Ma meelsamini räägiksin aga seotusest kui kohalolekust. Kõigepealt on see kohalolek keeles – ja eeskätt kõneldavas keeles. Kaplinski võib oma luuletustes, esseedes keelt vahetada, näiteks naastes oma ema(keele) koju Võrumaale, aga vahetamine ei tähenda lahkumist, ühe eelistamist teisele, vaid enese sidumist teisega, selle seose tunnistamist. Ka kirjakeeles kõneleb ta kõneldavas keeles, mistõttu Kaplinskil on eriline, et mitte öelda oponeeriv suhe keelekorraldusega.
Keel ei ole talle mitte niivõrd maailmaehituslik asi iseeneses, kuivõrd auto- ja interkommunikatsiooni vahend. Kaplinski ongi see, mis ta on kõneldavas keeles. Ta on see, millest ja mida ta parasjagu kõneleb. Seetõttu tajume ka Kaplinski loomingut pihtimuslikuna.
Pihtimus läheb sujuvalt üle loitsuks. Loitsudes püütakse jõuda keele taha ja keeleülesesse tegelikkusesse, vabaneda esmasest keele-seotusest ja jõuda seeläbi tähenduse-seotuseni. See, kel on olnud võimalust Kaplinskit esinemas kuulata, paneb tähele ta mõtlikku, forsseerimata, ajuti kõhklevat, igal juhul läbinisti dialoogilist, küsimustest-vastustest läbi põimitud sõnadekulgu.
Kui voog tiheneb üldistavaks teesiks või kuhjub kujundiks – aga tüüpiline Kaplinskile ongi väidete kujundilisus, olgu tegemist metafooride, metonüümiate või oksüümoronidega –, siis on kõneleja end sellega sidunud ja väidetust saab sugestioon, sisendusjõuline üldistus. Seejuures ei pelga Kaplinski tunnistada, et ta ei pruugi teada ülejäänut või arvestab teistsuguse lähenemisvõimalusegagi.
Toon siinkohal kaks näidet Kaplinski niisugusest kohalolekust keeles. Need pärinevad tema meistriteosest «Jää ja Titanic».
Esimene näide illustreerib meditatiivsust, mis päädib enesekohase üldistusega:
Kõige armsamad on mulle soojad sügis- ja kevadõhtud, kui päev veel pole saanud väga pikaks, kui hämarusele ja pimedusele on veel ruumi. Päev ja öö ei ole päriselt minu aeg. Ööelu – linna tuled, restoranid, kohvikud, teatrid tähendavad mulle vähem kui need meditatsioonihetked akna all, vaade välja, lahkuvale valgusele järele. Siingi olen ma piiripealne inimene, ei kuulu valgusse ega pimedusse, vaid hämarusse, ülemineku-ilma nende kahe vahel, mida on raske tabada, määratleda ja kirjeldada. (J. Kaplinski «Jää ja Titanic», 1995, lk 68)
Teine näide puudutab aga kumulatiivset arutlust, mida kroonib kujund.
Kas hullumeelne on see, kellest me aru ei saa, või see, kellest me ei taha aru saada? Ja isegi ümberpöördult, kas siis, kui me ei taha mõnest inimesest aru saada, me ei nimeta teda hullumeelseks? Hullumeelsus on rohkem sotsiaalpsühholoogiline kui individuaal-psühholoogiline mõiste.
Rühmas, kus kõik kõigist hästi aru saavad, ei ole keegi hullumeelne; rühmas, kus keegi kellestki aru ei saa, on kõik hullumeelsed. Ühiskonnad, kus meie elame, maailm, kus meie elame, on pooleldi või isegi üle poole hullumeelsed. Hullumeelsus on midagi, mis on meie vahel; hullumeelsus on väike Maxwelli deemon, kes moonutab meie suhtlemist, sööb ja nätsutab informatsiooni, nii et see ei jõua enam arusaadaval kujul inimeselt inimesele. («Jää ja Titanic», lk 70)
Kaplinski kohalolek keeles meenutab mulle veel seda, mida on keele ja kirjutamise kohta omakorda kirjutanud Jean-Paul Sartre 1948 ilmunud raamatus «Mis on kirjandus?». Proosaga seoses, mis hõlmab nii novelle, romaane kui ka esseistikat – aga tinglikud on piirid Kaplinski proosaski –, on Sartre rõhutanud ennekõike «vaimu suhtumist».
