelikkuse vastuoluks pidama midagi ülevamat ja ebamaisemat kui näiteks seik, kus tegelane soetab küll lõpuks mobiili, kuid ikkagi keegi ei helista ning sõpru ja tähtsaid teateid ei ole endisest enam. Kuid klassikaline kultuurharidusalane treenitus on eksitav. Elu ülal hoidvad illusioonid ongi lihtsad (vahel labasedki) ja maised. Ses mõttes on Kivastik väga lynchilik.
Lynch aga suunab vaataja minapildi illusoorsuse ja vägagi maistel taladel püsimise teadvustamise juurest edasi igasugu huvitavate eluga toime tulemise ja enda psühholoogilise struktuuri konstrueerimise võimaluste juurde. Umbes nagu kirjutab Tammsaare «Tõe ja õiguse» I osas: «Liisile kippus aina nutt peale, niisugused imelikud kosjad olid need. Ometi oli nõnda parem kui ilma kõigeta.»
Illusioonide omaksvõtt annab inimesele elu kandva struktuuri, üllatused, pettumused ja lootused, tundugu see pealegi teinekord rahutusttekitavalt õõvastav. Kivastiku viimased tööd on olnud aga järjest traagilisemad. «Kurb raamat» näiteks oli paljuski elujõu paratamatu raugemise ja kuldsete aegade otsasaamise lohutu manifestatsioon.
Ka «Ühes mu sõbras» otsib Mati (Aarne Üksküla) leseks jäädes vaid surma. Veidral kombel hakkab üks friik, kelle nimi on Sass (Aleksander Eelmaa), teda väga pealetükkivalt elu poole tagasi kiskuma. Mati ei innustu uutest väljakutsetest, kõrtsidest, temast sisse võetud ammusest naiskolleegist ja sõbrast. Tütre ja tütrepoja (Ingmar-Erik Kiviloo) suhteski suudab elumõtte kaotanud mees leida vaid hädapärast osavõtlikkust. Kuid tasapisi tekivad ses suhtlusvõrgustikus omad väikesed rutiinid. Elu hakkab taas endasse haarama.
Ning siis varisevad korraga dekoratsioonid ja uuele elule ergutatul on kusemaitse kõige otsesemas mõttes suus. Kivastik on (näiliselt) lihtne mees ja osutab paljudele asjadele tihedale raamatu(kogu) külastamise pagasile vaatamata poisteruumides sissejuurdunud ilustamata moel.
Selgub, et Mati niigi alles tõrkuvat elumootorit on vedanud ta jaoks täiesti perverssed võltstuurid. Peaks ehk taas mõtlema käe enda külge panemise peale? Loodad ju ikka parimat, aga kui lapsepõlv läbi ja üllatusmunad katki, on su ümber losside ja printsesside asemel lagunev maamaja ja endasugused, veidruste ja puudustega lihtsad üksildased inimesed. Ja ikka ka midagi veel hullemat.
Kivastiku lood on küll lihtsad, kuid siiski mitte mingid nukkerkoomilised olme- ja lembelood. Kivastikus on metafüüsilist ja eksistentsiaalset ängi ja ristilolekut. Ta tegelased püüavad raugeva jaksuga võidu, nii nagu keegi oskab, oma elu ja olemist koos hoida.
«Ühes mu sõbras» on tihti kaadris Tartu nukraimad, kulunuimad paigad, kuid neis kohtab inimesi, kelle koltunud raamaturiiulite vahel kujunenud sisemaailm, unistused ja mõtted on lihtsusele vaatamata tartulikult ilusad, ilusamad kui urbaniseerunud ja raha järele kiirustava trenditallinlase mõtted. Filmi lõpuks näib, et need inimesed on enda jaoks leidnud peegelduse, mille toel üllatustega toime tulla ka siis, kui lahutamatu kaisukaru jääbki kadunuks.
Lihtsa inimese nukker elu
Kivastik on öelnud, et on kogu elu tahtnud teha ainult filmi ja kõik muu on sündinud seetõttu, et filmi ei ole saanud teha. Oleks tohutult kahju, kui Kivastiku raamatud filmi tõttu kirjutamata jäänuks. Kuid kahju on ka sellest, et Kivastik pole järjepidevalt filme tehes täiustuda saanud.
«Ühe mu sõbra» misanstseenid on oma lihtsas inimlikkuses õnnestunult grotesksed, filmi sõnum on sümpaatne ja haarav, kaadrid meeleolu poolest leidlikud ja lummavad alates Tartu luitunud sildadest ja viiekorruseliste magamistubadest kuni mere ja lõunapoolse maaroheluseni. Kuid terviku dünaamika osas pole kõik maksimaalselt realiseerunud. Mõne stseeni järel tunned, et hoog hakkab sisse tulema, kuid siis jahtub lugu jällegi maha, et alles mõne aja pärast mõne uue vürtsika momendiga elustuda.
Filmi muudavad rammusaks lummavad tegelaskujud. Aarne Üksküla on nii tagasitõmbunud, et peaaegu ei mängigi, kuid teeb seda suurepäraselt. Aleksander Eelmaa mõjub esiotsa liialdatult intensiivsena, kuid sellega harjub ja laad leiab põhjenduse. Eelmaa kontosse jääb hulk värvikaid seiku, mida lisavad juurde arvukad veiderkoomilised episoodilised tegelased nagu Andres Keili pervert, Indrek Kalda bussijuht, Sulev Tepparti psühhiaater, Sandra Kursi plika raamatukogus...
Väga hea on Markus Luige nukker patsient. Eriti tänulik tuleb Kivastikule olla naisosaliste valiku eest. Nii Rita Raave kui Harriet Toompere rollis on sellist ilusat salamagusat kurbust, mida kiirgab nii hästi Sal-Salleri laul Annikast, kes «istub üksi köögis, kui väljas ulub tuul ja lehed on maas».
«Üks mu sõber» räägib lihtsate inimeste nukrast elust. Kuid filmi lõppedes on vaataja usutavasti õnnelikum ja temas on veidi enam headust ja lootust kui kinno tulles.
Uus film kinolevis
«Üks mu sõber»
Stsenarist ja režissöör Mart Kivastik. Operaator Jarkko T. Laine. Kunstnik Katrin Sipelgas. Helilooja Ardo Ran Varres
Exitfilm 2011
7. jaanuarist Tallinna ja Tartu kinodes
/nginx/o/2011/01/09/496140t1h7d49.jpg)