Kumu ÖÖ: eriline, stiilne ja abstraktne pidu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Mart Avi ehitas üles magamistoa, mis näeb välja nagu Aki Kaurismäki boheemlase tuba.

FOTO: Mihkel Maripuu

Laupäeval tähistas Kumu kunstimuuseum oma kümnenda tegutsemisaasta täitumist ja suve algust suure muusika ja kunsti peoga. Teiste seas esines üks taaskogunenud indie-legend: A.R. Kane Suurbritanniast, 80ndate hõnguline indie-pop hõrgutis Dinner Taanist, hullud ameerika elektrotšikid ühendusest Prince Rama ja oi kui palju orgaanilisi ning originaalseid artiste veel. Võttis ikka võhmale, et programmiga sammu pidada ja sama stiilseks jääda.

Mirel Wagneri vokaal lõikas kontideni.

FOTO: Mihkel Maripuu

Tõnu Pedaru vehkis laulda ja ka sõnad olid peas.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kokkutulnud publik oli ka stiilne. Botastega inimesi oli väga vähe. (Kuigi botased on tegelikult jumala okeid jalanõud.) Nagu ikka, oli ka Kumusse kokku veerenud palju enesenäitajaid, mis on ju nende n-ö prestiižikamate pidude puhul paratamatu, kuid laadaks kätte ei läinud. Enamik oli sinna tulnud ikkagi muusika pärast. Publiku seas liikus ka väga palju muusikuid. Seegi osutab, et tegemist oli muusikaliselt olulise sündmusega.

Üks asi, mis enamikku ülesastunuid iseloomustas, oli kindlasti see, et neid on üsna raske esinemas näha. Okei, välismaa artistid on niikuinii luksuskaup, aga näiteks kohalikud: üliharva näitab ennast indie-legend Röövel Ööbik, abstarktse elektroonika hõrgutis Cubus Larvik või Robert Jürjendali ja Kaido Kirikmäe eksperimentaalne koostööprojekt. Mart Avile oli see üldse esimene sooloülesastumine. Ühesõnaga erilisuse nõretavat vaibi oli õhk tiinelt täis. Ajal, kus kõik kaagutavad sajast kanalist sulle oma tõde ja otsivad tähelepanu nagu teismelised šimpansid, mõjub selline äraolev suhtumine nagu värske sõõm vett.

Röövel Ööbiku live mõjus pigem nagu flashback 90ndate Una Bomba ajastusse. Indie-roki asemel kostitati hoopis post dubstep soul'iga. Ühesõnaga, polnud kitarrihaisugi. Raul Saaremets ja Sten Sheripov möllasid mingite masinatega ja Tõnu

Pedaru vehkis laulda. Kusjuures, mees pidas sõna ja kõik sõnad olid peas. Tõnu Pedaru – nagu märkis suitsunurgas üks Tartu tüüp – on kõige pandavam frontman siinpool Alpe.

Vahepeal oli vaja tellida lift ja põrutada viiendale korrusele, kus rullus lahti Mart Avi esimene sooloesinemine. Hommikumantlis artist oli näitusesaali nurgas püsti löönud magamistoa, mis nägi välja nagu Aki Kaurismäki boheemlase tuba. Avi ise oli ka nagu mingi mees kusagilt indie-filmist. Kuigi see oli konstruktsioon, jäi ikkagi tunne, et sind lastigi päriselt artisti intiimsesse sfääri. Avi esitluses oli mingit segu iancurtislikust häbist ja epilepsiast. Ja annus John Maus'i maneeri. Kusjuures Avi jalas olid täiesti okeid normcore kolmetriibuga botased.

Kontideni lõikas aga Etioopia päritolu kummitusliku vokaali ja majesteetliku maneeriga Soome laulja-laulukirjutaja Mirel Wagneri kontsert. Seitse keelt – üks suus ja kuus kitarril lõid südamesse nagu vikat ühes ammuunustatud laulus. Tema lood, tekstid ja olek on nii mõrumagusalt ja morbiidselt elujaatavad nagu keskaegsed surmamõtisklused. Pärast oli tunne, nagu oleks pihil käinud.

Kusjuures kõige julmem pauk tuli hoopis muusikast väljas. Aga arvestades sündmuspaika, pole siin ka midagi imestada. See keegi oli Marco Laimre, keda polnud isikus isegi vist kohal, aga tema installatsioon «Sugar Free» (Kumu hitid) lõikas otse otsmiksagarasse. Nimelt jutustas «Sugar Free» meile lugu sellest, kuidas Marco maist augustini 1990. aastal hullumajas viibis. Juba 1996. aastal tehtud installatsioon kujutas endast kaht pilti Marcost enne ja pärast õnnetust, kollaaži haigemajast ning relssidel kahe pildi vahet sõitvat kappi, mille sees rippus linnupuur suhkrutükkidega. «Suhkur teatavasti on vahend, millega hulludel tõmmatakse hoogu maha. Sellepärast nad kõik paksukestena tihtipeale hullarist välja tulevadki», kostis kõrva Kiwa tähendusrikas selgitus originaalsest kompositsioonist. Ta ütles veel, et see ei ole mingi nali siin, vaid Eesti kunstiajaloo kõige olulisem installatsioon. Word.

Tuleb tõdeda, et ammu pole nii huvitava line-up'iga festivali Eestis toimunud. Peab kiitma tegijaid, kes suutsid kokku kombineerida nii stiilse peo. Absoluutselt kõik artistid olid tugevad ja stiilsed ning üksteise väärilised. Tubli töö, Kumu öö!

Tagasi üles