Kas seto naine tohib rätikut kanda?

Seto Talumuuseumi kogu Foto: Seto Talumuuseumi kogu

1. juunil kell 16:00 avatakse folkloori ja kaasaegse kunsti näitus «Kaetud peaga naised» Seto Talumuuseumis.

Seto naiste ilusad ja väärikad riided on ikka imetluse objektiks olnud. Riided, ehted ja peakatted pole olnud ainult praktilised esemed või iluasjad, vaid need on andnud kogukonnaliikmetele teavet nende kandjate kohta. Rõivad on näidanud, kas tüdruk on juba meheleminekueas, kas ta on noor abielunaine, vana naine või vanatüdruk. Seto naiste erinevatel peakatetel on olnud rituaalne ülesanne tõmmata piire erinevate seisuste ja igade vahele. 

Silmatorkavaim ja ühtlasi igapäevaseim seto naiste peakatete hulgas on olnud abielunaise linik. Keeruliste pulmarituaalide käigus sai neiust naine, mis veel 20. sajandi alguses tähendas muuhulgas ka igavest ja igapäevast peakatmise kohustust. Seto kultuuris on naiste pea katmist põhjendusi otsitud religioonist. Usuti, et Jumalaema on kandnud samasuguseid peakatteid ja riideid nagu seto naised.

Seto kultuur pole muidugi olnud ainus kultuur, kus oleks kästud naisel pea katta. Paljudel kristlastel on olnud see komme, samuti juutidel ja moslemitel. Lihtne oleks võõra kultuuri või religiooni kohta öelda, et näiteks naiste pea katmine on tava, mida ei peaks jätkama. Seto kultuuri puhul peetakse naiste pea katmist tänapäeval tavaliselt vanaks ja ilusaks tavaks. Miks siis mosleminaiste peakatted tunduvad nii hirmutavad ja ohtlikud? Miks tahaksime «päästa» mosleminaisi, aga mitte pearätikuga õigeusklikke või ilusate linikutega seto naisi? Mida tunnevad naised seto liniku või moslemi pearäti all? Mis eristab erinevate kultuuride pea katmise traditsioone tänapäeval?

Seto naiste peakatetega seotud folkloorist annab ülevaate rahvaluuleteadlane Andreas Kalkun. Kuraator Rebeka Põldsam esitleb Londoni kunstnik Sarah Maple'i ja Maroko päritolu New Yorgi kunstnik Meriem Bennani kunstiteoseid, mis kommenteerivad peakatmise traditsioone suurlinnade perspektiivist vaadatuna.

Näitus on avatud 1. juunist 31. augustini. Koostajad Andreas Kalkun (Eesti Rahvaluule Arhiiv), Rebeka Põldsam (Kaasegse Kunsti Eesti Keskus), kujundaja Agnes Ratas

Näituse võtab vastu: Seto Talumuuseum (Pikk 56, Värska, Põlvamaa)