Kui saatus poleks selle mehe vastu olnud nii karm nagu 18 aastat tagasi, mööduks ta täna, 11. jaanuaril oma elutee 80. verstapostist.
Sulev Nõmmik alias Kärna Ärni 80
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes oli Ernst Kern, rahva seas Kärna Ärni? Mõned mõttekillud tema avastamise tagamaadest.
Omaaegne maarahva hittsaade «Tere hommikust, põllumehed» oli läinud sajandi teise poole pühapäeva hommikutel üks kuulatavamaid. Tõsielulugude sekka püüdsime ka meie põimida sellesse saatesse kriitilist laadi huumorit, sest kuulajad hindasid seda tol ajal juba väga.
Kuna Tartu Edasis mässas «Herilane», kus tegutsesid Riho Lahi, Sulev Uus ning Harry Abel, tellisin Riholt ja Harrylt ka raadio jaoks humoristlikke palu, mida lugesid põllumeestetunnis raadiodiktorid.
Kuna Harry Abel Edasis oma lugusid juba Kärna Ärni nime all avaldas, tegin ettepaneku ka põllumeestetunni jaoks kätt proovida. Paar lugu tuligi, kuid jäid toimetaja lauasahtlisse laagerduma, kui ükskord Abel helistas ja päris kaastööde saatuse järele. Lugude esitajad olid siis veel pooljuhuslikult raadiomaja koridoridest ja kohvikust kinni püütud näitlejad.
Selle õige Ärni leidmine ja toimetuse juhatajale esitlemine oli minu jaoks küsimuste küsimus ja ka venimise põhjus. Palusin Abelilt vabandust. Kandidaate oli mitmeid: Endel Padrik, Aksel Küngas, Endel Nõmberg, Igor Kurve, Vello Viisimaa, Rein Aren, Ago Saller, Sulev Nõmmik ja vanameister Ants Jõgi. Kõik nad käisid mikrofoniproovidel. Kuulasime ja kaalusime, kuid enne tuli vahele «Tere hommikust, põllumehed» 10. aastapäeva kontsert 28. märtsil 1974 Roela sovhoosiklubis. Kärna Ärni pidi aga tingimata olema tolle õhtu nael, nii oli peakorraldaja soov...
Ja nii juhtuski, et Abeli kirjutatud tekstiga mängis Kärna Ärnit raadiodiktor Endel Padrik. Jah, nimelt mängis, kuid seda lihast ja luust ning kolhoosnikute keskel elavat ja tögavat maameest veel polnud... Tüüp pidi olema selline õli-, mulla- ja naftasegune, veidi kohmetu ja käreda häälega pealegi. Mu enese sümpaatia kaldus Sulevi poole, sest tal oli alati niisugune lahe olek, nina vesine, vahel luristaski, rääkimata suitsumehe krooniliseks kippuvast köhast...
Nüüd oma vanu märkmikke sirvides leidsin, et Sulev Nõmmik tegi raadioeetris Kärna Ärnit esimest korda 29. septembril 1974. See oli Abeli lugu «Kunst nõuab ohvreid». Sulevi jaoks oli seekordse Kärna Ärni lugemine eksamitöö. Ka Harry Abel oli rahul, helistas mulle esmaspäeva hommikul ja pihtis maamehelikult:
«Sulev tegi seda kuradima hästi, usutavalt. Kuulasime eile hommikul eidega mõlemad, mina oma loo pärast, et kas paned ikka sisse, või... Ja missugune üllatus, võttis tummaks. Rääkisin just enne sinule helistamist Kihva Värdiga, tema on konkurentide kiitmisega olnud alati kitsi, tead isegi, aga nüüd seda lugu kiitis. Kuule, nüüd on meil selle Ärniga uus kvaliteet. Nädala pärast teen sulle veel ühe loo, mul maalähedane teema, loe, mõtle ja paku talle... Eks,» lõpetas Harry Abel tol korral.
