Prillikino riisus mullu koore, eesti film jätkas külma dušiga

«Avatar» on suurejooneline vaatemäng, mis kogus Eesti kinolevis rohkem vaatajaid kui ükski teine taasiseseisvusaegne film – kokku 192 253. Foto: Kaader filmist

Kui kinolevi statistika ei valeta, pole keskmine kinopilet maksnud Eestis viimase kümne aasta jooksul nii vähe kui mullu – 57,25 krooni ehk 3,66 eurot. Võrreldes 2008. aasta keskmisega, kui pileti hind ulatus rekordilise 70 krooni ja 25 sendini, on see langenud koguni 18,5 protsendi võrra – Ida-Euroopa kallimatest Ida-Euroopa odavamateni.

Umbes sama kallis oli keskmine pilet 2009. aastal Slovakkias, Ungaris ja Horvaatias, skaala teises otsas asuvas Lätis ulatus hind seevastu 77,9 krooni ehk 4,98 euroni. Võrdluseks: Soomes maksis pilet 130 krooni ehk 8,3 eurot.

Kui arvestada ühtlasi keskmist sissetulekut, on Euroopa pealinnadest kõige kallimad kinod aga Bukarestis, Sofias ja Bratislavas, nagu selgub Euroopa tarbijate kaitsele pühendunud kodanikeühenduse FACUA uuringust, mis viidi läbi 2009. aastal – seega enne hinnalangust. Näiteks Bukarestis tuleb ühe nädalavahetuse pileti lunastamiseks teha kaks tundi tööd. Odavaimad on selles arvestuses piletid Kopenhaagenis, Luxembourgis ja Berliinis. Kopenhaagenis näiteks piisab nädalavahetuse piletiks poolest tunnist tööst.

Tallinn asub uuringu järgi 18. kohal, kui odavamatest alustada. Kohe meie selja taga on Ateena, Riia ja Praha. Tabelis on kokku 26 pealinna ja piletite hinnaskaala ulatub 56,6 kroonist ehk 3,62 eurost (Vilnius) 159,6 krooni ehk 10,2 euroni (Helsingi).

Vaatemäng köidab ikka

18,5-protsendilise hinnalanguse põhjust pole vaja kaugelt otsida. 2009. aasta sügisel avas Tallinnas, kust tuleb enamik Eesti kinokülastusi, uksed Solarise kobarkino – sellega sai otsa kaheksa ja pool aastat monopolistina tengelpunga kasvatanud Coca-Cola Plaza ainuvalitsus. Võimuvõitluse käigus kukkusid hinnad sama suure kolinaga nagu Solarise kinosaali lagi – kes meist suudaks praegu, kui õhtuse tavaseansi pilet maksab 65 krooni, ilma ärritumata meenutada, et veel 2008. aasta kevadel tuli selle eest välja käia 120 krooni?

Ent rekordiline oli 2010. aasta ka kinokülastuste hulgalt – nii palju pileteid nagu 2 131 441 ehk 16,3 protsenti rohkem kui 2009. aastal pole pärast iseseisvuse taastamist veel kunagi müüdud. Iga Eesti elaniku kohta teeb see 1,59 külastust, mis annab silmad ette ka paljudele traditsioonilistele, pika kinokultuuriga riikidele, Ida-Euroopast rääkimata.

Soomes näiteks, kus deklareeriti tänavu 7,4 miljonit külastust ehk kaheksaprotsendilist kasvu 2009. aastaga võrreldes ulatus vastav näitaja 1,4 külastuseni elaniku kohta. Lõunanaabrid Läti ja Leedu jäävad selles arvestuses juba kaugele maha, Lätis oli see 2009. aastal kõigest 0,86.

Mõistagi tõi rekordiline kinokülastatavus kaasa ka rekordilise hulga kroone, mis 2010. aastal kinokassadesse jäeti – 122 028 074 ehk 7 799 314 miljonit eurot.

Mis siis tõi Eesti elaniku kinno – peale järsu hinnalanguse? Peamiselt ikka ruumiline ehk stereoskoopiline ehk 3D-film. Kinolevi esikümnes on selliseid koguni seitse – mastaapsest seikluslikust spektaaklist («Avatar») n-ö kindla peale lastevanemate rahakotte tuulutava eestikeelse animatsioonini («Shrek nüüd ja igavesti», «Mina, supervaras, «Kuidas taltsutada lohet?» ja «Lelulugu 3»). Me ei eristu millegagi – samad filmid troonivad ka teiste riikide kinoedetabelite tipus.

