Rahvusringhääling andis eile helilooja Urmas Sisaskile Tallinna lauluväljaku klaassaalis aasta muusiku auhinna, selle üheks ajendiks oli ka «Tuhala nõiakaevu loits» sealse karstiala kaitseks.
Klaver andis Sisaskile tiitlist märku
11. jaanuar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sisaski loomingus ja elutunnetuses kohtuvad kaks esmapilgul vastandlikku püsielementi: kosmos ja ürgne maalähedus. Tähtede uurimise ja nendest muusika kirjutamise kõrval on Sisaski meelisteemad ürgsed šamanistlikud rituaalid, millele omakorda moodustab kontrapunkti euroopalik vaimuliku muusika traditsioon: see mees on lihtsalt kõikehõlmav. Kõigi astronoomiliste vaatluste kõrval on Sisaski muusika keskmes siiski inimene kui looduse ja universumi osa.
Palju õnne, Urmas Sisask, saada Ivo Linna järel järgmisena selline preemia, kas võtab jalust nõrgaks ka?
Aitäh, aga see ei ole preemia, ei kaasne rahalist asja.
Vabandust, tiitel. Aga üllatus oli?
Üllatus oli muidugi. Ma kirjutasin ooperit, vahepeal tulin suitsu tegema, kuulen, järsku klaver hakkas iseenesest mängima. Ja kümne minuti pärast tuli see teade Klassikaraadiost. Nii et kuskilt keegi ülaltpoolt tonksis selle asja ära mulle.
Mis mõttes?
Ei noh, olime siin köögis naisega, tõepoolest, klaver hakkas täiesti ise mängima si-nooti.
Poltergeist?
Ei! Keegi olend teiselt planeedilt andis teada, kes, seda ei ütle.
Ma tean, et olete müstiline mees, aga et sellised asjad juhtuvad, see on ikka vähemalt üle argimõistuse.
Minuga juhtuvad üldse üle argimõistuse asjad.
See oli ilus küll ju, et juubeliaastale veel selline auhind otsa tuli.
Ma usun, et see ei ole juubeliga seotud. Iseasi on muidugi, kui palju mind enne on märgatud, on märgatud eelkõige välismaal. Mind on välismaal mängitud kahekümne viies riigis. Aga Tuhala ja Nabala karstiala kuulutamine ÜRO põlisrahvaste deklaratsiooni alusel rahvusvaheliseks looduskaitsealaks ja «Nõiakaevu loitsu» kirjutamine oli ilmselt kõige määravam.
Igal juhul hea aasta oli teile.
Auhindu, lilli, au ja kuulsust tuli möödunud aastal palju. Aasta õueõpetaja tiitlist Kautla mälestusmärgini, ja on olnud ohtralt ettekandeid, sealhulgas esiettekandeid, ja muidugi see «Nõiakaevu loitsu» laiv-ettekanne Raekoja platsil, ime, et me selle saime üldse vanalinna päevade raames. «Madise missa nr 6» esiettekanne, siis esiettekanne Eestis, mis enne oli Londonis: «Veni Creator Spiritus», mida lauldi Jaani kirikus Tallinnas, ja palju muud.
Eelmisse aastasse jäi ka Tallinna Kadriorgu elama tulek.
Oktoobris olen resideeriv helilooja praeguses kultuuripealinnas, nii et ka see toob töid ja tegemisi juurde.
Miks te küll Tallinna tulite, ise olete nii ilusates maakohtades elanud?
Jäneda muusika tähetorn on ikka tegev ja Tallinnas elan juba sellepärast, et üle-eelmise aasta oktoobris leidsin siit nooriku. Mu kodust Vilmsi tänavas on 422 sammu telemajani, tsipa rohkem raadiomajja, kõik on käe-jala juures, jõuab kõiki asju korraldada.
Mida alanud aasta toob?
Ooperi «Labürint» kirjutamine Orthodox Singersile. Minu tütar Tiiu lõpetab magistriõpingud muusikaakadeemias klaveri alal, nii et ma hakkan kohe talle teost kirjutama, et ta saaks lõputööks ilusa ettekande. Tal tuleb 25. sünnipäev ka, ma teen talle sünnipäevakingi.
Teil tuleb uusi teoseid nagu varrukast.
Pole isegi aega varrukast tulla, sest meedia surub peale, nii palju on tegemist, aga küll ta tuleb. Neid varrukaid mul ikka on üksjagu.
Kas aktiivse tegevuse kõrval jääb aega mediteerida ja mõelda kosmilistele asjadele ka?
Noh, näiteks homme ma siin mediteeringi paar-kolm tundi suurefaasilise päikesevarjutuse (intervjuu on tehtud 3. jaanuaril – V. V.) raames. Ma loodan, et lumesadu laseb mingi mõõtmisegi teha ja ei tule jälle mingi Moonika või Jaanika. Kui ma praegu vaatan välja, siis on homme kell 12 samasugune. On neid astronoomilisi mediteerimisi, ma käin ju Jänedal ja mujal juba kuueteistkümnendat aastat astronoomiahuviliste kokkutulekutel, mida ma otsapidi ise korraldan, ja seal on siis ka tähemuusika kontserdid. Ja sel aastal üritan rohkem loominguga tegelda. Mind on suures osas Eesti muusikas nähtavaks teinud minu elukaaslane Merje Ottmaa, kes on minu esindaja.
Kas saab tulla veel parem aasta kui 2010 teie jaoks?
Ennustatakse aastaks 2012 maailmalõppu. Mingit maailmalõppu ei tule, asi läheb ilusamaks, ma olen positiivse mõtlemisega olend.
Teiega on huvitav vestelda. Tavaliselt ikka, kui sa räägid kultuuriinimesega, siis mingi raha on kuskilt puudu, aga teil on ainult lust ja lillepidu.
Mina mõtlen niimoodi: raha pole rukis, mis ainult sügisel tuleb. Ja homme vaata päikest!
Urmas Sisask
• Sündinud 9. septembril 1960 Raplas
• Õppinud Tallinna muusikakeskkoolis ja riiklikus konservatooriumis
• Tuntumaid teoseid: «Tähistaeva tsükkel», oratoorium «Pro Patria», «Linnutee galaktika», «Eesti missa», «Jõuluoratoorium», «Ood armastusele», muusikalised vaatemängud «Kuri kuningatütar», «Viimane mägi» jpm
• Kohandas 1994. aastal Jäneda lossitorni planetaariumiks