Lugu tuligi, kuid läks põllumeestetundi teise pealkirjaga «Sealauda uks?». Sealtpeale saigi Nõmmikust Uduvere vanamees, kelle elukoht pidi olema kuskil Pärnu lähedal. Muide, Uduvere vanamehe nime pani ta endale ise, põhjendades asja nii: «Verbaalne Uduvere vanamees peab olema midagi muud kui Abeli tekstikuju Kärna Ärni, mille loob enese kujutluses alles lehelugeja.» Sel teemal vaidlesid nad omavahelgi ja käisid korra minu mäletamist mööda isegi autorikaitses, kusjuures üksvahe ähvardas Abel Nõmmiku kohtussegi kaevata...
Pikapeale sain Abeliga kaubale, et raadios loome Uduvere Ärni verbaalse kuju, kuid lõpuni jäi rääkimata autorluse teema, et kumb on siis ikka see tõelise Ärni sünnitaja? Abel või Nõmmik, Nõmmik või Abel? Abeli tekst, jah, nõus, kuid näitleja, kes kuju raadiole loob, annab juurde liha ja vere, paneb Ärni rääkima, on ehk usutavam, selgitasin talle. Harry Abel oli säärasest tõlgendusest mõnda aega häiritud, kuid pikapeale rahunes.
Harry Abel jäi Uduvere lugude kirjutajaks ligi kuueks aastaks ja Sulev Ärni verbaalse kuju loojaks. Ta oli sellega üsna hästi nõus, kuna tollane teatritöö Estonias võttis aja. Tõe huvides pean lisama, et Abeli lood olid head, tehtud elukogemuse najal ning kirja pandud korrektselt. Tol mehel oli haruldane vaist tajuda ja mõista tööd rügava kolhoosniku iseloomu, näha veidrusi tolle aja töökorralduses, minnalaskmist, ükskõiksust. Ka tinapanemist põõsa taga tuulevarjus, teinekord lausa tögamist. Harry Abeli parimad palad olid «Narva-Jõesuu sanatooriumis» (eetris 1.06.1975), siis «Uduvere pasunakooriga laulupeol» (eetris 20.07.1975), «Sealauda uks ehk Uduveres oli üldkoosolek» (eetris 16.02.1975) ja «Günekoloogi juures» (eetris 12.03.1977).
Harry Kärna Ärnil olid mõnusad sõbrad, tüübid, kelle nimesid ta situatsiooni ilmestamiseks sageli kasutas, nagu Sopsaku Maali ja Kribu Aadu. Seejärel ilmusid Sulevi enda loodud tegelaskujud, nagu Läku Eedi ja Läku Maali, külajoodik Otu, Uduvere galantseim ja ka ilusaim mees Karla, vaba ja vallaline, ning lõpuks Sass ja Köka Ruudi. (Olen siiamaani mõelnud ja omal ajal jäi ka temalt küsimata, miks polnud Kärna Ärnil kõrvaltegelasena oma eite.)
Ta pani neid olukordadesse, kus loo faabula nõudis laiemat tegelaskonda, kus nende ütlemisi võis Ärni tsiteerida. Kribu Aadu ning Läku Eedi jaoks oli tal pidev abiline näitleja Väino Aren. Eriti armastas ta neid kasutada hilisemal perioodil, kui ta juba ise Uduvere tekste koostas. Ja improviseerimine, see oli tema lutsukomm, eriti majandite 30. aastapäevade pidudel – kui ta loo esitamise ajal kuulajate hulgas midagi märkas või oli sel päeval kuulnud mõnd naljakat ütlemist või anekdooti, läks asi kohe käiku.
20. jaanuaril 1979 tuli Sulev lagedale omakoostatud Uduvere vanamehe tekstiga. Pealkirja kahjuks ei mäleta. Tal oli hea sulejooks, loogiline sündmuse kirjeldus, kusjuures ta jättis alati iga lõigu juures võimaluse improviseerimiseks.
Tema lood olid ikka rahvaliku kõnepruugiga. Aia taha ei läinud ükski, enne seda tegime lood ümber. Eriti löövad olid «Torumaania!» (eetris 8.08.1979), «Hakkasin maja ehitama» (eetris 5.08.1979), «Käisin väljanäitusel» (eetris 6.07.1979) ning «Õhtulehe tellijate sabas» (eetris 5.09.1979). Säärases headuses jätkas ta Uduvere tekstide koostamist kümmekond aastat. Muu hulgas jõudis ta oma haaravate lugudega estoonlastest õige mitmel korral ka ajakirja Looming veergudele.
Kuid oli aegu, mil Sulevit polnud Tallinnas, ta oli teatriga suvistel ringreisidel, siis tegime paar pala saatesse panemiseks varuks. Juhtus ka hetki, mil temast polnud kippu ega kõppu. Polnud teksti, polnud Uduvere vanameest. Võite arvata, milline oli siis pärast autori ja toimetaja suhtlemine...
Eesti Raadios on Sulev Nõmmiku loodud Uduvere Ärni kuju läbi aegade omaette nähtus. Vanemad kuulajad mäletavad kindlasti Aruvälja Andrest ja tema mõlgutusi elust ja inimestest esimeses Eestis. Pärast sõda lõi seltsi- ja rahvamajades laineid Mari Möldre, kuid tal ei olnud oma «esindajat» raadios. Hiljem esile tõusnud Liivaku Leena tegi ajakohast huumorit, kuid mitte satiiri.
Uduvere Ärni sai alates aastast 1974 kuni 1990. aasta sügiseni pajatada oma lugudes kõigest, ausalt öeldes küll läbi lillede, kuid kavandatud ja vajalik sai vaatamata mõnele näpuvibutusele öeldud. Ta ise armastas pärast loo sisselugemist ja saate viseerimist raadio juhtkonna poolt lisada: «Varblast katusel enam kinni ei püüa!»
Siiani tuikab mälusopis tema 50 aasta juubeli õhtu Estonia teatrisaalis 9. jaanuaril 1981. Sametistmetel on varakult kohad sisse võtnud tolle aja lipsustatud prominendid koos abikaasadega ning maalt kohale sõitnud kolhoosiesimehed, juubilari külalised. Lillekorvid, pidulikud kõned koos heade soovidega. Järsku ilmub lavale, läkiläki peas ja lambanahkse poolkasuka hõlmad laiali, keegi vanamees. Selgub, et Sulev Nõmmikut on tulnud tervitama Kärna Ärni. Isiklikult. (Kes ta oli või kuidas seda tehti, teavad tänaseni vaid kaks inimest.)
Ärni laseb hoogsalt tulla oma monoloogil, meenutab noorpõlve kohtumisi ja mõlemal elus ette tulnud naljakaid seiku, lõpuks õnnitleb juubilari ning paneb ette pärast Estoniat kokku saada «...Kaukasuse buffetis, noh. Tead, seal, kus pilliroo pulgad kõlguvad. Viimane kord jäi mo käänispeaga väits so kätte. Ära Ärnit alt vea. Kas kuuled...?».
Publik on naerust kõver, aplaus venib nii pikale, et Ärni viimased sõnad kaovad üldisse suminasse... Tema tüpaaž ja katkematu jutuvada oli alati maamehelik ja rahvapäraselt mahlakas. Juba tema lavaletulek, midagi ütlematagi, pani rahva rõkkama, pööras kummuli juubelitele nii iseloomuliku peenutseva stiili ka sel korral.
Jälgides kõrvalt Nõmmikut raadiostuudios teksti sisse lugemisel, tekkis mulgi mitu korda küsimus, kumb ta siis õieti on, Sulev või Ärni. Ärni või Sulev? Raua tänava koolipoisidki, nähes Sulevit raadiomajast väljumas, kilkasid ikka ja jälle: «Näe, Kärna Ärni!» See oli tuntus, populaarsus. Ju nad siis panid tähele, kuidas vanemad kuulasid pühapäevahommikuti põllumeestetundi.
