Viis aastat hiljem, kivi endiselt peos

Foto: Corbis/Scanpix

Viis aastat tagasi avaldati Sirbi veergudel minu pikem sõnavõtt nimekate Eesti kirjastuste firmamärgi all ilmunud sõjandusalaste nuritõlgete vastu («Tõlkeraamatute häda ja viletsus. Lugeja haarab kivi», Sirp 5/2006), Artikliga õnnestus hetkeks tolmu tõsta, ent seejärel läks karavan (väikeste eranditega) vana rada mööda häirimatult edasi. On siis midagi muutunud?

Tegelikult üksnes pisut. Üksikud kirjastused pingutavad selle nimel, et nende kaup saaks veatu. Teised lasevad südamerahuga vana moodi edasi, kindlas veendumuses, et paremat polegi Eesti raamatuostja ära teeninud.

Lugeja on ilmselt piisavalt loll, et neelata alla kõik, mis talle ilusas pakendis ette tõstetakse. Tõlkijad vabandavad ajapuuduse ja väikese honorariga. Kirjastajad peavad sisulist toimetamist liigseks luksuseks, mida raamatute küllaltki kõrge kaanehind ei kata.

Loomulikult ostab lugeja raamatu enne sisuga tutvumist ära. Loomulikult on praaktoodangu eest raha tagasi saada raamatuäris ilmvõimatu. Loeb vaid ebakvaliteetne köide, mitte sisu. Seega riski sama hästi kui pole. Väike probleemike siiski on. Mõne eriti kaaluka, rohkelt illustreeritud käsiraamatu tüüpi paksu teose avaldamisel võib heauskne lugeja, kes usub jätkuvalt kirjasõna ilmeksimatusse, pidada seda usaldusväärseks ja tõsiseltvõetavaks infoallikaks.

Parima näitena tooksin siinkohal Varraku kolm vaala «Lahingud» (tõlkijad Kaisa Kaer, Marek Laane ja Rein Turu),  «Relvad» (tõlkinud Jaak Mäll) ja «Sõdurid» (tõlkijad Jaak Mäll ja Jaanus Õunpuu), mis poeriiulitelt võrdlemisi kiirelt kadusid. Paraku – kui säärase «suurteose» tõlge on sündinud ülejala, vähima mõeldava aja- ja rahakuluga, muutub see paratamatult uute väärkeelendite allikaks.

Eksitavad tõlkevasted juurduvad ning hakkavad halvimal juhul elama juba omaenese imetabast elu inimeste igapäevakeeles ja ka järgmistes väärtõlgetes. Sellisel puhul võib kirjastust üksnes õnnitleda.

Panen siinjuures oma väidete tõestuseks paberile mõned vahvad stiilinäited, millega mainitud «kolm vaala» lugejaid kostitavad. Võtkem kas või raamatust «Sõdurid» lk 239 leitud huvitav lause: «Strateegia, mis nägi 1915. aasta keskpaigast [...] ette kaitseseisangut kogu läänerinde ulatuses.» Seda lugedes kerkis mu kujutlusse pilt jalgpallistaadionilt, kus penalti tõrjuvad jalgpallurid rivistuvad värava ette «kaitseseisangusse».

Tegelikult peetakse muidugi silmas, et Saksa keiserlik armee asus terve läänerinde ulatuses kaitsele. Aga mis sa hing teed, kui tõlkija ei tea sõjandusest pehmelt öeldes mõhkugi. Rumaluste leidmiseks ei peagi nimetatud teost sirvides eriti pingutama – neid leidub pea igal leheküljel. Nagu ka kahes ülejäänud «hiiglases». Igal sammul on tunda, et tõlgitava mõte on hämaraks jäänud.

Me saame teada, et «lendur hoiab jalgu tüürikangil» (tegelikult ikka tüüripedaalidel); et Saksa allveelaeva  meeskonda kuulus neli ohvitseri ning nelikümmend nooremohvitseri (tegelikult allohvitseri) koos madrustega; et Saksamaa kohal pommituslennukeid eskortinud Spitfire’i hävituslennukite puhul kujunes kitsaskohaks nende ebapiisav laskeulatus (tegelikult ebapiisav tegevusraadius) jne.

Siis leiame veel selliseid toredaid väljendeid nagu «alistumistunne» (st lüüasaamismeeleolu); eskadrillid, mis ei löönud iial «kõikuma» (vankuma); «Austerastel olid erilised alpi küttide sõdurid» (mägijalavägi, alpikütid); «Jalavägi õppis soomusele vastu astuma, sellal kui kokkuaetud tankid materdasid üksteist pikkadel matšidel» (no sellest on juba päris võimatu sotti saada).

Eespool öeldut arvesse võttes ei saa nagu isegi pahaks panna, kui kirjastuse pakutavad «kirjanduslikud» tulirelvaosade nimetused kipuvad erinema nendest, mida  kaitseväes või politseis kasutatakse. Näiteks leiame siit «padrunihoidiku» ja «klipi» (padrunipide); «magasini» (padrunisalv); «kambri» (padrunipesa), «püssilae» (tegelikult käib jutt hoopis kabast).

