Tsensorile sobilik «Meie Keres»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Corbis/Scanpix

Valter Heueri uuemate kirjutiste arvestamine toonuks lugejani Paul Kerese põhjalikuma eluloo

Paul Keres

FOTO: Wikipedia


Lõpuks ometi ilmus «Meie Kerese» uustrükk. Raamatute valmissaamine võtab alati kaua aega, ent alates 1977. aastast oodatud teise köite ilmumine venis rekordiliselt. Kahjuks sai Kerese-köited elutööks võtnud autor Valter ­Heuerist (1928–2006) vahepeal manalamees. Nii et malemeister Paul Kerese (1916–1975) ammendav elu- ja malelugu? Või siiski mitte?

Keres oli ja on Keres. Heuer oli ja on Heuer. Mõlemad jäädvustasid end Eesti rahvusmälusse sellisel moel, et nendest peavad lugu ka inimesed, kelle argiellu malekäigud ja malekirjandus ei kuulu, kuid kes siiski teavad Kerest kui malerüütlit ja Heuerit kui eesti rahvale «Meie Kerese» eriti omaks kirjutanud biograafi.

Ütled Heuer, mõtled Keres ja vastupidi. Mõnikord tundub, nagu oleks Heuer monopoliseerinud Keresest kirjutamise. Mõistagi nõnda polnud, sest seda võinuks teha teisedki, kuid nende haare ja pühendumine ei küündinud Heuerini – väidetavalt leidus (ja leidub) temaga võrreldavaid arvestatavate malevõimetega erudiidist sulemehi kogu maleajaloos vaid näpuotsatäis.

«1956. aastast peale hakkasin korjama ja kõrvale panema ettejuhtuvat eluloolist ja maleajaloolist materjali. Esialgu veel ilma kindla eesmärgita. 1964. aastal kerkis – juba kirjastuse algatusel – päevakorda vastav biograafia. Alates 1968. aastast on «Meie Keres» vist iga päev mõttes ja meeles olnud,» on Heuer kirjutanud. «Otsustasin uute müütide väljamõtlemisest loobuda, esitada juba ringlevaid fakte ja fantaasialende.»

«Meie Keres. Kujunemisaastad» (Tallinn, 1977) on teos, mida olen kümneid kordi mõnuga kätte võtnud ja tugitoolis lehitsenud. Kohe pärast uusväljaande avamist tuli äratundmine: olen kõiki neid tekste juba varem lugenud. Lk 24–339 oli taasavaldatud 1977. aasta raamat «Meie Keres.

Kujunemisaastad», lk 339–400 ajakirjas Kehakultuur 1965–1966 avaldatud järjeloo «Meie Keres» lõpuosad, lk 405–656 samuti Kehakultuuris (1982–1983) ilmunud sariartikkel «Elav klassik».

Ka vene-juudi päritolu Hollandi malesuurmeistri Genna Sosonko saatekirjutis «Paul Keres – Nõukogude Liidu kodanik, Eesti uhkus» tundus tuttav: see nägi ilmavalgust 6. juuni 2008 Sirbis.

Ja isegi kirjanik Ülo Tuuliku tekst «Pühendumus» jäi vähem kui kuu tagasi silma kirjastuste liidu ajalehes Raamat. Leidub veel ka partiinäiteid, mida varasemates kirjutistes ei ole – mõned neist koguni eksmaailmameister Garri Kasparovi kommentaaridega. Siiski on tehtud mõned pisimuudatused, väiksemad väljajätted ja mõned uued reaalused viited toimetajalt.

Ent mis jääb kokkuvõttes järele? Ühendraamat varem ilmunud kirjutistest, pealegi veel ligi pool kogumahust 34 aastat tagasi 40 000 tiraažis ilmunud raamatu taastrükk. «Nii nagu see oli kavas autoril endal, kuid ilma temapoolse täiendava läbikirjutamiseta,» seisab sissejuhatavas tekstis «Selgituseks». «Üldjoontes on autori iseloomulik keelepruuk ja esituslaad jäänud muutmata.»

