Nelly Drell, lihtsate tõdede maalija

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pildid silma vikerkestal: Nelly Drelli maal «Õhtu» (kadreeritud).
Pildid silma vikerkestal: Nelly Drelli maal «Õhtu» (kadreeritud). Foto: Repro

Viimase kümnendi kunstielu jälginud inimestel on kindlasti meeles bravuur, millega Nelly Drell astus meie kunstiellu, nagu ka meie kriitikute soosiv ja heatahtlik/kiitev suhtumine äsja New Yorgi kunstiakadeemias õppinud noore kunstniku esimestesse isikunäitustesse Tallinnas 2004. aastal. Vahepealsetel aastatel on Drellil olnud teisigi väljapanekuid, kuid eksponeeritud tööd ei ole paraku enam erilist elevust tekitanud.


Kriitika sellise hillitsetuse põhjuseks on olnud ehk kunstniku ilmne heitlikkus teemade valikul, varjatud (samas silmatorkav) soov saada tuntuks maaliainese valikuga («Eesti kuulsused»), ilma et sellega kaasnenuks vajalikku sisemist süvenemist, aga ka seisak oma seni palju kiita saanud realistliku maalimislaadi edasiarendamisel.

Praegune näitus «Välgatus» on, kui nii võib öelda, siirdumine avalikust ruumist suuresti kodusesse pereringi. 15 maali on pühendatud väikestele ja lihtsatele, kuid väga olulistele teemadele, nagu lähedased inimesed meile kõigile enamasti ongi. Need on pildid («intiimsed välgatused») silma vikerkestal, millele loovad raami ripsmed. Neil on kujutatud väikest last, isa lapsega, kaht kätt, imetavat ema. Ühesõnaga kõike, mis kunstnikule hetkel oluline.

Tegelikult on need «välgatused», arvestades maalide kogupinda, suhteliselt väikesed ning jäävad töödel domineerivate ripsmete intensiivsusele selgelt alla, mistõttu ei tule see «armas maailm» piisavalt kõnekalt esile.

Teine küsimus on muidugi see, kui palju need tööd sel moel vaatajat kõnetavad. Ei tea. Samas eeldab Drelli loominguline kreedo, nagu ta seda kodulehelt lugeda laseb, suhestumist arvuka vaatajaskonnaga: «Tahan oma kunstiga edasi anda kõigile arusaadavat sõnumit – elu kõige lihtsamaid hetki jäädvustades püüan nende kaudu tekitada visuaalset dialoogi oma kunsti ja publiku vahel. Tahan väljendada meid kõiki ümbritsevaid kannatusi ja rõõme, et sünniksid tugeva emotsionaalse laenguga maalid, mis peegeldavad tänapäeva, kuid samas on mõjutatud sellest, mida on tehtud enne mind. Minu tööde eesmärgiks on tekitada tundeid vaimseid küsimusi käsitledes. /.../ Ma ei suudaks ilma kunstita elada ja maalin seetõttu kogu südamest».  

See on armas, kui kunstnik oma loomingu lähteprintsiibid lahti kirjutab, aga mingil moel eeldame me ikkagi, et meid kõnetaks ennekõike kunstniku looming ja alles seejärel kõik muu.

Ja mida me sellest Drelli kreedost siis õigupoolest teada saame? Seda, et ta tahab edasi anda «kõigile arusaadavat sõnumit» ja seda, et ta maalib «kogu südamest». Sisuliselt on ju tegu sulaselge turundustekstiga, milles esitatakse «lihtsaid tõdesid», nagu see, et kunstnik tahab «tekitada tundeid vaimseid küsimusi käsitledes».

Selline lähtealus on kuidagi äraleierdatult tüütav, ent samas – eriti kui arvestada, kuidas tänapäevane publik armastab lihtsate tõdede kuulutajaid – on nii Drelli kreedo kui praegune näitus ärilises mõttes igati asja- ja ajakohased.

Näitus
Nelly Drell
«Välgatus»
21. jaanuarini Tallinnas ­Vaal-­galeriis

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles