Kultuurisoovitused

Hongkongi animatsioonitudeng: EKA peab meid hüpiknukkudeks

Priit Pärna uus pilt «Lapsed tuppa Tali tuleb»

FOTO: Priit Pärn

Seoses sellega, et EKA juhtkonna otsusel ei jätka Priit Pärn animatsiooniosakonna juhataja ja professorina, saatis oma nördimusest nõretava pöördumise Hongkongist spetsiaalselt Priit Pärna käe all õppima tulnud üliõpilane Aggie Pak Yee Lee. Kirja, mille siinkohal täies mahus ära toome, tõlkis eesti keelde Heinrich Sepp.

Kaugelt Hongkongist Eestisse tulemine, et omandada magistrikraad animatsioonis, ei ole sama, mis osutada ja valida välja suvaline koht gloobuselt. See vajas minult palju kaalutlemist ja planeerimist. See nõudis minult ka palju pingutust, et veenda oma vanemaid, kui oluline mul on siin õppida, mis tähendas kaks aastat rahakogumist ja oma karjääri jätmist Hongkongis. 

Paljud inimesed on väga üllatunud, et ma valisin oma magistri tegemiseks Eesti. Minu põhjus on väga lihtne. Ma tulin siia peamiselt ainulaadse stsenaariumiõppe ja filosoofia pärast, mida õpetab Priit Pärn. Ma ei tulnud Eestisse, et teha eksperimentaalset animatsiooni või kaasaegset animatsiooni galeriidele. Paljud riigid Euroopas on sellel alal palju tugevamad, näiteks Inglismaa, Saksamaa ja Horvaatia. Oma esimesel õpinguaastal tundsin, kuidas mul on vedanud, et Priit ja Olga Pärn on mu õpetajad. Head õpetajad on sellised, kes annavad sulle nõu ja jätavad sulle vabaduse mõelda, küsida. Priit ja Olga ei vorminud meid selleks, mida nemad tahtsid. Nad aitasid meil leida meie oma häält. Olga näitas mulle visuaalsete stiilide avastamise võimalusi. Ta on kogenud ja väga, väga heasüdamlik. Nad mõlemad kohtlesid meid võrdsetena. See on see, mida hindasin kõige rohkem. 

Kui ma kuulsin, et Priitu ja Olgat ei valitud, tundsin end väga, väga vihasena. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas mu koolikaaslased lõpetavad oma filmid ilma nende toetuseta. Ma hakkasin ka ennast süüdistama, et oleksin pidanud koolile varem kirjutama sellest, kui ebameeldiv oli see, kui Priit ei olnud osakonna juht. Õppekvaliteet oli kohutav. Ma ei ole kunagi varem lõpetanud kursust ilma, et oleksin midagi õppinud, või saanud «A» ilma, et õpetaja poleks end näole andnud. Ma ei ole mitte kunagi olnud nii tüdinud ühe kooli halvast korraldusest nii paljude haldusprobleemidega. 

Kool võib-olla ei hooli õppekvaliteedist, sest võimul inimesed tihti ei kuulanud meid. Alguses ma ei olnud nii vihane. Ma mõtlesin ka, et tegu võib-olla kommunikatsiooniprobleemidega, kuni me kohtusime kooli rektoriga. See oli naeruväärne. Nad ütlesid, et animatsioonitudengid ei tee kaasaegset animatsioonikunsti ja et me kõik järgime Priidu stiili. Miks ei suuda nad uskuda, et õpilastel on ka oma vaimsus? 

Kool arvab, et me oleme kõik nagu väikesed hüpiknukud, kellega animaosakonnas Priit manipuleerib. Ma võin endiselt teha iseseisvalt eksperimentaalseid filme, millal ise soovin. Minu eksperimentaalne film oli äsja nomineeritud kui üks kolmest parimast kunsti- ja eksperimentaalsetest filmidest One Minute Film & Video Festivalil Šveitsis Aaaraus. Isegi projekti jaoks, mille kallal töötan Eesti teatriga NO99, teen ma abstraktset animatsiooni, mida ma väga naudin.

Ma küsisin neilt, kas nad on vaadanud meie lõpufilme. Nad tõid vabandusi öeldes, et meie kanal on alati olnud parooliga kaitstud. See on vale. See oli väga pettumust valmistav vestlus. Nad ei tulnud kunagi meie osakonda, et meiega kohtuda. Võib-olla miski polnud piisavalt «kaasaegne». Mul on tugev aimus, et kool hakkab rohkem keskenduma animatsioonile galeriides, jättes tähelepanuta animafilmide tähtsuse kinos.

Demokraatlik valimine kõlab nagu õiglane mäng. Seda see aga pole, kui sa ei saa valida oma eestkostjaid ja enamus valijatest on samas parteis. Ma ei oska ette kujutada, kuidas keegi saab seda pahelist süsteemi muuta.

Tagasi üles