Villu Tamme: punk ei ole huvitav, punk on lahe

Villu Tamme Foto: Priit Simson

Täna tähistab punkgrupp J.M.K.E. 25. sünnipäeva

80ndate keskel kuulas minu põlvkond Eestis tollal veel uut nähtust – Eesti punki – sahisevatelt kassettidelt, sageli võis seal muusikat vaid aimata. Ja mis muusika see oli, tihti oli tegu korteri- või keldri- või kontserdilindistustega, mis juba eos logisevad ja kehva kvaliteediga, rääkimata sellest, mis oli säilinud saja kassetilt kassetile lindistamise käigus.

Ometi oli jobu see, kel polnud kõiki J.M.K.E., Vennaskonna, Punk T, Generaator M-i, ABSi ja Velikije Luki hitte kassettidel. Kassetid käisid peost pihku, peolt peole, «Valge liblika suvi» (J.M.K.E.), «Musta mantliga mees» (Vennaskond), «See vist ongi armastus» (Velikije Luki) jt olid rahvalaulud.

80ndate lõpus esinesid punkbändid juba televisioonis, neilt ilmusid kassettalbumid, punkbändid rokkisid Tartu levimuusikapäevadel ja Rock Summeril... Äge. Mingil hetkel tekkisid paljudel kuulajatel muud (muusikalised) huvid, aga üht põlvkonda oli punk muutnud hulga laiemalt kui punkarite armee.

Sattusin millalgi 80ndate lõpus viljandlasena Villu poole ööbima. Peremeest ennast polnud kodus, see-eest oli kogu põrandapind kaetud Kohtla-Järvelt, Pärnust ja kust iganes tulnud lurjustega. Keegi ei saanud magada, ainsale suikunule kirjutati tagi seljale haaknõeltega «The Clash». Huumorimeelt oli.

Keset ööd saabus staar koju, vindiselt kõikudes, ropendades ja lõbusalt räusates, punane nahkmantel seljas, rajas läbi kerede teed, kellelegi peale ei astunud, kedagi välja ei visanud, nõudis õlut, mida polnud.

See oli aeg, mil juhuslikult silmatud õlleautodel sõideti jalgrattaga sabas, et näha, kuhu poodi täna õlut jõuab, misjärel rattamees ei saanud kellelegi moblale helistada, neid lihtsalt polnud veel mõeldud, vaid pidi kogunemiskohta tagasi väntama, sest ta üksi ei jõudnud ju kõiki ostetud õllekaste ära vedada.

Ajad on muutunud ja Villu (47) on muutunud, aga mitte liiga palju.

Tšau, Villu, palju õnne!

Aitäh!

Alustan ümbernurgajutuga. Briti bänd Primal Scream saab ka kohe 25, ja neilt küsiti, õigemini tänitati: ise olete juba ligi 50, aga ei suuda suureks kasvada. Üks neist, kas Mani või Bobby vastas: selleks me bändi teemegi, et mitte suureks kasvada. Kas sul on ka nii?

Ma polegi suureks kasvanud, ja sellepärast teen bändi, mitte vastupidi. Kui ma kunagi suureks kasvan, siis ma hakkan tegema suurte inimeste bändi.

Niipidi on vist isegi loogilisem. Kas bänditegemine on ikka sama lõbu?

Ta on teistmoodi lõbu, ega ma ju täpselt sama inimene ei ole. Kuigi suureks ei kasva, siis ühele või teisele poole viltu ikka.

Kas pohuism on säilinud?

Ma olen muutunud rohkem perfektsionistiks. Kõik peab paigas olema, nii muusikaliselt kui muidu. Kuigi parimad lood sünnivad spontaanselt. Aga mõnikord mõni laul seisab mitu aastat, kuna mulle mingi üks koht või üks sõna ei meeldi. Aga pohuist ma olen kogu aeg olnud ja samas ei ole kunagi olnud. Mulle ikka mingid asjad lähevad korda ja siis ma räägin neist laulutekstides ka.

Ja samas me tegime algusaegadel ka proovi palju, 80ndate lõpuks kõlas bänd seetõttu juba nii, nagu oskakski mängida. Nüüd ma mängin kitarri kord kuus umbes ja lood on ka lihtsamaks läinud.