Ülo Tuulik lisab saatesõnas: «Sajandihaiguse pikk kulgemine ja väsitamine ahistasid ja ahendasid Valter Heueri viimase elukümnendi konkreetset loovust, mille tõttu dokumentaalse biograafia «Meie Keres» II osa jäi autori enda nõudlikus redaktsioonis ilmumata, vaid on nüüd jõudnud trükki eraldi ja üksikult ilmunud artiklite arvestavalt asjatundliku ja kõrgtasemel «kokkuliimimisena.»»

Teisal kirjutab Tuulik: «Trükivalmis peatükid Valter Heueri arhiivis ning meie jätkuvasti tänulik austus Paul Kerese vastu annavad lootust Heueri elutöö edasisele trükkijõudmisele.» (Järelsõnas Valter Heueri raamatule «Male lugu», Argo Kirjastus, 2008). Ju vist tuleb viimast tsitaati mõista kui teadaandmist, et Valter Heueri arhiivist leitud 1977. aasta «Meie Keres» ning Kehakultuuri artiklid olidki kokku trükivalmis tekst, pluss pisut nipet-näpet juurde...

Materjali täiendavast mitte-läbikirjutamisest on kahju. Ning liimilõhna võib tõepoolest tunda: mitte küll hea liimi oma, mis peaaegu lõhnatu ja ei määri, vaid konstruktsiooniliimi oma, mis sobitab ühte punti kimbu aastatevanuseid kirjutisi ja jätab uuemad materjalid välja.

Ka koostajad tunnistavad, et Kerese maletajatee aastaid 1948–1961 on uues «Meie Kereses» suhteliselt vähem kajastatud. Ent miks? Kas sellel on tõsiseltvõetavat põhjendust? Paistab, et mitte.

Kõige rohkem on kahju sellest, et ka uues «Meie Kereses» pole piisava selgusega kirjas, et just Teine maailmasõda ja Eesti annekteerimine oli Kerese elu- ja maletajatee murdehetk ning sestpeale ei tulnud tal end tõestada üksnes maletandril, vaid ka punavõimule, et on vähemalt väliselt lojaalne Nõukogude inimene.

Oli aegu, kus korduvalt ülekuulamistel käinud Keresest polnud vangistus enam kaugel, 1945. aasta aprillis sattus maletaja ENSV NKGBs koostatud Nõukogude korra vaenlaste nimekirja, nuhid jälgisid teda pingsalt 1952. aastani, kuus aastat püüdis KGB teda edutult salajaseks kaastööliseks värvata – neil teemadel kirjutas 1990. aastatel ka Heuer, ent uusväljaandesse on pandud vaid Sosonko lühikokkuvõte.

Samuti ei anna uusväljaannegi vastust küsimusele, miks ei suutnud Keres pääseda tiitlimatšile ja mis tingis tema ebaõnnestumise 1948. aasta Haagi-Moskva matšturniiril. Oli see korraldus mitte takistada oma suure rivaali Mihhail Botvinniku tõusmist maailmameistriks? Või koguni käsk kaotada talle neli partiid viiest?

Näiteks olukorrast vahetult enne 1948. aasta matšturniiri saanuks parema ülevaate järjeloost «Aprilliilmad» (Noorte Hääl, mai 1982). 1950. aastate Keresest loost «Kolmkümmend aastat tagasi. Esimest korda» (Kehakultuur, Male nr 3, 1980) ning järjelugudest «Tipa-tipa nii, tipa-tapa naa...» (Sirp, juuli–august 1993), «Kakskümmend viis aastat tagasi. Sügisene malelugu» (Sirp ja Vasar, september–detsember 1978) ning «Teist korda Ameerikat avastamas» (Spordileht, detsember 1986 – jaanuar 1987). 1956. aasta pretendentide turniirist kirjutisest «Kolmas kord, esimene kord» (Kehakultuur, Male nr 10, 1986). Kerese ja maailma maleloost aastatel 1957–1959 järjeloost «Aasta 1959. Ei või jaa?» (Edasi, juuni–juuli 1979). Kõik need loomulikult Heueri enda kirjutatud.

