iDeal kampaania

Otseülekanne: naudi KUMU ÖÖd kodust väljumata

Igatsetud sündmus tuleb taas. Kumu 10 sünnipäeva puhul saavad kokku pidu, muusika ja kunst, et koos leida enda mõnusalt tundmise uus tase. Üle viie aasta toimuv minifestival Kumu ÖÖ toob publiku ette 15 eripalgelist kohalikku ja välisartisti. Kontserdid toimuvad paralleelselt neljal laval: muuseumi sisehoovis, fuajees, auditooriumis ning 5. korruse kaasaegse kunsti galeriis, näitusel «Kumu hitid».

Postimees teeb ülekande põhilavalt muuseumi sisehoovis, kus esinevad õhtu tähed:

  • 20:00 Ouu
  • 21:00 ekke
  • 22:00 Eric Copeland (US)
  • 23:30 Prince Rama (US)
  • 00:45 Dinner (DK) 

Ouu on suuteline toime tulema kõikides olukordades, olenevalt olukorrast. Ansambel Ouu tuleb ka teatud määral toime loomeprotsessiga, mis üldjuhul näeb välja selline, et ehitatakse ühe albumi tarbeks püsti suur puust tempel, mille asukoht jääb üldsusele teadmatuks. Templis korraldatud pulmade, sünnipäevade ja suguvõsa kokkutulekute energia salvestub templi kõrgesse torni. Iga 24. juuni, mil päike on intensiivseim, tekib salvestunud peo-energia ja päikeseenergia ühinemisel torni tippu üks Ouu album. Albumi edu sõltub ainuüksi pidude rohkusest ja pidude rahuldusastmest. Sedapuhku on templi torni tekkinud uus album «Mango Fetch», mida nüüd Ouu aegamööda suve jooksul rahvale tutvustab.

FOTO: Andres Tess

Eesti pungi hiilgeaegadel 1980ndate keskpaigas tegi Röövel Ööbik avangardset müramuusikat. Oma pungikaasaegsete kõrval oli nende sound muidugi pisut veider ja ning 1988. aastal skandeeriski RÖ kitarrist Allan Hmelnitski Tartu Lauluväljakul esinedes ajaloolised sõnad: «Me pole punk! Me oleme indi!» 1992. aastal andis nende CD «Popsubterranea» välja Soome plaadifirma Stupido Twins ja sealtkaudu jõudis bänd ka ühe ja ainsa John Peeli kõrvu – tulemiks ainus Põhjamaade ja Baltikumi artisti Peeli BBC Session salvestussessioon.  1990ndate keskel vahetasid eksperimentaalse vaimuga Ööbikud kitarrid ajastu biiti tabava elektroonilise arsenali vastu, jätkates Una Bomba nime all.  Nende uusim tulemine ja suurim kommertsedu langeb 00ndate teise poolde, täistabamuseks eufooriline popalbum «Ringrada» (2009), mis noppis kõikvõimalikke kohalikke muusikaauhindu ja mille videolugu «Kids Stuff Rokk» lammutas pan-balti muusikavideotabeleid ja uuristas «jumala laheda lauluna» populaarse teleseriaali jälgijate kuulmekilesid.

Üle 30 aasta tegutsenud bänd ei pea end proffideks, kes tulevad ja mängivad oma hitid kenasti ära. Nad eriti ei mäletagi oma vanu hitte ning reedavad sujuva järjekindlusega kõigi punk-ortodokside ja indie-puritaanide ideaale.

FOTO: promo

1986. aastal Londonis Rudy Tambala ja Alex Ayuli loodud duo A.R. Kane ignoreeris täielikult muusikaskene orgaanilise arengu teooriat. Keeldudes oma otsekui unelmaist väljasopistunud  muusikat lahterdamast, lõid nad selle kirjeldamiseks termini «dreampop», mille muusikapress hiljem laialdaselt kasutusele võttis. A.R Kane’i peetakse shoegaze’i, acid house’i ja post-rocki pioneeriks ning mustanahaliseks anomaaliaks kahvanäolisel indierocki väljal. Sarnaselt The Jesus and Mary Chainile uputasid nad feedbacki võrratuid popmeloodiaid, ent nende ühtaegu uimastav ja kriipiv, psühhedeelne ja industriaalne sound meenutas pigem rippuvaid heliaedu, mitte spectorlikke müramüüre. Ka lennutasid nad koos Colourboxiga 1987. aastal briti singlitabeli tippu sämplitest kubiseva bängeri «Pump Up the Volume», mille teine pool, dub-pärl "Anitina" ennetas mitme aasta jagu Primal Screami samalaadseid sooritusi. The Guardiani sõnul tegi A.R. Kane’i 80ndate erakordseimat muusikat,  AllMusicu arvates olid nad «oma aja kriminaalseimalt alahinnatud bänd» ning kriitik Simon Reynolds on neid nimetanud «kadunud suuruseks».

20 aastase pausi järel esineb A.R. Kane – asutajaliige Rudy Tambala koos uue liikme Andy Tayloriga – taas valitud sündmustel ja salvestab uut muusikat.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles