Metsik ahvinimene tuli tagasi koos Samuel L. Jacksoniga

Alexander Skarsgård teeb Tarzanit täitsa toredasti Foto: outnow.ch

Lavastaja: David Yates

Osatäitjad: Alexander Skarsgård, Margot Robbie, Samuel L. Jackson, Djimon Hounsou, Christoph Waltz, Madeleine Worrall, Ella Purnell, John Hurt, Simon Russell Beale

Kinodes alates 8. juulist

Džunglikuningas Tarzan, kellele viljakas sulemees Edgar Rice Burroughs andis elu enam kui 100 aasta eest, küll kellelegi võõras pole - Aafrika metsikus looduses primaatide poolt üles kasvatatud mees on seigelnud lisaks Burroughsi raamatutele lugematutes filmides-telesarjades, nagu näiteks Disney menukas animafilm 1999. aastast või möödunud sajandi esimeses pooles kestnud filmisari, kus tegelast kehastas mitmekordne olümpiavõitja Johnny Weissmüller.

180 miljoni dollari eest vändatud «Tarzani legendis», värskeimas katses džunglikangelast kinolinale tuua, kiigub kartmatult liaanidel Rootsi päritolu näitleja Alexander Skarsgård, kes oma tugevate näojoontega jõudnud südameid murda nt telesarjas «Puhas veri». Atraktiivsetest Hollywoodi näitlejatest juba puudust ei tule: lisaks Skarsgårdile võitlevad tähelepanu nimel seksapiilne sireen Margot Robbie, asendamatu Samuel L. Jackson ning Christoph Waltz, kes kindlustas vapustava sooritusega Tarantino «Väärituis tõprais», et pole temast paremat meest kehastama deemonlikke kurjameid.

Selle asemel, et minna kergema vastupanu teed ja süveneda Tarzani saamislukku, jutustab «Tarzani legend» tema naasmisest Aafrikasse. Tarzan elab nooblilt 19. sajandi lõpul Inglismaal nime John Clayton III all ning on rõõmsalt abielus kaunitar Jane’iga (Robbie), keda kohtas esmakordselt metsloomade seltsis elades ja õhtusöögiks sipelgaid mugides. Kui mees belglaste kuninga Leopold II poolt diplomaatilistel põhjustel Kongosse palutakse, ei aima ta, et seal ootab teda viimase armutu käskjalg Leon Rom (Waltz), kellele lubatud väärtuslikke Opari teemante vastutasuks elusa Tarzani eest.

Päritolumaale koos Jane’i ning USA saadiku George Washington Williamsiga (Jackson) tagasi pöördunud, peab Aafrika lemmikpoeg mängu panema seal veedetud aastate jooksul õpitu, sest Rom röövib tema kalli kaasa. Sangaril silkab sabas Williams, kelle sarkastilised sõnavõtud toovad kergust kirevasse seiklusfilmi, mis tahab esitada tõsiseid küsimusi teemadel nagu loomastumine või orjastamine. Tõepoolest, Tarzani meelitab Kongosse mitte soov taas okstel kõõluda, vaid kahtlus, et pankrotistunud kuningas, kes kaua katsunud Kongot enda kontrollile allutada, võib opereerida kurjade kavatsustega sealse rahva suhtes.

Loo kulgedes tuleb uuesti esile Tarzani primitiivne külg, sest lootuses armsamat Romi küüsist päästa, peab ta lahti ütlema kõigist hilpudest peale pükste ning muu hulgas võitlusse astuma priske ahvi Akut’ga. Erinevatele arvutis loodud loomadele on lubatud heldelt ekraaniaega: pooleteise tunni vältel näeb ettearvamatus looduses elutsemas mitte ainult ahve, vaid ka tiigreid, elevante ning isegi krokodille.

Olles aastaid tsivilisatsioonis elanud, mõjub Tarzan sel ohtlikul retkel sümpaatse giidina, aga eriti eredalt särab Samuel L. Jackson, kes ei võta filmi sama tõsiselt kui kolleegid (olgugi et mängib reaalselt eksisteerinud inimest) ning suudab punnitatult joviaalse maneeriga tõhusalt naerutada. Teistel näitlejatel kõrvalosades jagub sarmi, aga nad täidavad omi kergeid eesmärke: veetlev Margot Robbie pole enamat kui lõksu tõmmatud neiu ning Christoph Waltz põlastusväärselt ahne pahategija. Džungli stiihia pingestab filmi igatahes jõulisemalt kui Romi argpükslik vägivallatsemine. Viimase tähelepanuväärseimaks omandiks ometigi jäigast Madagaskari ämblikusiidist kee, mida mees kasutab... miniatuurse lassona.

Hollywoodis on saanud popiks panna kommertsfilme lavastama algajad, kellel puudub suur kogemuspagas (nt «Jurassic Worldi» režissööri ainsaks varasemaks saavutuseks oli mikroskoopiline indie-film), kuid «Tarzani legendi» puhul usaldati vägesid juhtima David Yates, kes väntas neli viimast «Harry Potteri» jagu ning tahab taas kostitada publikut julge vaatemänguga, sedapuhku eksootilisega.

Filmis on silmatorkavalt lavastatud iseseisvaid stseene - sissejuhatav algus, mis kujutab Leon Romi ekspeditsiooni udusesse Oparisse, toob meelde visionäär Terrence Malicki lüürilise loomingu -, kuid «Tarzani legend» satub iseendaga konflikti, langedes lihtsakoelise süžee pärast b-filmi stampidesse. Iga kord, kui hakatakse mõtisklema nimitegelase tõelise olemuse või koloniseerimisega kaasnevate õuduste üle, järgneb suvaline arvutimängu meenutav kisma (digitaalefektid on äärmiselt vildakad) või Williamsi tähelepanek džunglis valitsevate aroomide, Akut’ genitaalide vms aadressil. Visuaalselt on «Tarzani legend» mõjuv ning haarab kaasa tublimalt kui selle hiljutine lähisugulane «Džungliraamat», kuid jääb täiskasvanulikust käsitluslaadist hoolimata meelde rudimentaarse lapsemänguna, mis ei suuda ahvilikku turnimist ning ajaloolist tõde asjalikult tasakaalu panna.