Uduvere vanamehe jutlemised, anekdoodid olid alati stiilselt isikupärased, tolle aja igapäevaelust võetud nähtusi varjamatult tögavad. Ta ründas seda, mida rahvas niigi teadis, kuid Ärni pani asja nii paika, et esmapäeva hommikul rääkis sellest kogu Eesti. «Kärna Ärni rääkis, pani jälle täie rauaga... » Sellist tagasisidet ja õnnitlusi ning Ärni kohalekutsumisi oli teinekord lugeda ja arutada toimetuses esmaspäeva lõunani. Ootasime hirmuga, millal keeld peale pannakse...
Olles Saaremaa patrioot, ei unustanud ta kunagi lisamast: «Iga saare naine on suuteline ära toitma seitse last ja ühe isase inimese.»
Tal oli Sõrve sääre alguses Salme toidupoe juures aias sirelipõõsa all oma personaalne pingike. See pidi olema parim koht maamunal... Oma 60 aasta juubeli saates arutles ta nii: «Mul on balletikooli diplom, olen varvastel tantsinud, tead küll, nii... Kui paksemaks läksin, pandi näitejuhiks. Teatris ei saa ise seda kohta valida. Praegu olen näitleja kahe kohaga, muidu ei ela ära! Ja nüüd vanast peast teen tola... selle Uduvere vanamehega. See mulle meeldib. See vanamees on oma tõekspidamistega legendaarne linnas ja maal. Teda tahavad enesele kõik, reklaamiklubi, televisioon, filharmoonia, rääkimata majandite juhtidest. Aga siia, raadiosse, tulen alati hea meelega, sest siin on minu teine kodu ja sünnikoht. Siinsamas, 8. stuudios, kus praegu oleme... »
Viimast korda oli Sulev Nõmmik alias Kärna Ärni oma looga «Uduveres oli koduvalla päev» eetris 16. septembril 1990, olles siis juba ise legendaarne kuju.
Sulev Nõmmik
• 11. jaanuar 1931 Tallinn – 28. juuli 1992 Kuressaare.
• Näitleja, lavastaja, humorist ja tantsija.
• Lõpetas 1959 Tallinna koreograafiakooli ja Tallinna kultuurharidusala kooli.
• 1960–1964 õppis lavastamist Leningradi teatri-, muusika- ja kinematograafiainstituudis.
• 1947–1962 Estonia balletitantsija (pausidega), 1962–1992 samas näitleja, näitejuht ja lavastaja (Oidi «Muhulaste imelikud juhtumised» (1962), Raudmäe «Kiri nõudmiseni» (1965), Valgre ja Raudmäe «Muinaslugu muusikas» (1967), Vinteri ja Raudmäe «Pipi Pikksukk» (1969), Leigh’ «Mees La Manchast» (1971), Straussi «Nahkhiir» (1973), Vinteri «Suvitajad» (1977) jpt.
• Estraadinäitlejana oli tuntuim Kärna Ärni roll, mida esitas nii Eesti Raadios kui ETV «Reklaamiklubis». Esitas ka sketše koos Ervin Abeliga ning mängis filmides. Avaldas vesteid.
• Lavastas filmid «Mehed ei nuta» (1968), «Noor pensionär» (1972) ja «Siin me oleme!» (1979). Koos Enn Vetemaaga kirjutas ka nende stsenaariumid.
• Täna on Estonia kontserdisaalis lisakontsert katkenditega Sulev Nõmmiku lavastusest. Kõlavad meloodiad operettidest «Nahkhiir», «Mustlasprimaš», «Silva» ja «Viini veri» ning muusikalidest «Kevade», «Pipi Pikksukk», «Mees La Manchast» ja «Minu veetlev leedi». Esinevad Angelika Mikk, Aleksander Arder, René Soom, Priit Volmer, Juuli Lill, Urmas Põldma, Heli Veskus, Helen Lokuta, Aare Saal, Mart Laur, Väino Puura, Janne Ševtšenko, Mati Kõrts, Ingel Marlen Mikk ja rahvusooperi koor ning orkester. Dirigent on Risto Joost.