J.M.K.E. lood on ju keerulised lood, mitte niisama plähmimine.

No meil on plähmimislugusid ka, aga meil on ikka keeruliste bassi- ja kidrakäikudega lugusid, mis ei ole punk enam, puhas proge juba.

J.M.K.E. oled ikkagi sina.

Minu nägemuse ja isiku väljendus, jah. Ma olen ses mõttes diktaatori tüüpi, või ütleme viisakamalt, kunstilise juhi tüüpi, et mul oleks keeruline mängida bändis, kus ei ole need lood, mis mina olen teinud või mis mulle meeldivad.

80ndatel ja 90ndate alul oli bänd sinu jaoks põhitegevus. Enam vist nii ei ole?

Jah, siis oli igapäevane tegevus, pidevalt sai lugusid kirjutatud ja proove tehtud, ja kohe kui kuskil sai, kohe lavale. Ma pean siiamaani bändi oma elu kõige tähtsamaks väljundiks ühiskondlikus sfääris – eheheh, kas veel lollimalt saab öelda.

Äraelamiseks sa teed ristsõnu, eks.

Jah, hakkab juba tasapisi seitsmeteistkümnes aasta minema. See on mu põhiline päevatöö.

See on sellepärast mõnus töö, et sa ei pea tööle minema.

Jah! Jätame laiskuse kõrvale, aga töölkäimine on väga suur keskkonnaprobleem, sest inimene, kes võiks kodus arvutiga tööd teha, sõidab selle asemel linna teise otsa ja teeb seal arvutiga tööd. Praegu on ju pooled töökohad kaugtöö korras toimetatavad. Samas, need, kes ei saa kodus tööd teha, kes peavad minema...

... hööveldama polte...

... jah, need sõidavad bussiga. Ja siis need, kes võiksid kodus töötada, sõidavad autoga, istuvad üksi seal autos ka veel ja kiruvad ummikut, mille nad ise on tekitanud.

On ikka vaja jah kontorites koos käia, tähtsat nägu teha ja pläkutada.

Üks põhjus on see, et mehed näiteks tahavad perest eemal olla, kõrini, ei pea kogu aeg oma naisi ja lapsi vahtima.

Arvad? Sa oled ikka öko?

Kuule, jah, ma ei pääse sellest üle ega ümber. Maailm on minu jaoks oluline teema. Räägitakse ka, et kliimamuutuste jutt on ilge pettus, et Al Gore ajab seda juttu sellepärast, et raha saada, võib-olla ongi nii, aga samas on tõsi, et need probleemid on olemas. Kliima muutub liiga kiiresti.

Mõtle, mis talv on, ei saa mingist soojenemisest rääkida.

Nüüd on läinud nii, et talved on külmad ja suved on kuumad.

Täielik klassika. Kas sul auto on?

Ei ole ammu olnud.

Kas ei huvita või rohelisuse pärast?

Huvitab küll, ääretult lahe on autot juhtida! Ikka rohelisuse pärast, jah. Aga ma saan täiesti aru, miks inimesed eelistavad autot trammile, kus mingi parm haiseb. Pigem nad kannatavad ummikuid ja heitgaaside üledoosi.

Ma ei tea, kui kasulik või kahjulik on keskkonnale mobla, aga sul on mobla nüüd. Sa enamasti olid ikka ilma moblata.

Ei no jah. Mobla ei ole äärmuslikult keskkonnavaenulik jubin, ilmselt ta keerab sul vaikselt aju sassi, aga ma pole huvi tundnud seni. Pole viitsinud. Pealegi kümme aastat tagasi olid ju kohutavad moblaarved, tonn kuus vähemalt.

Mida sa arvad Fakebookist ja Twitterist?

Facebooki ma läksin ka. Ma ei mäleta, mingi põhjus oli. Mingist kontserdist teada anda või...

Ei pea vabandama, hahahaa.

Jajaa, räägi-räägi, üritad mõnitada. Aga seal on päris lõbus, sõprade hulka kuuluvad igast siuksed inimesed... Kas või näiteks jõle tore on päeva alustada sellega, et vaadata jälle, mida Juur on postitanud.

Kõigil on see Juure argument!