Jah, biograaf on tunnistanud, et nii mõnigi katse heita Nõukogude ajal lähemalt valgust Kerese komplitseeritud suhetele punavõimudega pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aastal ning luua seoseid järgnenud MM-võistlustel juhtunuga jooksis tsensori pliiatsi otsa. Isegi vahetult enne materjali trükiplaadile minemist olevat malekirjutaja lugudest terveid lõike kadunud.

Ent alates 1988. aastast ei pidanud Heuer oma Kerese-kirjutisi nõukogulike nõuetega enam kohandama, hankis juurde veel tuhandeid fakte ja faktikesi ning publitseeris kümneid kirjutisi, kus ta ei pidanud kogutust enam midagi vaka all hoidma.

Spordilehes ilmutas ta 1988–1989 mammutloo «Elus avanguid ei valita», mis selgitas ka algse «Meie Kerese» aastate 1939–1946 käiva osa põhjalikumalt lahti. Samuti käis ta mitmel pool Euroopas usutlemas kümneid Kerest tundnud ja austanud inimesi ning tegi suurmaletajast mitu filmi.

Heuer tunnistas Eesti iseseisvuse taastamise paiku, et vaatamata vabamatele oludele kippus Kerese «saladus ka endale saladuseks jääma» – pääses ta 1990. aastatel nii Eesti kui ka Venemaa arhiivides siiski ligi dokumentidele, mida Nõukogude ametivõimud, k.a julgeolekukomitee olid seni vaid enda teada hoidnud.

Näiteks valmisid kirjutised «Mister Bardenile (ja ka teistele huvilistele)» (Sirp, august–oktoober 1992), «Maakera pööratakse itta» (Kultuurileht, veebruar–märts 1996) ning «Kõnelevad saladokumendid» (Spordielu, november 1996), võrreldes millega «Meie Kerese» uusväljaande 1940. ja 1950. aastate kohta käivad leheküljed mõjuvad leebelt väljendudes nõrkade ja pealegi tsensuuri poolt nudituna.

Mingil juhul ei saa seda nimetada täisversiooniks maletaja eluloost, sest Heueri pärast 1983. aastat valminud kirjutisi pole Argo Kirjastuse jaoks olemas.

Ka välismaistes väljaannetes Kerese kohta mitmeid artikleid avaldanud ja «Meie Kerese» tõlke ära näinud Heueri kirjutamisaktiivsus vältas 2004. aastani. Jah, kahjuks ei jagunud talle elupäevi arvukaid üksikartikleid Kerese mitteusaldamisest ning Botvinniku soosimisest Nõukogude võimude poolt trükikõlblikuks käsikirjaks vormida.

Samas saanuks uustrüki väljaandja saavutada Heueri materjale liites praegusest hoopis parema tulemuse, kui oleks võtnud vaevaks malekirjutaja kogu Kerest puudutav ajakirjanduslik looming läbi vaadata.

Uusväljaanne paadunud Kerese-huvilist mõistagi ei rahulda, kuid tahaks loota, et see valmistab siiski ette pinda 2016. aastaks, suurmaletaja 100. sünniaastapäevaks. Vähemalt selleks ajaks ootaks kas Argolt või mõnelt teiselt kirjastajalt nii «Meie Kerese» praegustest puudustest vaba, faktitäpset ja publitsistlikult vahedat väljaannet. Kuid miks mitte ka teisi välja­andeid erinevates žanrites, nagu tekstid, mälestused, kirjavahetus, pildialbumid, CDd ja DVDd Keresest sõnas ja pildis ning loomulikult ka partiid ja partiikommentaarid. Või ehk koguni veebikeskkond, kuhu see kõik üles seada...