Sellega seltsivad «respiraator» (gaasimask); «võitlusvorm» (välivorm) jms. Needki on üksnes mõned veidrused paljudest. Ajaloolisi relvi ei tasu üldse jutuks võttagi – kes neid ikka tänapäeval nii väga teab või tunneb. Seega ei tohigi nuriseda, kui sõjakirvest nimetatakse inglispäraselt «võitluskirveks» või sõjavasarat «sõjahaamriks». Pisiasjaks võiks pidada sedagi, et tulekivi on eestlaetavate püsside süütemehhanismis (tulekivilukus) muutumas üha järjekindlamalt absurdihõnguliseks «ränikiviks».

Taiplikum lugeja teeb tõenäoliselt suured silmad tõlkija vaimuvälgatuste peale, kes nimetab Hispaania vabariiklasi «lojalistideks»; Briti hävituslennuväge – originaalis Fighter Command – «hävituskomandoks» (mulle isiklikult tundub, et säärast nime võiks kanda SSi või NKVD hukkamissalk, mille põhitöö seisnes ebasoovitava elemendi likvideerimises); eskadrilli «eskaadriks»; eskadrilli ülemat «liidriks» või «komandöriks» (eesti keeles on väeosadel ainult ülemad); Rooma leegioni ülemat samuti «komandöriks»; lennuväe lüli «sektsiooniks»; radiste ja sidemehi «raadiopersonaliks»; Kurski lahingut «vastasseisuks Kurski kaarel»; Lahingut Inglismaa pärast «Britannia õhulahinguks»; hävituslennukite lüli juhti ja juhitavat «liidriks ja tiivameheks»; trahvipataljoni «karistuspataljoniks» (karistuspataljonid tegelevad teatavasti mässude mahasurumisega); kindraleid ja väejuhte – originaalis senior commanders – «vanemkomandörideks» või «vanempersonaliks»; USAAFi hävituslennuväe rügemente – Fighter Group – hävituslennugruppideks; keskmist tanki «kesktankiks» jms, kui tirida päevavalgele vaid esimesed silmahakanud totrused. Kreemiroosiks tordil on muidugi SSi moto uudisversioon: «Lojaalsus on mu au.» Kes asjaga vähegi kursis, teab, et eesti keeles on seda alati tõlgitud «Minu au on truudus».

Jämedad apsakad pole üksnes Varraku firmamärk. Teised kirjastused sekundeerivad lipulaevale usinalt, kes rohkem, kes vähem. Nii leiame paaril viimasel aastal Olioni väljaandes ilmunud Viktor Suvorovi tõlgetest kamaluga analoogseid pärleid: «pommiväed»  (pommituslennuvägi), «raudtee ümberkeevitamine» (rööpalaiuse ümberseadmine), «liinurlaev» (lahingulaev, vanamoeliselt ja venepäraselt ka liinilaev), «lõhkemiinid» (millise toimega miine võiks veel olla?), «tähekujuline mootor» (tähtmootor), «kõrge oktaanisisaldusega bensiin» (oktaan­arv), «soomustatud teras» (soomusteras)... Kõiki lapsusi pole taas võimalik kirja pannagi, need ei mahuks lihtsalt ühte artiklisse ära.  

Esineb ka täiesti koomilisi vaimuvälgatusi. Üks Hitleri viimastest elupäevadest jutustav raamat nimetab sakslaste Panzerfaust’i kordamööda «bazuuk» ja «käsigranaadiheitja» ning kirjeldab, kuidas Hitleri-noored hakkasid Berliini lahingus Panzerfaust’e keldriakendest tankide pihta pilduma, selmet neist tulistada...

Ja lõpuks nimed, ikka ja jälle koha- ja isikunimed. Näiteks Dunkerque Prantsusmaal on meie tõlkeraamatuis raudse järjekindlusega inglispäraselt Dunkirk. Mitte kuhugi pole kadunud ka Vistula (Wisła), Agincourt (Azincourt), Grunwald (Grünwald) või Kesk-Ida (Lähis-ida). Tõeline komistuskivi on ajaloo suurkujude nimed – näiteks «hertsog Wellington» (tegelikult Wellingtoni hertsog, kodanikunimega Wellesley), «imperaator Meiji» (õigem oleks pigem Meiji ajastu imperaator Mutsushito) vms.

Seejuures võib täheldada täiesti uut probleemi – kohanimede lauskaasajastamist ilma igasuguse tähelepanuta ajaloolisele kontekstile. Tõenäoliselt nõuab reegel, et kõik topo- ja hüdronüümid peavad olema kirjutatud ainuõigel kaasaegsel ametlikul kujul. Seega pole enam tähtis, kas Dnepr (Dnipro), Pripjat (Prõpjats), Kišinjov (Chişinău), Dehli (Delhi), Bombay (Mumbai), Rangoon (Yangon) vms kandis kunagi varem tänapäevasest erinevat ametlikku nime või mitte.