Aga algul ma olin vaimustuses, nüüd ma enam iga päev ei käi. Meilikast on nii ummistunud, et osa kommunikatsiooni ma suunan Facebooki lihtsalt.

Okei. Oma rohelisusega sa ju läksid poliitikasse eelmistel valimistel. Seekord ei kandideeri?

Üritavad mind moositada, aga ma olen seni keeldunud. Ma ei tea, mis nad peaks tegema minuga, äkki ilgema hunniku pappi andma, et ma kandideeriks. Aga ei ole minu rida peibutuspart olla.

Häirib siiamaani.

Sa oled ju eriline roheline, ei ole mingi part.

See ei tundu õige, et valija valib üht inimest, aga riigikokku läheb teine. Ma ju korjaks ainult hääli, riigikokku läheks keegi teine, samas kui inimene on valinud võib-olla minu isikut, mitte mõnda suvalist rohelist.

Miks sa riigikokku ei taha minna, kõva palk ju.

Häh, esimesena, kui riigikogust juttu tuleb, räägitaksegi palgast. Muidugi see palk mulle sobiks küll, jah.  Aga meeldiks seda saada rohkem mingi parema tegevusega.

Aga mõtle, kui sa suudad teha nii, et seda pisikillukest maakerast, mida katab Eesti, saastatakse vähem.

Ma kardangi, et ega ma riigikogus selleks ei ole rohkem võimeline kui oma muude tegemistega. Riigikogu... ma ei salli üldse mingeid koosolekuid ega ümber laua istumisi, kus keegi kõnet peab. Ma jään magama seal.

Ma arvan, et sa teed õigesti, neil on mingid jagelused kogu aeg parteides, mingid skandaalid, kes juhib, kes läheb pooleks...

T..a jah, ma ei salli parteielu, see on õudne, ebanormaalne. «Partei» ja «erakond» on sõimusõnad minu jaoks.

Usud, et su laulud muudavad maailma?

Kunagi ma uskusin rohkem. Viimasel ajal... võiks muuta.

Nad on ikkagi mingit põlvkonda muutnud.

Loomulikult.

Mind on küll muutnud.

Äge, siis ei ole ilmaasjata päris. Aga ega ma ei saa tahta, et inimesed mõtleks nagu mina.

Seda küll mitte, aga ma räägin suhtumisest, ja panna mõtlema mingitel teemadel. Efektses vormis esitatult, et ei aja inimestele igavat tüütut jura.

Seda küll, see siis minu missioon võib-olla ongi.

Oled sa punkar?

Kurat, ära nii otse küsi, hähähähää.

Kui mina punkar olin, siis ma ütlesin, et ma ei ole. Tagantjärele nagu olin.

Siin peaks vastama kas ei või jaa, muidu on nii, et (võtab kõrge targutava tooni): nooh, mõõnes mõõttes...

Vat olen mis ma olen, aga selles asjas tagasi ei anna!!! Kur-rat, selles asjas ma olen ikka punkar.

Hehehee. Jah. Mul nagu jumala pohui tegelt sellest. Kas ma olen või ei ole.

Sa oled esimene mees, keda Eestis selle sõnaga seostatakse.

Üldiselt jah. A kui keegi ütleb, et see Villu pole enam mingi õige punkar, siis ma olen täitsa nõus, jah. A kui keegi ütleb, et Villu, vat see on õige punkar, siis ma olen ka täitsa nõus. Täitsa suva.

Sa ei põe sel teemal.

Ambivalentne suhtumine mulle istub. Ma ei mõtiskle selle üle (võtab tõsise, irooniliselt mõtliku tooni): kas ma saan ikka nimetada end veel õigeks punkariks... Vanasti see oli nagu kraad mul. Tervitades oli nii: doktor Mets – punkar Villu. Väga meeldiv.

Aga praegu, ma ei ole osa mingist punkarite kambast, ma lähen oma teed, nagu ma olen eluaeg läinud.

Juba sellega kas või, et sa oled kindlasti viimane oma põlvkonnast Eestis, kes juukseid värvib. Teised vanad või endised pungid on kas juba kiilakad või korralike soengutega.

No ma arvan, et mingid eided ka värvivad. Viiekümne ligi.

Sul ikka edevus on säilinud.

