Armastan animafilme. Mis seal salata, sageli rohkem kui mängufilme, sest nood on tihtilugu liiga igavad. Ma ei räägi siin mingitest moodsatest või sügavamõttelist elufilosoofiat taga ajavatest linatöödest, vaid täiesti tavalisest, tavamõistusele sobivast animatsioonist. Ju on asi minu lapse(lihtsa)-meelsuses uskuda sellesse, mida sageli nn tavalistes filmides ei osata või ei taheta näidata – imedesse, maagiasse.
Mäletan, kuidas ahmisin kunagi PÖFFilt prantslaste animafilmi «Belleville’i kolmikud» ja olin imestunud, miks sedavõrd fantastilist linateost hiljem meie kinolevisse ei toodud. Ei leidnud ma seda ka Eesti kaupluste videoriiulitelt. Kirusin ennast, et ma Peterburis käies ei mallanud rublade eest osta videokassetti. Aastaid hiljem netiturult muretsetud DVDd olen nüüdseks mitu korda üle vaadanud ja imestus filmi headuse üle ei kao. Ka seekord.
Miks ma «Belleville’i kolmikutest» jahvatan? Ikka sellepärast, et äsja kinoekraanile jõudnud «Illusionisti» on animeerinud ja lavastanud sama mees – Sylvain Chomet.
Raamatuillustraatorina oma karjääri alustanud prantslane on üks vähestest tänapäeva animalavastajatest, kes suudab ja julgeb vanamoodsas filmikeeles, äratuntavalt animatsiooni kuldajastule omase joonistamisstiiliga ja peaaegu tekstita või siis väljamõeldud keelekatkete vahendusel selgeks teha, mida ta tahab vaatajale öelda.
Kusjuures teeb ta seda paganama hästi ka ilma 3D-prille vajava tehnoloogiata ja ülemäära arvutite abi kasutamata, sest nood ei oska veel ju ise joonistada. Õnneks. Sellepärast ongi «Illusionisti» juures kaasa löönud animaatorite arv suur. Viibisin ka filmi esilinastusel Berliini festivalil, kus oli kohal pea kogu võttegrupp – ühele lavale nad ära ei mahtunudki.
Klassikaline Disney, Chaplin ja nostalgilised 1950.-1960. aastad on need, mis Chomet’le imponeerivad. Väga kaugel ei seisa tema stiil ka Miyazakist. Kaht viimast ühendab oskus luua detailide abil lihast ja luust maailm. Just pärismaailm, mitte mingi reklaamihõnguline postkaart. Chomet’l on see maailm muidugi grotesksem kui tema jaapani kolleegil, aga eks see olegi eurooplaste privileeg teha asju rohkem kõverpeeglist nähtuna.
Kui Chomet’ esimene film näitab üsna hoogsas tempos ühe ema unistust teha pojast superjalgrattur, siis «Illusionist» võtab hoo maha ja on esimesest melanhoolsem, aristokraatlikum, mõtlikum ja täiskasvanulikum.
Teose aluseks on legendaarse filmikoomiku Jacques Tati 1950ndatel kirjutatud stsenaarium, millest kunagi filmi ei sündinud. Näitleja tütar Sophie andis selle väga vabas vormis ja osalt ainult märksõnadega kirja pandud käsikirja Chomet’le üle mõni aeg enne oma surma kümme aastat tagasi.
«Illusionist» räägib rokenrollivast Euroopast, kus mustkunst enam kedagi ei paelu. Üksildane vana kooli illusionist härra Tatischeff (selline oli ka Tati pärisnimi) on sunnitud võtma kohvrid kaenlasse, et leida tööd ja leiba Londonis, hiljem ka Šotimaa mägikülas ja viimaks Edinburghis.
Mehe kaaslane, teismeline neiu Alice usub ehk ainsana võlukunsti ehtsusse ja aitab illusionistil tavaeluga kohaneda. Vastutasuks kingib mees tüdrukule kauneid asju, mis ta ka lõpuks laostab. Tatischeff lahkub linnast ja jätab tüdrukule kirja, et «mustkunsti pole olemas». Kas maagia kaob?
Muidugi mitte. Nagu Chomet Berliinis ka ütles – maitsed ja asjad võivad muutuda, kuid nad ei kao täiesti. «Illusionist» kinnitab väidet, et usk imedesse võib olla vanamoodne, kuid hoiab meid endiselt elus.
Uus film kinolevis
«Illusionist»
Režissöör Sylvain Chomet
Suurbritannia-Prantsusmaa 2010
Alates 14. jaanuarist Tallinna
kinos Artis