Mõned «dekolonialiseeritud» nimed ajalooliste võitluste kontekstis panevad igatahes nõutult õlgu kehitama, sest kirjeldatavate sündmuste toimumise ajal neid päris kindlasti ei kasutatud. Pisut irooniliseks muutudes võib tõstatada küsimuse: kust läheb sellisel puhul õieti piir?

Kui juba Dnipro, siis miks mitte ka näiteks Dunav või Itil? Või mainiks näiteks Teise maailmasõja suursündmustena Peterburi blokaadi ja Volgogradi lahingut? Eriti absurdseks läheb aga asi, kui tänapäevase «õige nimekuju» saavad Saksamaa linnad, mis alles 1946–1948 NSVLile ja Poolale üle anti ning ümber nimetati. Kujutleme näiteks, et leiame 1941. aasta maakaardil Suur-Saksamaa piiridest sellised linnad nagu Szczecin, Gdansk, Tšernjahhovsk jt. Päris südantsoojendav oleks ka lugeda, kuidas sakslased kaitsesid 1945. aastal raevukalt Kaliningradi...

Koha- ja isikunimede probleem muutub veelgi akuutsemaks, kui tekib vajadus venekeelsest algtekstist mittevene nimed taas ladina kirjapilti panna. Siin aitab tõlkijat üksnes hea mälu või kirg kõike üle kontrollida.

Muidu torkavad raamatu lehekülgedel teravalt silma sellised vigased nimekujud nagu Kordova (Cordoba), Kandagar (Kandahar), kindral Sanhuro (Sanjuro), kindral Dumenk (Doumenc), lennukikandja «Corages» (Courageous), lahingulaev «Arc Royal» (Ark Royal) jne.

Siin võib tõdeda, et eksitakse isegi kõige igapäevasemate nimedega. Mis siis veel rääkidagi peenematest finessidest, nagu «terski hobusetõug» (Tereki tõug) või kindral Hothi tankigrupp, mis täiesti alatult kipub moonduma «Gotha» või «Gotti» tankigrupiks. Tõepoolest, ainult Gitler ja Vašington veel puuduvad!

Puhtalt omaette probleemi kujutavad endast «libakeelendid», mis aiva laiemalt levivad – «diktaatorlus» (diktatuur); «argpükslus» või «argpüksus» (miks mitte argus?); «püsiarmee» (regulaararmee), «natsist» (nats ehk natsionaalsotsialist) jne. Peale selle veel igatsorti tava-liitega nimisõnad, mis vohavad otse mõõdutundetult (tavainimene, tavariided, tavaarmee jne).

Ma palun, ärge tehke tõlkekirjandusest Sõnaust! Otselaenud võõrkeelest, kui sõnatüvi tuttav tundub, on ka üpris kohutavad – näiteks «sensatsiooniline seltskond» (ingl k sensational), mis tegelikult peaks olema ilmselt erakordne seltskond; «pateetilised relvad» (ingl k  pathetic) – tegelikult ikka haletsusväärsed relvad (pateetiline tähendab eesti keeles «ülev, paatoslik», vt Eesti Entsüklopeedia). Muidugi ei puudu ühestki tõlketekstist kohustuslik «lojaalsus» truuduse asemel.  

Lõpetuseks – tõlkija usaldamine on kurjast. Elu on näidanud, et täiesti kriitikavabalt pakutakse toortõlkes NKVD vasteks «välisasjade rahvakomissariaat», natside SAst saavad «kiirreageerimisüksused», feldmarssal muutub «armee ülemjuhatajaks», mehhaniseeritud diviisist saab «relvastatud jalaväeosa», Saksa armeegrupist Mitte aga «armee tuumikrühm».

Kindralkolonele jms banaalsusi ei pane sääraste jaburuste taustal enam tähelegi. Kirjastajate heauskne lootus, et tõlkija teeb oma töö kõrgeimal kvaliteediastmel, on ilmselgelt utoopiline. Soovitan rakendada stalinlikku põhimõtet – «usalda, aga kontrolli». See tähendab esmajoones tõlke toimetamist asjatundjate poolt, et väheneks praaktoodang.

Praak – see väljend on Eesti Vabariigis käibelt kadunud erinevalt ebakvaliteetsest toodangust, mida tähistas. Minu siiras nõuanne kirjastushiidudele – pöörake viimaks oma lahke pale lugeja poole, suhtuge oma häbematult kallisse toodangusse pisut suurema tõsidusega. Vastasel korral hakkab lugeja tarbijakaitselt abi otsima või lihtsalt raamatupoes jalgadega hääletama.


Raamatud

R. G. Grant
 «Sõdurid. Sõdurite ajalugu piltides»
Tõlkinud, Jaak Mäll ja Jaanus Õunpuu
Varrak,  2009

«Relvad»
raamatu konsultant Richard Holmes
Tõlkija Jaak Mäll
Varrak, 2008

R.G.Grant
«Lahingud»
Tõlkinud Kaisa Kaer, Marek Laane
ja Rein Turu
Varrak, 2006