Keel on aga meie meelte pikendus. «Oleme keeles nagu oma kehas,» kirjutab Sartre, osutades just kohalolekule keeles. Ja jätkab: «Me tunneme teda tahtmatult, kui tungime temast läbi teiste eesmärkide poole, nii nagu me tunneme oma käsi ja jalgu; me tajume neid, kui keegi teine neid kasutab, nii nagu me tajume teiste jäsemeid.» Ning seejärel juba lausa maksiimides: «On olemas elatud sõna ja kohatud sõna. Aga kummalgi juhul on vaja mingit toimingut, kas minult teisele suunatut või kelleltki teiselt minule suunatut. Kõne on tegevuse eriline faas ja ta pole mõistetav väljaspool tegevust.»
Sartre’i kuulus ja sageli lihtsustatult üksnes mingi ideoloogia teenimisele taandatud «kirjaniku angažeeritus» tähendabki eeskätt seda, et kirjanikul peab olema midagi öelda, «midagi niisugust, mis tasub teatamise vaeva». Kirjaniku erapooletus on Sartre’i meelest pelk illusioon.
Kirjaniku erapoolikus, tema seotus kohustusega tähendab seda, et kirjanik teab, et kõne on tegevus. Ja et võimatu on «maalida ühiskonnast ja inimese olukorrast erapooletut pilti». «Inimene on olend,» kuulutab Sartre, «kelle ees keegi ei saa jääda erapooletuks, isegi Jumal mitte.»
Kaplinski kõne seotuse sügavamaks iseloomustamiseks pean jätkama Sartre’i tsiteerimisega, sest vaevalt leiutaksin omalt poolt midagi enamat. Niisiis on Sartre kirjaniku ülesandena määratlenud «toimida nii, et keegi ei saaks olla maailma suhtes teadmatuses ega öelda, et tema pole süüdi. Ja kuivõrd ta on end keelemaailmas kohustusega sidunud, ei saa ta enam kunagi teeselda, et ta ei oska rääkida: kui te sisenete tähenduste maailma, siis pole enam mingit võimalust sealt välja astuda; isegi kui lasta sõnadel end ise vabalt korrastada, moodustavad nad lauseid, ja igas lauses on kogu keel tervikuna ja iga lause viitab kogu maailmale; isegi vaikus on määratletav sõnade kaudu, nii nagu muusikas saab paus oma tähenduse noodirühmadelt, mis teda ümbritsevad» (Jean-Paul Sartre «Mis on kirjutamine». Tõlkinud Kristiina Ross. Looming nr 1, 2000, lk 108–109).
See vaikus, millele Sartre osutab, on oluline Kaplinskilegi. Oma esimese, seejuures soome keeles 1982. a ilmunud esseekogu pealkirjastab ta «Olemisen avara hiljaisuus» – «Olemise avar vaikus».
Kaplinskil on ka luuletus «Vaikus. Tolm», mis algab tõdemusega «Alguses ei ole algust. Alguses on vaikus. Vaikus on sinu sees». Kuid luuletuse lõpus me mõistame, et vaikus, millele Kaplinski osutab, on vägagi kõnekas: see on sõnadest tiine vaikus, Kaplinski sõnul «võimaluste võimalikkus». Luuletuses öelduna on see ürgne kese «kurguhäälne laul, laul, mis tuleb kõhust, sealt, kus on inimese keskpunkt, inimese kõige sügavam koht, tema Mariaani sügavik».