Noorest peast ma olin ikka meeletult edev. Siis ma võisin peegli ees ikka hulk aega soengut teha, ja siis ma riputasin end täis igast jubinaid, nagu mingid eided lähvad teatrisse, samuti punkarid toppisid endale kola külge ja siis läksid eputama. Samas praegu... vaata, mis ma oma habemega teinud olen (vägagi punutud – VV), ja eks ikka järelikult... aga see ei ole enam edevus, see on vist pigem kartus olla samasugune nagu teised. Üks põhjus on ka viitsimatus muutuda. Edev, laisk ja lohakas. Tegelt mulle enda välimuse eest hoolitsemine käib ilgelt närvidele. Kui kontsert tuleb, siis jälle pean korraks mõtlema sellele.

Tänaval reageeritakse sinu peale endiselt?

Ee, jah. Mulle ei meeldi tegelt üldse olla tähelepanu keskpunktis. Samas jälle vist meeldib, kui ma selline juba olen. Ükski kuradi laulja ei saa iial väita seda, et ei meeldi. Aga mulle meeldib pigem see, et kui ma olen midagi valmis käkerdanud, siis see kellelegi istub jõle hästi. Kui mu loomingut hinnatakse, ühesõnaga. Iga kirjanik või kunstnik vajab tunnustust.

Ma olen paar korda sattunud sinuga samasse lauda või kuhugi, ikka igasugu kärsad ujuvad ligi sulle, sa pead väga hea inimene olema, et sa neid eemale ei peleta kohe.

Mõnikord peletan ka. Ma olen omaette hoidev inimene, ei salli suuri seltskondi. Aga kui olen kükitanud oma urus mingi nädalakese, siis tekib ilge tahe minna linna peale, võtta mõned õlled ja pisukesed kangemad ja kellegagi lobiseda maast ja ilmast ja siis pärast lällata ja laulda. Aga olen tähele pannud, et inimesed vajavad iga päev mingit kambasuhtlust, et mitte oma mõtetega üksi olla ilmselt. Aga selle vastu aitab jällegi internet tänapäeval. Viskad kuhugi foorumisse paar sõna ja jälle suheldud.

Sa oled ju sündinud filosoof, võiks raamatuid kirjutada, mitte ristsõnu. Aega on sul, kodune inimene.

Mul jääb kogu aeg aega väheks, ma ei oska vist planeerida. Mõnikord ongi kiire, aga mõnikord ma lihtsalt vedelen, mängin mingit arvutimängu või passin telekat. Ma ei viitsi lihtsalt mitte midagi teha.

Täiesti arusaadav. Logelemine on alahinnatud.

See on puhkus. Puhkus ongi, et sa lihtsalt logeled.

Millegipärast tänapäeval inimestel on häbi seda tunnistada, kellegagi räägid, ikka kõigil on kiire, loevad oma tegemised üles, mis nad on teinud ja mis nad kohe tegema hakkavad. Ma kardan, ma ise olen samasugune.

Mina olen ka. Aga logelemine on õudselt vajalik. See on ikka jube stress, mis tekib, kui kogu aeg sahmid. Ma juba nädal aega hommikust õhtuni tegelen selle plaadiga, mis tuleb, ja kontsertidega ja intervjuudega ja ilgelt on vaja suhelda ja kõike meeles pidada, saja eri asja pärast muretseda, stress järjest suureneb, siis võtan õhtul paar pitsi brändit, siis natuke rahunen.

Siis ongi vaja nädal aega lihtsalt logeleda pärast. Ja kui tahad midagi aktiivset teha, siis võid sõita jalgrattaga või minna kinno või...

Ideaalne elu, ma ei saa nii kahjuks, et nädal aega kohustusi pole.

Keegi ei saa, keegi ei oska enam elada nii. Kõik on ennast sisse mässinud.

Kui ma nädal aega ei lähe kontorisse kohale, siis ma arvan, et polegi vaja minna enam.

Aga võib-olla seadagi see eesmärgiks.

Inimestel on liisingud ja värgid.

Sisse mässinud.

See, mis sa enne kirjeldasid – kontserdid, proovid, intervjuud, suhtlus –, ongi rokkstaari elu, aga sellist asja sa nagu ei talu vist enam kogu aeg.