Või kui, siis üksnes halvas – teist aastat järjest ei leidnud teed esikümnesse ükski eesti film. Rõõmustagem siis koos soomlastega – nende «Polaarjoone sangarid» ja «Risto Räp­par ja jalgrattavaras» platseerusid sealses edetabelis kahele esimesele kohale vastavalt 335 031 ja 328 566 vaatajaga, jättes kaugele selja taha kõik Harry Potterid, Alice’id ja Avatarid. Vähe sellest, 7. oli «Printsess» ja 9. «Havukka-aho mõtleja». On nii komöödiat ja lastefilmi kui draamat ja ekraniseeringut.

Võimsa vaatajate arvuga panustasid ka dokumentaalid ­«Reinsdeerspotting» (65 587 vaatajat), «Eluaur»/»Meeste kord» (49 239 vaatajat) ja «Vesku» (36 993 vaatajat). See kõik andis Soome filmi turuosaks koguni 27 protsenti külastuste koguarvust – tulemus, mida ei mäletata isegi paari aastakümne tagant. Mis on selle taga? Mitmekesine programm, filmiraha kasv ja kinode edukas digitaliseerimine (30 protsenti ekraanidest), mis võimaldab Helsingiga samal ajal näidata kodumaiseid filme ka provintsides. Soomlastele assisteerisid väärikalt Taani 22-protsendilise ja Norra 23-protsendilise turuosaga – sealne publik armastab kodumaist filmi.

Eesti pole siin mõistagi konkurent – 2,03-protsendiline turuosa teist aastat järjest on nirumast nirum, üks kehvemaid Euroopas. Tõsi, ka filme tehakse vähem. Aga see on kehv vabandus. Pealegi on statistika ka selle 2,03 protsendi täissaamiseks appi palganud hoopis teist filmikultuuri esindavad teosed –­ «Polli päevikud» ja «Phobos». Dokumentaal- ja lühifilmidest rääkimata – kokku jõudis neid või neist kokku pandud programme kinolevisse koguni 18.

Nii ei tohiks vähemalt Tallinnas enam keegi nuriseda, et värskeid eesti filme pärast esilinastust kusagil näha ei saa – olgu vaatajate arv milline iganes. Lõpuks on ka üks võitlusväljal sõdur, nagu tõestab Manfred Vainokivi väärikas dokumentaalfilm «Nagu kärbeste sumin», mis tõi nädalaga kinosaali täpselt ühe piletiga vaataja.

Tähtis pole kvantiteet

Veidi paremini – ent kaugeltki mitte hästi – käis tõsiseltvõetava Euroopa/USA filmikunsti käsi. Euroopa Filmiakadeemia aasta parim film «Valge pael» sai kokku 1382 vaatajat. Jim Jarmuschi austajad ei leidnud üles «Võimu piire» (652 vaatajat) ja vene publik filmi «Kuidas ma veetsin selle suve» (1348 vaatajat) – viimane võitis äsja Venemaa rahvusliku filmiauhinna Kuldne Kotkas. Püstoldokumentalismi suurepärane esindaja «The Cove – mere verine saladus» piirdus 1367 vaatajaga.

Artis riisus koort Coco Chaneli filmidega ja «Millenniumi»-triloogiaga, andes näpu kommertslikumale mitteingliskeelsele filmile. Uksed taasavanud Sõpruse hitt oli inglise enesetaputragikomöödia «Neli lõvi» – 2444 vaatajat on igati arvestatav tulemus.

Kokku on Tallinnas nüüd kolm art house’i ehk nn väärtfilmide ekraani – olukord, mida võiks kadestada isegi Helsingi. Siit ka uute Euroopa päritolu filmide arvu märgatav kasv – kokku 58, 2009. aastal näiteks 44 ja 2008. aastal 36. Kui nende seas oleksid esindatud kõik aasta olulisemad filmid, kas või regiooniti, poleks vaja Soome poole vaadatagi. Sealne näitaja jääb küll meile alla, ent sisaldab vähem «ebaolulist» ja rohkem olulist. Ja seda mitte ainult Euroopa puhul.

