Mihkel Kleisi entsüklopeediline seostevõrgustik ja kaval lõks

Mihkel Kleisi maal «Argus & Tarkus». Foto: Repro

Mihkel Kleisi näitusele minnes oleks ehk parem mõne faktiga tema CVst kursis olla. Ta on bändide Luarvik Luarvik ja Edasi asutajaliige, maali-, video- ja helikunstnik, suur asjatundja halbade filmide alal, raadiosaatejuht ning melomaan. Seda kõike ei olegi suhteliselt noore mehe kohta nii vähe.

Kleis tegi esimese maalinäituse 1998 ja loomingu põhiteemad on jäänud üsna muutumatuks – ikka eelistab ta fantastilist, psühhedeelset, muinasjutulist muudele, argisematele võimalustele. Kleisi võib nimetada popkunstnikuks ja popkunstnikud teadupärast tegelevad popkultuuri märkide taaskäitlemisega. Kuid popkultuur, millest Kleis oma märgid ammutab, asub suurema osa inimeste jaoks silmapiirilt väljas.

Kleisi töödes valitseb rõhutatult negatiivne õhkkond. Näituse pealkiri «Guts n Roses» – eesti keeles soolikad ja roosid – kuulutab kurja, kas pole. Võtame ette maali pealkirjaga «Gogoli matmine». See kujutab kirstus külili lebavat vene kirjanikku, kes oleks nagu kurjus ise – meest, keda suurema osa elust pures vaimuhaigus ja keda peeti kurjaks inimeseks. Kleis maalib negatiivse auraga vene kirjaniku matmist, justkui võiks see toimuda mõnes väikese-eelarvelises 70ndate itaalia horror-filmis, mis väheste vahendite tõttu muudab atmosfääri veelgi kurjakuulutavamaks.

Kuid see negatiivne õhkkond on omamoodi ka humoorikas, morbiidselt humoorikas. «Brutal Gardener» jätab mulje, nagu oleks seda hüsteerilist oma nina kaotanud aednikku maalinud keegi amatöör, kes on otsustanud seda van Goghi stiilis teha ja kelle töid saab osta näiteks Balti jaama turult. Amatöörid Kleisi köidavad.

Või «Head teed» – üks mu lemmikuid, mis viib meid kuhugi 70ndate, 80ndate Kalevi kommikarbimaailma sentimentaalselt nostalgilistele radadele. Koer, mitte päris koer, vaid selline kommikarbikoer, purjetab kaugustesse ning teda ümbritsevad vanad head Teekonna kommid. Nostalgiline ENSV psühhedeelikum.

Kleisi maailm neil maalidel on unikaalne, neis avaldub üks peen ja spetsiifiliseks treenitud maitse – selles seguneb primitiivsus kõige suurema sophisti­cation’iga. Pealtnäha näkkukargavate kujundite taga valitseb entsüklopeediline seostevõrgustik ja kaval lõks, mis kunstnikku mitte kellelgi päris kätte ei lase saada.

Näitus
Mihkel Kleis
«Guts n Roses»
Hobusepea galeriis 17. jaanuarini