Ilmamaa kirjastuses «Eesti mõtteloo» sarjas üllitatud Kaplinski esseevaliku koostaja Toomas Salumets on iseloomustanud Kaplinski seesugust vaikusekäsitlust Madis Kõivu laenates kui «sõnakat vaikusearmastust».
Nõnda võime öelda, et vaikiminegi on angažeeritud. Niisugune, ürgvaikusest lähtuv, kus kõik sõnad on veel ootevalmis, et siis vajalikul või sobival hetkel kõneks vormudes kihutada ühe mõiste suunas, avastada tõde ja sulada sellesse – niisugune on maagiline keelekasutus. Kõneldakse, kirjutatakse, et kuhugi jõuda, mingit seisundit esile manada või – Kaplinski sõnul «Jääst ja Titanicust» – «et hakkaks kergem, aga ma ei ole kindel, kas hakkab».
Ei hakkagi, sest seotud kõne sunnib ikka ja jälle tagasi tulema seose enda juurde. Kui oled kord end sidunud, üheks köitnud kõnelemise ja kirjutamisega, siis oled ühtlasi iseenda vang. Sõna ongi su saatus. Sellest ei pääse. Niipalju siis kohalolekust keeles.
Teine seotus ilmneb kohalolekuga aegruumis. Kaplinski Mutiku Võru- ja Tartumaa piiril ei ole üksnes lähtekoht, pelgupaik, vaid omaette universum. Nii ta pihtimusromaanis «Isale» tunnistabki: «Aga päriselt saan kodus olla ikkagi vaid maal, mis minule on varsti juba kolmandik sajandit, kolmkümmend kolm aastat tähendab Mutikut Tartu- ja Võrumaa piiril. Sina (st pihtija isa – minu märkus, R. V.) said end vist puhta südamega lugeda ja nimetada end poolakaks, mina olen nii rahvuse kui mitme muu asjaga ikka olnud kahe ilma vahel, piiril. Nii sobib Mutiku mulle, piiripealsele inimesele hästi.»
Jah, Kaplinski päriskodu on küll Mutiku, ent samal ajal pendeldab ta Tartu ja maailma erinevate paikade vahel. Kaplinski Soome-elamused lubavad näha Soomes ta teist kodu.
Kolmas seotus – mis näib mulle kõige olulisem – on sedalaadi seotus, millest esmakordselt lugesin Albert Schweitzerilt «aukartus elu ees»-teesiga seoses. Juba mainitud Toomas Salumets viitab Kaplinski ja Schweitzeri vaimsele ühtsusele. Kaplinski tõlkis Schweitzeri kuulsa teesi eesti keelde sõnadega «kõik on ime». Kaplinski nagu Schweitzergi rõhutab kõige seotust, seda, et elame vastastikku sõltuvas maailmas, mille ainsaks kestmise pandiks on homöostaas, eluks vajalike tingimuste püsivus.
Jah, kindlasti on Kaplinski Eesti Schweitzer. Muidugi on see vanamoodne humanism, mida Nõukogude ajal sõimati abstraktseks humanismiks. Aga just seda Kaplinski seotud kõnes rõhutada tahangi – üldisuse otsingut läbi üksiku (olgu selleks üksikuks inimene või rahvas) saatuse.
Aeg-ajalt kurvastab mind, et üha vähem võetakse Kaplinskit kuulda. Selles kurbuses pole küll pettumust, pigem silmitsi seismist teadmisega kõige kulumise ja hajumise paratamatusest. Kaplinski kõnegi on lahustumas meediat üha enam täitvasse verbaalsesse ekshibitsionismi või lihtsalt lobisemisse.
