Nice’i terrorirünnak mõjutab Avignoni teatrifestivali

Pariisist Avignoni suunduva rongi lõppjaam on Nice. Ainus märk, mis viitab 14. juulil toimunule, on politseinikud. Pärast Lyoni peatust liigub viis täisrelvis politseinikku mõned  korrad rongis edasi-tagasi. Aeglaselt ja nii väärikalt, kui kitsas istmetevahe ning kihutava rongi kõikumine võimaldab. Inimesed saadavad politseinike pilkudega ning kui mehed on järgmisesse vagunisse suundunud, siis noogutatakse üksteisele, kinnitades, et «me oleme kaitstud, see ongi nüüd meie uus normaalsus».

Charles De Gaulle lennujaamas asuvas rongijaamas tuli pühapäeva päeval aga oodata kolm tundi, et näha esimesi politseinike rahva vahel liikumas. Selles sõlmpunktis ei viidanud miski kõrgenenud ohule või tugevnenud kontrollile. Inimesed istusid ja ootasid, jaamatöötajad andsid nõu eksinuile. Elu kulges, nagu ühes jaamas peab kulgema.

«See on masendav. Ma ei taha sellele isegi mõelda. Valus on. Maailm on hulluks läinud. Aga just seepärast, et mingi normaalsus säiliks, me läheme ka tänavu festivalile,» ütlevad Pariisist Avignon suunduvas rongis Philippe ja Isabelle, kes on käinud Avignoni teatrifestivalil kümme aastat. Nende tutvusringkonnas ei loobunud festivalile tulekust mitte keegi, kuid samas tunnistas keskealine abielupaar, et nad on kuulnud inimesi oma plaanides muudatusi tegemas.

Kui kolm-neli aastat tagasi polnud Avignoni tänavatel korravalvureid eriti märgata, siis juba eelmisel aastal kinnitasid oma kohalolekut neljakesi kitsastel tänavatel liikuvad politseinikud. Nad kõndisid külg-külge kõrval nagu musketärid legendaarse filmi avakaadrites. Kusjuures Avignonis patrullivatest politseinikest on osad varustatud  automaatrelvadega.

Kuigi politseinikud peaksid sisendama turvatunnet, siis hambuni relvastatud meeste nägemine on üsna kõhe. Just see meenutab, et maailm pole enam endine.

Avignonis on jahe, pühapäeva õhtul kell seitse vaid 30 kraadi ning mida aeg edasi, seda madalamale temperatuur langeb. Kell kaks öösel näitab termomeeter numbrit 24. Ilmast üllatavam on vaikus – kus on teatrifestivalile omane möll? Kus on värvikas publik ja veel värvivamad näitlejad, kes tänavatel off-programmi lavastustele reklaami peaksid tegema?

Neid on, aga palju-palju vähem kui varasematel aastatel.

Näib nagu oleksin festivalile saabunud mitte viimasel nädala eel, vaid viimasel õhtul. Tuules löövad tantsu juba rebenenud plakatid, tänavail rulluvad paberiribad, tühjad plastitopsid… Terve nädala möllanud Vahemerelt jahedat õhku toov õhtune mistraal, mis leevendas päikeselõõska, on Avignoni rahule jätnud, kuid mitte jäljetult kadunud.

Rebublique tänaval - Avignoni vanalinna peamine äriuulits, mis festivali ajal on autodele suletud ning kus õhtuti promeneeritakse - püüavad teatrituristide tähelepanu ainult kolm esinejate gruppi: üks paarike esitab kaeblike laule, mõned meetrid eemal seisavad tumeda nahavärviga poisid pea peal ja teevad muidki trikke, üks ansambel on ehitanud rattale trummikomplekti. Nende kübara ümber on kõige rohkem publikut. Tüübid on tõesti andekad.

Inimeste vahelt - ei saa öelda, et rahvamassist, sest vanalinna päevade ajal võib Tallinnaski vahel raskemini läbi pääsetavaid teelõike leida –  kulgevad mõned üksikud näitlejad-trupid, kes pakuvad oma lavastuste flaiereid. Tähelepanuväärseid kostüüme, pilku püüdvaid liikumisvorme näeb võrreldes varasemate aastatega vähem. Kõik on kuidagi liialt vaoshoitud ja unine, maha jäätud.

Öösel kell kaks magab linn juba täielikult, vaid mõned viimased külastajad panevad ettekandjate kannatuse proovile ning istuvad seni, kuni nende ümbert on kokku pandud kõik lauad. Ka Tallinnas Nõmmel liigub sel kellajal rohkem inimesi kui Avingonis ööl vastu esmaspäeva.

Nice rünnaku järel jäi siin vaikseks, oli tunda, et inimesed lahkusid. Nii ütleb mulle nädala algusest Avignonis viibiv eestlane. Põhiprogrammi piletid saavad tavaliselt otsa juba suve alguseks, kuid tänavuse festivali viimasele nädala etendustele võib veel tänagi leida pääsmeid. Mitte küll kõigile, ent siiski igal päeval on mõni etendus, kuhu saaks osta pileti.

Samas hotelle ja kodumajutust pakkuvad veebilehed muutust ei kinnita, 24. juulini kestva festivali lõpuni on Avignoni vanalinna müüride vahel saada vaid mõni üksik tuba ning alla 150 euro öö eest jutule ei saa.

«Me väldime sellest rääkimist, räägime etendustest, ilmast. Aga juhtunu on meisse kõigisse väga sügava jälje jätnud,» tunnistab Cahtrine, Pariisist pärit õbluke neiu enne Raoul Collectifi etendust. Ma saan aru, et seda oodatakse ka minult.

Esmaspäeva ennelõuna näitab linnas elavnemise märke, kuid suur möllu pole endiselt märgata. Üheks põhjuseks võib ju pidada 34 kraadist kuumust, kuid seni pole temperatuur inimesi tänavatelt eemale peletanud. Nice’s toimunud on mõjutanud ka umbes 200 kilomeetrit eemal asuva Avignoni elu.