Lõpetuseks, 2010. kinoaasta muutuks arvude poolest veel võimsamaks, kui pidada silmas, et kinolevi statistika ei hõlma ei PÖFFi, Katusekino ega arvukaid retrospektiive ja filminädalaid. Kui ka need juurde liita, võime end pidada igati tublideks kinoeurooplasteks.
------------------------------------------------

Eesti kinolevi esikümme 2010

1. «Avatar» (USA) – 132 739 külastust*  
2. «Shrek nüüd ja igavesti» (USA, pildil) – 106 676
3. «Alice Imedemaal» (USA) – 83 934  
4. «Mina, supervaras» 3D (USA) – 65 124
5. «Algus» (USA) – 61 696
6. «Söö, palveta, armasta» (USA) – 51 695
7. «Harry Potter ja surma vägised: osa 1» (Suurbritannia-USA) – 49 118
8. «Kuidas taltsutada lohet» (USA) – 47 459
9. «Keelatud tants 3D» (USA) – 46 809
10. «Lelulugu 3» (USA) – 46 170
* «Avatar» esilinastus 3D-filmina 2009. aastal, ent kogus suurema osa vaatajatest 2010. aastal
Kokku linastus kinolevis 184 uut filmi või filmiprogrammi, täispikki filme oli 175. Viimastest 71 levitas Forum Cinemas ja 46 Acme Film. Vanemaid filme oli levis 125

Eesti kinolevi tagakümme

(v.a Eesti filmid)
179. «Maradona» (Hispaania-Prantsusmaa) – 44
172.-171. «Soul Kitchen» (Saksamaa) – 168*
170. «Jõuluks koju» (Norra) – 212
168. «Eliitrühm» (Brasiilia) – 274
166. «Paanikaküla» (Belgia) – 355
165. «Mr Nobody» (Kanada-Belgia) – 362
164. «Hea, halb ja kummaline» (Lõuna-Korea) – 386
163. «Surikaadid – kõrbe väikesed valvurid» (Suurbritannia, pildil) – 404
160. «Daddy Longlegs» (USA) – 481
159. «Papa» (Rootsi) – 487
* «Soul Kitchen» jõudis kinolevisse 2010. aasta viimastel päevadel
Kümnest filmist neli linastusid DVD- ja kolm Blu-Ray-plaadilt  

Mitteingliskeelse Euroopa filmi tipp

(v.a Eesti filmid)
1. (76.) «Coco Chanel ja Igor Stravinski» (Prantsusmaa, pildil) – 7028
2. (77.) «Coco enne Chaneli» (Prantsusmaa) – 6954
3. (83.) «Väike nõid Lilli» (Saksamaa) – 5895
4. (86.) «Pettson, Findus ja mälukaotus» (Rootsi) – 5606  
5. (91.) «Lohetätoveeringuga tüdruk» (Rootsi) – 4843
6. (93.) «Muumitroll ja punane komeet» (Soome-Poola) – 4194
7. (106.) «Tüdruk, kes mängis tulega» (Rootsi) – 3306
8. (117.) «Võluhõbe» (Norra) –2433
9. (118.) «Purustatud õhuloss» (Rootsi) – 2368
10. (119.) «Paksud» (Hispaania) – 2241
Kokku linastus kinolevis 58 uut Euroopa filmi. Vanemaid Euroopa filme oli levis 32

Eesti filmide esikümme

1. (16., koht üldtabelis) «Punane elavhõbe» – 27 235
2. (92.) «Polli päevikud» – 4625*
3. (98.) «Phobos» – 3768*
4. (126.) «Aeg on siin» – 2028
5. (139.) «Lumekuninganna» – 1317
6. (150.) «Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides» – 786
7. (158.) «Ootamatu vabadus» (Balti Filmi- ja Meediakooli tudengikassett) – 597
8. (161.) «Kutsar koputab kolm korda» – 450
9. (162.) «Tõde ja tegu» (Jaan Toomiku, Anu Auna ja Martti Helde lühifilmide programm) – 431
10. (167.) «10 viimast Vanapaganat» (Balti Filmi- ja Meediakooli tudengikassett) – 279
* «Polli päevikud» on vähem kui 2%-lise Eesti kaastootmisosalusega Saksa film, «Phobus» on Vene film, mille puhul rohkem kui 50% õigustest kuulub Taska Filmile. Statistikasse läheb kumbki kirja Eesti filmina
Kokku linastus kinolevis vähemalt nädala jagu päevi 22 uut Eesti filmi või filmiprogrammi, enamik neist dokumentaal- või lühimängufilmid