Kuna valitsev mentaliteet on «kõik müügiks», mis omakorda on tähtsustanud turustajate, müügimeeste, reklaamiagentide, lobistide ja suhtekorraldajate asendit, siis müüakse arvamusliidreidki nagu iga teist kaupa reklaamiostjaile. Mida suurema sümboolse kapitali või käredama sõnakasutusega kirjanik või publitsist ajalehe arvamusküljel sõna võtab, seda ootuspärasem on lugejakontaktide rohkus ning seda «rasvasem» argument on see väljaande reklaamimüüjatele.
Ma ei saa Kaplinski kohta öelda «arvamusliider», sest arvamus ise on devalveerunud erinevate meediaformaatide (kolumnide, repliikide, kommentaariumide, blogide jms) rägastikus.
Selle üleüldise süveneva sidumatuse taustal on Kaplinski osaks saanud/jäänud kinnitada, et mõtlemine ongi seotud kõne. Aga nagu dialoogile ja arutlusele rajatud kommunikatsioon muutub tänapäeva Eestis üha eksootilisemaks nähtuseks, nõnda omandab Jaan Kaplinskigi üha eksootilisema ilme. Ta on nagu kloostrimunk, kelle vaimne üksildumine on paradoksaalselt just tema angažeerituse, ta seotuse tagajärg.
Essee aluseks on ettekanne «Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu seotud kõne» konverentsil «Kirjandus – häälekas alistumine» 12. detsembril 2008. a rahvusraamatukogus.
Jaan Kaplinski 70
• Sündis 22. jaanuaril 1941 Tartus
• Õppis Tartu 1. keskkoolis (lõpetas 1958) ja Tartu Ülikoolis prantsuse filoloogiat ning strukturaal- ja rakenduslingvistikat (1958–1964).
• Töötanud Tartu Ülikooli arvutuskeskuses ja sotsioloogialaboris, Tallinna botaanikaaias, Viljandi Ugala teatris kirjandusala juhatajana, TÜ väliskirjanduse kateedris. Hiljem vabakutseline kirjanik, 1992–1995 riigikogu liige.
• Looming: Debüteeris luulekoguga «Jäljed allikal» 1965. aastal noorte autorite kassetis. Teisi luulekogusid: «Tolmust ja värvidest» (1967), «Valge joon Võrumaa kohale» (1972), «Uute kivide kasvamine» (1977), «Raske on kergeks saada» (1982), «Tule tagasi helmemänd» (1984), «Õhtu toob tagasi kõik» (1985), «Hinge tagasitulek» (1990), «Mitu suve ja kevadet» (1995), «Sõnad sõnatusse» (2005, eesti ja vene keeles), «Vaikus saab värvideks» (2005), «Teisel pool järve» (2008); proosateoseid: «Teekond Ayia Triadasse» (1993) «Jää ja Titanic» (1995) «Silm / Hektor» (2000), «Kevad kahel rannikul ehk Tundeline teekond Ameerikasse» (2000), «Kajakas võltsmunal» (2000), «Isale» (2003), «Seesama jõgi» (2007).
• Perekond: Jaan Kaplinski on abielus kirjaniku ja Tartu Mänguasjade Muuseumi direktori Tiia Toometiga. Neil on kolm poega – Ott-Siim Toomet, Lauris Kaplinski, Lemmit Kaplinski – ja tütar Elo-Mall Toomet. Varasemast suhtest Anne Lillega on Jaan Kaplinskil poeg Märt-Matis Lill.
Nõnda kõneleb Kaplinski
Väljavõtteid intervjuudest 2004–2010
Ma ei ole kunagi ajaga kaasas käinud, püüdnud teadlikult ennast aja järgi häälestada. Eks aeg toob üht-teist meeldivat ja ebameeldivat, sellesse kõigesse peab suhtuma, aga olla niisugune ajamasohhist, et kuna nüüd on parempoolsus moes või trendikas, siis tuleb parempoolne olla, kui tuleb vasakpoolne, siis oleme vasakpoolsed… Ei, mulle ei meeldi selline lähenemine. See ei ole aus. (2004)
* * *
Ma olen poolenisti võruke, «päriseestlast» või põhjaeestlast ei ole minus mitte tilkagi. Võru keel on mulle lapsest peale kõrvu jäänud ja ma olen püüdnud seda enda jaoks taastada, rääkides näiteks oma lapselapsega võru keelt. Meie perekonnapärimuses tahapoole liikudes muutub mingist hetkest kõik võrukeelseks. See on minu jaoks väga oluline ja mul on ikkagi väga kahju, et üks kirjalik kultuur niimoodi välja suretati. Kui ma loen tartumaakeelset uut testamenti, siis see meeldib mulle palju rohkem kui kirjakeelne, põhjaeestikeelne uus testament. Ja ka see, et nüüd võrukeelne eurolaul nii võimsalt võitis, on minu jaoks midagi väga huvitavat ja olulist. Üldiselt ma Eurovisiooni ei vaata, see on mulle ebameeldiv, seda keskmist, ingliskeelset pläma on nagunii kõik kanalid ja ekraanid täis. Aga see laul on midagi teistsugust. Ka see on tähenduslik, et selle teksti autor on noor luuletaja, kellel on juba nimi (Tuuli Taul – toim).
Veidral kombel juhtus see eurolauluvõit samal päeval, kui toimus meie partei (SDE – toim) üldkogu Tallinnas, kus muide samuti üks esineja rääkis võru keeles. Nii et Eestis on üks partei, mille üldkogul võib inimene rahulikult võru keeles sõna võtta ja seda peetakse normaalseks. Meie partei juhtkonnas on mitu inimest, kellega ma räägin võru keelt. Ka meie esimees on ju võruke (Ivari Padar – toim).
Võib-olla on äkitselt eestlastel saanud villand. Sellest ajaga ja euroga ja mille kõigega kaasa jooksmisest. On aetud selg sirgu ja leitud, et me võime teistmoodi ka. Me võime olla meie ise. Sellest ka ehk sotsiaaldemokraatia selline manifesteeriv tagasitulek. See kõik kõlab minu jaoks kuidagi kokku. Midagi selles on. Võib-olla mingisugune suurem murrang või eneseleidmine Eestis. Üks selle viise on kahtlemata pöördumine omaenda juurte juurde. (2004)
* * *
Uusi uskusid ja uskumusi on muidugi mitmeid. Ja igaühel neist on oma mõju meie käitumisele. Progressiusk on ilmselt reaalsuse mõjul taandumas, kuid süsteem, masinavärk, mille see usk aitas käivitada, toimib edasi ja sunnib meid ennast teenima.
On ju selge, et paljusid asju toodetakse üle mõistuse ja ülearu palju, hävitades niimoodi loodust ja iseennastki. Ent niipea kui masinavärk pidurdub, tekib sotsiaal-majanduslik kriis – inimesed kaotavad töö, sissetuleku, võlad jäävad maksmata, noored hakkavad mässama…Ja ainsaks ravimiks sellise olukorra vastu jääb ikkagi masinavärgi taaskäivitamine, edasine ületootmine, tarbetu träni reklaamimine. Mul on väike lootus, et praegune maailmamajanduse kriis süveneb ja sunnib meid agaramalt otsima alternatiive (üle)tarbimisühiskonnale. (2008)
* * *