Heuer on virtuooslik kirjutaja ja Keresest kirjutamine oli tema suurtöö, elutöö. Siiski on äsjane «Meie Keres» ebaõnnestumine, ent mitte manalamehest autori, vaid kirjastuse, koostaja ja toimetaja faux pas. Kuidagi teisiti ei saa hinnata kompilatsiooni Heueri aastakümnetetagustest kirjutistest, millele raamatu toimetaja pole võtnud vaevaks lisada autori hilisemaid, täpsustavaid ning padunõukaaja sunnitud väljajätmistest ja ümberütlemistest vabu tekste.

Kuidagi ei tahaks uskuda, et küllap oma viimase elupäevani Keresest ja raamatust mõelnud Heuerit rahuldanuks «Meie Kerese» nüüdne trükk ning ta oleks öelnud, et «kõik on õige, täiendada ja muuta pole».

Igal juhul võinuks kirjastus leida inimese, kes oleks Heueri ka pärast 1983. aastat ilmunud tekstid läbi vaadanud ning nende alusel vajalikud täiendused ja muudatused sisse viinud. Nüüd aga jääb vaid üle kahju tunda, et lugejaskonna ette ilmus nõnda puudulikult ja lohakalt kokku liimitud teos.

Valter Heueri lubadused «Meie Kerese» järje kohta

•    «Kui jälle aus olla, peab tunnistama omaenda pattu, sest kes veel räägib (kirjutab) Keresest. /.../ Ka suurmeistri partiikogumik ilmus eraalgatuslikus korras, samamoodi ponnistan ise tema biograafia kallal.»
    Eesti Päevaleht, 21.02.1997

•    «Selle parafraasi all [«Maakera pööratakse itta»] (tuletage meelde Juhan Sütiste poeemi) pakun lugejale veel ilma nimeta ja järjekorranumbrita peatüki samuti veel nimetust ja poolikuvõitu käsikirjast. Jutt käib saatusrasketest sündmustest täpselt pool sajandit tagasi.»
    Kultuurileht, 16.02.1996

•    «Praegu üritan kirjutada raamatut 1948. aasta maailmameistrivõistlustest ning sellele eelnenud «Kerese müsteeriumist». Kui asjast midagi välja tuleb ja läheb ka korda käsikiri tulevase jaanuari juubelipäevadeks avaldada, siis võib iga huviline järelemõtlemiseks uut infot saada.»
    Postimees, 13.05.1995

•    «Keres, meie Keres, ei lasknud ennast kolme nädalaga valmis vorbitavasse maleraamatusse toppida. /.../ Ootasin selgust täienduste suhtes Kerese saatuseaastatest 1940–1947. Nüüd paistab, et pisioopus «Vahelejäänud ridu» võib tõesti veel sellel aastal välja tulla.»
    Postimees, 20.04.1993

•    «Ometi on ca 90% hädavajalikust materjalist koos ja mingil määral ka valmis kirjutatud, paljude katketena avaldatudki. Ja ikkagi kirendab kõige keerulisem ja kõige olulisem periood 1945–1953 valgetest laikudest.»
    Rahva Hääl, 13.10.1992

•    «Paavo Kivise spordikirjastuse kaudu ilmub [maletaja 75. sünniaastapäevaks 1991. aastal] umbes tosinapoognaline raamat, kus jutuks Kerese karjääris nii oluline 1948. aasta MM-turniir ja sellele eelnenud sündmused Eestis ning kogu malemaailmas.»
    Kehakultuur, Male nr 5, 1990

•    «Mustandvariante on piisavalt kirjutatud, poolmusti (poolpuhtaid) avaldatudki. Mõtlen, et järjekorras on puhtandid, teine köide plaanis aastavahetuseks kokku panna.»
    Kehakultuur, Male nr 9, 1983

Otsesed vead

Vigadepatust pole vaba ükski raamat. Paraku leidub «Hilis-Kereses» ka mitmeid juba «Alg-Kereses» olnud pisivigu, mille autor Valter ­Heuer hiljem õiendas.