Ma ei talu jaa, võiks ju iga nädal teha kontserti, teha plaate rohkem, eladagi bändi elu, aga see on jube kurnav, esiteks juba sellepärast, et ma ei julge ju kaine peaga lavale minna, aga kui ma iga nädal nii palju jooma hakkan, see lihtsalt viib mind põhja, hahahahaa.

Mina ei ole sellest aru saanud, kuidas on võimalik purjus peaga kitarri mängida.

Tavaliselt ma nii palju enne kontserti pole jõudnud võtta, aga mõnikord on juhtunud jah, et ei olegi võimalik. Käsi ise mängib, aga kui ikka päris täis oled, siis kere kõigub, nii et käsi ei satu õigesse kohta, kuigi käsi instinktiivselt üritab õiget kohta kidrakaela peal leida. Ja siis on jube palju suhtlemist ja kuradi stress tekib, paar korda kuus on paras kontserti anda. Siis on end jälle välja elatud ja rahu majas, nokitsen oma ristsõna ja teen igapäevatoimetusi. Optimaalne elukorraldus, ühele ega teisele poole kalduda ei oleks hea.

Sul on uut publikut piisavalt?

Kasvab peale kogu aeg, punk ei kao kunagi kuhugi.

Miks?

Ta on piisavalt vabade piiridega subkultuur, mis ei ole liiga ühtse ideoloogiaga, täiesti vastandlike vaadete ja välimusega inimesed nimetavad end punkariteks. Kõik ei ole sugugi harjaga.

Tänapäeval paljud pungid tõmbavad kapuutsid pähe ja panevad spordijalatsid jalga.

Punk jääb, see on huvitav jah.

Mitte huvitav, vaid see on lahe. See on lahe.

Sellise asjaga võikski lõpetada.

Tervitada, tervitada saaks.

Tervita ära siis.

Ma tervitan siis... ah, ma ei tervita ka.

Jäägu nii, kui sa just Eesti rahvast ei taha nagu tervitada.

Ei no, kui juba Eesti rahvast, siis võiks kogu maailma rahvast jällegi... Ja siis juba loomi, linde... Ja loodust ja Maad võiks tervitada. Ma siis tervitaksin universumi ja siis kõike, mis on teisel pool seda. Ehk siis paralleeluniversume! Ühesõnaga, ma ei tea, jätame selle ära!

Ei jäta ära, see on kõige ilusam intervjuu lõpp, mis mul kunagi on õnnestunud kelleltki välja meelitada.

J.M.K.E.

•    Esimene kontsert: Vinni kultuurimajas 18. jaanuaril 1986.

•    Diskograafia: 1989 «Külmale maale» («Valge liblika suvi», «Tere, perestroika», «Elab veel Beria», «Lahendus on kaos» (CD-l)), 1993 «Gringode kultuur» («Viimane põlvkond», «Kuniks elul on antud veel olla», «Tulevik on tunni aja pärast»), 1995 «Sputniks in Pectopah» («Kalinka», «S tshego natshinajetsja rodina»), 1996 «Jäneste invasioon» («Siga», «Kapid», «Organiseeritud elu»), 1996 «Rumal nali» («Surnud linnad», «Sõjavägi kohustab», «Ma ei saa sust aru»), 2000 «Õhtumaa viimased tunnid» («Paneme punki», «Keemia»), 2002 «Ainult planeet» («Number üks», «Pohui, pohui», «Liha»), 2006 «Mälestusi Eesti NSVst» («Petiste vabariik», «Demagoogia»), 2011 «Jasonit ei huvita» («Tuule suund on Nord», «Jason Donovani munn» – NB: plaat ilmub esmaspäeval).

•    Esinetud lisaks Eesti urgastele ja suurtele lavadele Venemaal, Saksamaal, Soomes, Lätis, Taanis, Rootsis, Leedus ja mujal.

•    Praegune koosseis: Villu Tamme – kitarr, laul, Reimo Va – bass, Andres «Mõmmi» Aru – trummid, Livia «Tirts» Kurik ja Kerti «Promille Promille» Alev – taustalaul. Endisi pikaajalisemaid liikmeid: Venno Vanamölder (1986–1989), Tarvo Hanno Varres (1986–1988), Lembit Krull (1988–2000), Sten Sheripov (1994–2000), Ardo Põder (1990–2000).