Ma arvan, et isegi Rooma paavst ei ütle inimlastele, millest nad mõtlema peaksid. Mina ka mitte. Elumõtte küsimus on muidugi labastatud ja ekslikult küsitud ja sõnastatud, selle taga on aga midagi väga olulist, mille ehk saame sõnavahu peidust selgemini välja tuua. Eks ma ole ise sellest, küll hoopis teistes sõnastustes, ka kirjutanud, võib-olla on kogu mu luule katse sellest kõige olulisemast rääkida. Ja võib-olla ei ole seda võimalik kuidagi paari lausesse kokku võtta. Vaikimisse ehk küll. (2009)
* * *
Lugesin läbi paari aasta vallakohtu protokollid oma vanaisa sünnivallast. Ning sain aru, et tollal polnud inimesed põrmugi ausamad ja paremad, ning elu polnud parem midagi. Kaklused, solvangud, kana-, metsa-, rahavargused olid igapäevased asjad. Kuigi näiteks orbude eest hoolitsemine oli enesestmõistetav. Solidaarsust oli rohkem kui tänapäeval. Mis ei tähenda, et ei peaks püüdma midagi teha, et selliseid kaklusi ja vargusi oleks vähem, et oleks rohkem austust, mõistmist, kultuuri… Eks me seda ju püüa teha ka, kuigi sageli eksides, naiivselt, poolikult. Aga ut desint vires, tamen est laudanda voluntas. («Kuigi puudub jõud, on (vähemalt) tahtmine siiski kiiduväärt» – Ovidius – Toim). (2010)
Koostanud Rein Veidemann
Teised Kaplinskist
Üks lause
Tunnen Jaan Kaplinskit nii kaua, et võiks öelda: tunnen teda kogu elu. Ta on osa minu elust. Nii nagu ta on osa kõigi eesti keelt kõnelevate inimeste elust, ja sinna ei saa ta ise midagi parata.
On mõndagi, mida me näeme erinevalt, mis meid eraldab ja mida me teineteise juures võib-olla põhjani ei mõista. Kuid ka sinna ei saa me midagi parata.
Siiski oleme sõbrad, sest meid ühendab üks lause.
Jaan Kaplinski on öelnud mulle seda lauset kaks korda elus ja see on mõlemal korral mind põhjani liigutanud. Selle lause kaudu on omavahel ühendatud kõik need elavad ja surnud, kes kunagi on seisnud või kunagi seisavad üksinda kusagil akna all, seljaga toa poole, ja tunnevad üht igatsust, mille sõnastamiseks võib kuluda kogu elu.
Ükskord ammu, kuuekümnendate aastate Tartu hallis talvehämarikus ütles Jaan Kaplinski järsku kurvalt: «Ma tahaks siit ära. Ma tahaks ühte teist ja paremat maailma.»
Teine kord, ligi nelikümmend aastat hiljem ütles ta needsamad sõnad.
Igaüks on neid sõnu mõnikord omas südames kuulnud.
Viivi Luik
Läkitus
Jaan, Sulle mõtlema sattudes meenub alati üks Su luuletus, mida olen Su ümmarguste sünnipäevade puhul varemgi tsiteerinud. Tervenisti see ei mahuks siia ära, aga selles räägitakse, kuidas võim ja vaim asendub kirjutus- ja arvutusmasinatega ja kuidas tuules, mis kohiseb ja paisub nii meisse kui meis endis, on ikka raskem püsti seista – saati siis selle kohta midagi öelda. Et aga ka ütlemata olla ei saa, näitab Su kestev kirjanduslik ja ajakirjanduslik tegevus, mille kõiki väljundeid ja vilju ei jõua jälgidagi.
Vahel ilmneks selles nagu loomupärase introverdi elupikkust püüdlust muuta end ekstraverdiks, vahel nagu vajadust pääseda seesmisest kindlusetusest maailma ja teiste inimeste parandamise läbi. Raske on kergeks saada, ütleb ühe Su raamatu pealkiri. See võib-olla ongi Su kvintessents – ränk tahtmine kergeks saada, väliste ja seesmiste tõrgete kiuste.
Hea Janka, soovin Sulle (kui seal teispool maakera peaksid Eesti lehti jälgima) rõõmsat meelt ja head tuju. Ega seesinane maailm (ja isegi mitte Eesti :)) nii jube koht nüüd ka ei ole…
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2011/01/21/502391t1h9be2.jpg)