Näiteks on vale, nagu ei osalenuks noore Kerese kodumaine konkurent ja eakaaslane Paul Schmidt Eesti meeskonnas 1937. aasta Stockholmi maleolümpial. Võttis küll osa, mängis teisel laual (+4, –4, = 8). Baltisakslasest Eesti maletaja Gunnar Friedemanni hukkumisaasta 1943 on vale. Tegelikult sai ta surma 2. veebruaril 1944 Idarindel.

«Alg-Kerese» eeskujul on nüüdki kuubalasest maailmameistri nimeks läbivalt kirjutatud Jose Raoul Capablanca, ainuõige oleks José Raúl Capablanca.

Järjekindlusetus kirjutamises – Ragosin/Ragozin, Tbilisi/Thbilisi, Bronštein/Bronstein, Pjatigorski/Piatigorsky (viimane on ainuõige!). Erinevalt «Alg-Keresest» on linnanimi Stokholm asendatud Stockholmiga, ent Reikjavik on endiselt Reikjavik, aga juuksekarva lõhki ajades näiteks Reykjavík. Nizza võinuks olla prantsuspäraselt Nice.

Teised silma hakanud nime- ja numbrivääratused olid juhuslikumat laadi, kuigi näib, et mõned neistki on sisse jäänud tänu «Alg-Keresest» teksti mehaanilisele ülevõtmisele. Seepärast neile eraldi ei pühendu, küll aga märgin ära Ülo Tuuliku ja Genna Sosonko kirjutistesse jäänud vead.

Lk 17 on Tigran Petrosjani suhu pandud lause: «Aga kui oleksin meie partiis jätnud kiirustades käimata lipu h5-le, oleksin saanud auto vaid mina!» Kerese ja Petrosjani kummaski partiis 1963. aastal Pia­tigorskyte karikaturniiril ei käinud tollane armeenlasest maailmameister lippu väljale h5.

Lk 17 on kirjas, nagu oleks Keres esmakordselt Moskvas käinud 1940. aastal. Tegelikult oli ta Nõukogudemaa pealinnas esmakordselt juba aasta varem, osaledes Leningradi-Moskva treeningturniiril.

Ülo Tuuliku eessõnas «Pühendumus» on eriti piinlik viga: Valter Heueri surma-aastaks on märgitud 2007. Tegelikult lahkus ta aasta varem. Lisaks väidab Tuulik, et hilisem malekirjanik pääses «poisikesena napilt võõrasse mundrisse pistmisest». Heuer on ühes 16 aasta taguses ajaleheintervjuus siiski rääkinud, kuidas ta 1944. aasta ­augustis ja septembris võitles viis nädalat Tartumaa omakaitse pataljonis, ning ka eesliinil.

Ja veel. Millegipärast puudub isikunimede register, mis oluliselt kergendanuks raamatu kasutamist.

Fotode tehniline kvaliteet ei kannata mingit kriitikat ja valik on mannetu. Esimese pildiploki 28 pildist 25 ilmusid juba «Alg-Kereses», kust enamasti lae­natud muutmata kujul allkirjad, ning ka 1948. aasta maailmameistriturniiri pilt täpipealt sama, mis raamatus «Mälestusi Paul Keresest» (Tallinn, 1983). Viimasest on omakorda võetud kümme pilti teise pildiploki 13 foto hulka ja ühtlasi allkirjadki.

Teise fotoploki pildil, kus Paul Keres ja Mihhail Tal istuvad õllepudelite taga, ei ole tegemist 1959. aasta pretendentide turniiri võitja õnnitlemisega, vaid pilt pärineb sama aasta Zürichi turniirilt.

Samas alumisel pildil pole Jugoslaavia maletaja Gli­go­rići eesnimi mitte Svetoslav, vaid Svetozar.
Pildil, kus Paul Keres ootab koos ­AVRO esindajatega maailmameister Aleksandr Alehhini jutule pääsemist, on ajalehte lugeva Kerese paremal käel hoopis tema sõber ja koolivend Jüri Rebane, kes käis temaga kaasas AVRO-turniiril.

Raamat

Valter Heuer
«Meie Keres»
Argo 2011, 656 lk
Toimetanud Andres Adamson

 

Tagasi üles