William Somerset Maugham: nii lõpebki mu lugu

W. Somerset Maugham «Rangelt isiklik» Canopus 2010, 214 lk Foto: Repro

Pealkirjaks tõstetud tsitaat on ära trükitud William Somerset Maughami (1874–1965) maalikogu näitava ja selle omaniku kommentaare sisaldava albumi «Üksnes minu enda rõõmuks» viimase puhta valge lehe alaservas.

See on väga sümboolne, sest ennustab omaenda elu(loo) peatset lõppu – album ilmus viimase raamatuna Maughami eluajal, kolm aastat enne ta surma –, aga konstateerib ka nende kümnete-sadade lugude lõppu, mida 20. sajandi inglise kirjanduse ületamatu jutuvestja oli laastudeks, novellideks, romaanideks, näidenditeks kudunud.

Maughami voogavast, et mitte öelda voolujoonelisest stiilist, mis haarab lugeja oma embusse ja mille tunnuseks on külluslikud rindlaused ja elegantsed kujundid, tema võrratust võimest sõlmida psühholoogiliselt veenvaid intriige (Maughami üle visati nalja, et ta suudaks armukolmnurga luua isegi koristaja, krokodilli ja postkasti vahel) ja puänteeritud olukordi, võimest maalida sõnas lausa aistitavaid inter- ja eksterjööre, siduda lahutamatuks tervikuks kirjeldus, autori enda suhtumine ning tegelaskonna vahekorrad – kõigest sellest ometi ei piisanud pälvimaks Nobeli kirjanduspreemiat.

Pidi olema midagi – kas leplikult üleolev vaade inimestele ja elule, millest võib välja lugeda pealispindsust? –, mis jättis ta kirjaniku ka enda arvates Shaw’, Henry Jamesi, Kiplingi ja Stevensoni varju.

Maughami viimane lause on aga ka selles suhtes sümboolne, et paneb punkti tema 25 teosest koosnevale proosaloomingut tutvustavale raamatuseeriale (riiulil võtab see pool meetrit – mõõtsin ära!), mida Maughami «maaletooja», osalt ka tõlkija Tõnu Lember kirgliku entusiasmi ja loodetavasti ka lugejamenuga viimased kümme aastat on kirjastanud.

Võime seda pidada  tähistamist väärivaks sündmuseks, sest harva on eesti kirjanduselus juhtunud, et üks maailmakirjanduse täht­autoreid saab eesti keeles nii täieliku esindatuse. Mulle isiklikult – aga loodan, et ma pole ainus –, kes ma 1973. aastal Maughami «Kuust ja kuuepennisest» nii sisse olin võetud, et tahtsin selle mõjul ka oma elus mingit põhjapanevat pööret ette võtta, kuigi see jäi toimumata ja  Maughami raamatust sai seega lohutus, olid suureks avastuseks Maughami teisedki peateosed, «Maag» ja «Inimorjusest».

Nende taustal mõjub äsjailmunud «Rangelt isiklik» – Maughami mälestusraamat sõjaeelsest aastast, mis ta veetis oma Prantsuse Riviera villas, tema muljed esimesest 15 sõjakuust Euroopas, ta põgenemistest ja seiklustest jpm – otsekui kellaviieteevestlus.

Aga selle esseistlik-dokumentaalsele säsile vaatamata  leiame siitki vana head Maughami espriid, vahedat analüüsi, õhulisi kujundeid, anekdootlike olukordade kirjeldusi (näiteks naisest, kes telefonikabiinis on nii haaratud oma kõnest, et ei märkagi alanud pommitamist jt).

Leiame siit ka Maughami paljutsiteeritud ja tänagi aktuaalse mõtte: «Kui mõni rahvus hindab midagi oma vabadusest kõrgemalt, siis ta kaotab oma vabaduse; ja iroonia seisneb selles, et kui see on kas mugavus või raha, mida ta kõrgemalt hindab, siis kaotab ta ka selle.»

Maughami kunstikogu album-kataloog ei võlu mitte ainult kõrgekvaliteetse teostusega – reproduktsioonid on eraldi lehtedel, raamat järgib üks-üheselt algupärandit, v.a mõistagi teksti tõlge ja kirjastajast tõlkija lisatud kommentaarid.

Mitte ainult sellega, et siin on ära trükitud mitme kunstniku tööd, kes suurde kunstiajalukku pole mahtunud, peegeldades küll aga Maughami maitset või lihtsalt mingist ootamatust juhusest tekkinud omandamissoovi. Selle raamatu võlu seisneb tervik­emotsioonis, nii sõna ja pildi dialoogis kui ka kunstikoguja enda intiimse suhte esiletoomises.

Eelmisel aastal vallutas Soomet esindusliku näitusega «Eesti värvid. 150 aastat eesti maalikunsti» oma kunstikogust Enn Kunila ja mul on õnn omada ka selle näituse erakordselt uhket kataloogi.

Kui ma aga midagi igatsema jäin nii selle kui ka Kunila Eestis uskumatu hulga külastajaid kogunud näitusega seoses, siis just koguja endi lugusid ühe või teise maali jõudmisest tema kogusse. Küllap on seal samasuguseid anekdootlikke või dramaatilisi seiku, igal juhul aga kommenteerimisväärseid hetki, mis annavad pildile lisaväärtuse, seovad seda kunstikoguja mõtte- ja tundeilmaga.

Seni kuni ootame oma mehelt Kunilalt lugusid piltide jõudmisest tema kogusse, võime aga nautida koos Maughamiga tema maalikogu, mille saatus oli paraku sama lõplik nagu raamatu viimane lause – see müüdi Sotheby kunstioksjonil raamatu ilmumisega samal aastal, 1962. Nii lõppes seegi lugu.

Raamatud

W. Somerset Maugham
«Rangelt isiklik»
Canopus 2010, 214 lk

W. Somerset Maugham
«Üksnes minu enda rõõmuks»
2010, 92 lk